Mullu üllatuslikult Tour of Estonial võidutsenud Siim Kiskonen tänavu kodusel velotuuril stardis ei ole. Eestlastele soovitab ta kaasa võtta külma närvi ja head sõidulugemist, sest just need omadused tõid talle mullu karjääri suurima võidu.
Lugu valmis Eesti Jalgratturite Liidu ja Tour of Estonia koostöös.
Aasta pärast võitu tunnistab 28-aastane Kiskonen, et ta ei mõelnud kordagi, et võib kodusel rahvusvahelisel velotuuril üldvõidu pälvida. Ta teadis, et on endale kõik tingimused väga heaks soorituseks loonud, ent ta ei teadnud, kas see on just võiduks piisav. „Tartu etapp on väga taktikaline. Seal ei võida alati puhta jõuga, seal peab õnne ka olema,“ rääkis Kiskonen, kes liitus mullu kümneliikmelise võiduminekuga alles viimasel hetkel. „Kalkuleerisin oma peas, et ees ei ole esimese etapi võitnud ja seeläbi üldliidriks kerkinud Norman Vahtrat ja tugevaimast profimeeskonnast Uno-X’ist oli esindatud vaid nõrgem rattur. Mõtlesin, et sellise olukorraga ei saada rahul olla, ent siis hakkas Uno-X teed blokeerima ja sain aru, et nad on siiski rahul. Sõitsin end viimasena ette järele. Kui vahe läks peagrupiga juba üsna suureks, siis sain aru, et me võime tõesti võidu peale sõita.“
Viimase etapi ülinapp võit tõi Kiskonenile ka velotuuri üldvõidu. Ihaldusväärse esimese koha, mida ta peab oma karjääri kõige eredamaks mälestuseks. „Lugesin tol päeval sõitu hästi, aga ka füüsiliselt oli enesetunne väga hea. Lisaks tegin varustusega õige valiku,“ meenutas Kiskonen. „Oli väga palav päev, aga panin ikka kombe alla aeroalussärgi ja kingadele mustad aerokatted. Enne starti öeldi mulle, et ma kuumenen niiviisi üle. Lisaks panin omale väga laiad rehvid. Sellised, mida kasutatakse tavaliselt ainult Pariis-Roubaix’l (üks maailma kuulsamaid ühepäevasõite Prantsusmaal – toim.). Minu meelest on Tartu ringil olev munakivi tõus ja laskumine nii raputavad, et sellisest rehvist on seal kasu. Rehvirõhuks oli 3,7 ja 3,4 bari. Nii madala rõhuga ei ole minu teada varem meeste seas keegi Tour of Estoniat sõitnud.“
Eredaimad mälestused – kaks UCI võitu ja esimene Eesti meistritiitel
Oma teiseks kõige eredamaks mälestuseks peab Kiskonen 2023. aastal Poolas peetud olümpiavõitjate velotuuri võitu. „Ma olen väga kaua rattaga sõitnud ja ma polnud kindel, kas ma olen üldse võimeline UCI kategooriaga võistlust võitma. See, et ma seal etapivõidu sain, oli väga äge. Lisaks see, kuidas me koos Tartu2024 Cycling Teamiga üldvõidu ära vormistasime,“ kirjeldas Kiskonen. „Mäletan, kuidas mul läks viimasel päeval rehv puruks ja vahe grupiga oli üks minut. Kogu meeskond jäi mulle sel hetkel appi ja igaüks andis endast natuke rohkem, kui ühelgi muul sõidul oli siiani andnud. Seda oli ilus vaadata. Duši all poetasin veel pisara, kui tublid ja vinged kõik olid. Olin nii õnnelik.“
Kui Kiskoneni kaks eredaimat rattaspordimälestust on pärit viimastest aastatest, siis kolmas ulatub kaugemasse aega. Nimelt M16 klassi, kus ta pälvis oma elu esimese Eesti meistritiitli. „See oli esimene väga tugev emotsioon rattaspordist. Mäletan siiani, kuidas me grupisõidus klubikaaslase Kristo Enn Vagaga kahekesi eest sõitsime ja võtsime kaksikvõidu,“ ütles Kiskonen, kes 2008. aasta lõpus 11-aastasena liitus Kalevi Jalgrattakooliga. Vaga tundis ta juba varasemast ajast. „Enne rattatreeningutega liitumist käisin isaga (Eero Kiskonen – toim.) tolleaegse nimega Elioni rattamaratonidel lastesõite sõitmas. Mul läks seal mitmel korral hästi ja jõudsin poodiumilegi. Just Kristo Ennuga sai seal esimeste kohtade nimel heideldud.“
Algus rattaspordis: trikkidest tõsise treeninguni
Kuigi Kiskonen tahtis juba varem rattatrenni minna, siis isa Eero pidas vajalikuks oodata. „Ta ise alustas rattaspordiga juba üheksa-aastaselt ja talle tundus, et nii noorelt on vara. Kui Kalevi Jalgrattakooli treener Ado Hein talle lõpuks soovitas, et pane poiss trenni, siis võttis ta alles vedu.“ Enne rattatreeningutega liitumist mängis Kiskonen jalgpalli, ent kui koduklubi uksed sulges, tuli minna hoopis ujuma. „See oli hüperaktiivse poisi jaoks väga igav tegevus,“ tunnistas Kiskonen. „Peale seda jäingi nii kauaks tegevuseta, kuni sain rattatrenni minna. Olin kohe algusest peale üsna osav, sest veetsin oma suvedest palju aega Jüri skate park’is trikke tehes. Kuni juunioride klassini sõitsin palju ka maastikurattaga, ent kuna seal ei tulnud välisvõistlustel väga häid tulemusi ja tol ajal ei olnud sel distsipliinil Eestis ka väljundit, siis oli loogiline keskenduda maanteesõidule. Minu suur unistus oli saada ühel päeval profiratturiks.“
Pikk teekond läbi Prantsusmaa ja tagasi Eestisse
Kiskoneni rattakarjäär on olnud pikk ja põnev. 2016. aastal liitus ta Prantsusmaa amatöörmeeskonnaga VC Toucy, kus pedaalis kolm aastat. Seejärel sõitis ta ühe hooaja võidu koos koduse meeskonna Cycling Tartuga. 2020. aastal siirdus ta Prantsusmaale tagasi, seekord EC Saint-Etienne Loire tiimi juurde. Pärast kolme stabiilset hooaega tuli ta uuesti kodumaale ning tänavu liitus Jaapani tiimiga Levante Fuji Shizouka.
Koos VC Toucy tiimiga jõudis eestlane kohalikel Prantsusmaa võistlustel neljal korral pjedestaalile. „Sealsed sõidud on profiililt rasked. Sile võistlus tähendab seda, et sõidetakse võidu Otepää sarnasel maastikul. Lisaks iseloomustab sealseid sõite see, et julgetakse väga palju rünnata ja ebaõnnestuda,“ rääkis Kiskonen. „Prantsusmaal saab ühe hooaja jooksul meeletult palju võistluspäevi. Mul on praeguseks hetkeks vist maanteel sõidetud 400-500 võistlust. Saan öelda, et see ongi mulle väga hea kogemuse andnud. Kui ma poleks Prantsusmaale läinud, siis oleks see jäänud olemata.“
2019. aastal liitus Kiskonen Cycling Tartuga. „See oli huvitav aasta, sest sõitsime ühes tiimis koos Norman Vahtraga. Ta sai tol aastal kokku kuus võitu. See andis mulle võimaluse lähemalt näha, mida on vaja UCI sõitude võitmiseks. Teine huvitav aspekt oli see, et meie klubi spordidirektor oli Rene Mandri, kes on väga analüütiline ja tegi meile väga täpseid plaane. Nägin, kuidas on võimalik võistlusteks asju planeerida,“ mõtiskles Kiskonen, kes järgmisteks aastaks siiski Prantsusmaale tagasi läks, kuna meelel oli endiselt unistus saada profiratturiks. „Sain seal kolme aastaga küll 60–70 esikümne kohta ehk olin ülimalt stabiilne, ent võitjat minust ei saanud. Sellel perioodil sai selgeks, et minus profiratturit ei ole, sest mu numbrid pole piisavalt head.“
2023. ja 2024. aastal sõitis Kiskonen taas võidu koduses Tartu2024 Cycling Teamis. „Mul oli hea meel, et sain Cycling Tartuga koos sõita, olla noorematele eeskujuks ja abiks. Paralleelselt läksin kooli õppima, et end karjäärivahetuseks ette valmistada,“ lisas Kiskonen, kes oli kuni Tour of Estonia üldvõiduni kindel, et ta 2025. aastal sellisel tasemel ei jätka. „Pärast võitmist mõtlesin, et võiks ikka edasi rattaga sõita. Lihtsalt ei ürita enam profiks saada, vaid pigem avastan maailma ja kogen midagi uut.“
Uus eluetapp: Jaapan ja uued kogemused
2025. aastaks lõi noor eestlane käed Jaapani tiimiga ning lendas kevadel kolmeks kuuks teise maailma otsa uut kultuuriruumi avastama. „Sain Jaapanist kindlasti rohkem emotsiooni, kui oskasin oodata. Sealsest ühiskonnast on palju õppida ja kaasa võtta. Silmiavardav kogemus. Sealsed inimesed on väga korralikud, viisakad ja puhtad. Vargusi on vähe, inimestel on turvaline, üksteisega arvestatakse. Olen viimasel ajal seda üle võtnud ja püüdnud mõelda, et ma olen samuti oluline osa ühiskonnast. Lisaks hindavad jaapanlased väga töökust ja asjade korralikult tegemist.“ Eestlane pälvis tänavu kevadel Jaapanist ühe võidu ning liigub klubi juurde tagasi septembriks ja oktoobriks, mil peetakse hooaja teise poole võistlused.
Gravelist ja sellest, kuidas rattapisik peres edasi kandus
Selleks, et maanteel oleks hea ja tugev füüsiline põhi, avastas Kiskonen enda jaoks gravelisõidud. „Eestis ei ole väga pikki maanteevõistlusi, ent graveli omad on üldjuhul väga pikad ja rasked. Hea ettevalmistuse saamiseks läksin neid sõitma. Jätkan nendega ka edaspidi, kuigi otseselt ei planeeri kuskile tulemust tegema minna,“ avas Kiskonen tausta. Pikka ratturikarjääri ta enam ette ei planeerigi. Pigem võtab päeva korraga ja naudib seda, mida teeb. Kui aga on võimalus mõnel suurel võistlusel osaleda ja abiks olla, siis võtab ta seda siiski väga tõsiselt ja valmistub korralikult.
Oma tegemistega on Kiskonen eeskujuks ja inspiratsiooniks ka koduseinte vahel, sest viimastel aastatel on rattaspordi juurde tee leidnud samuti tema elukaaslane Triin. „Ma ei öelnud talle kordagi, et ostku omale ratas, aga ühel hetkel ta hakkas ise rääkima, et tahaks rattaga sõita. Andsin talle proovimiseks oma vana maastikuratta. Pärast seda otsustas ta, et tahaks natuke professionaalsemalt sõita ning ostis omale Moomoolt ilusad rattariided ja isikliku graveli ratta. Nüüd on ta suur rattaspordifänn. Jagab mulle isegi uudiseid, mis profiratturite maailmas toimub. Kuigi tasemevahe tõttu ei saa me palju koos treenida, siis Giro d’Italiat vaatame küll telerist koos.“
Tulevik tarkvaraarendajana ja programm, mis ühendab koodi rattasõiduga
Hetkel otsib Kiskonen võimalust asuda tööle tarkvaraarendajana. „Õppisin koolis programmeerimist, koodi kirjutamist. Kool asus Jõhvis, aga koolimajas ei pidanud palju olema, sest meil koolitunde ja õpetajaid ei olnud, õppisime iseseisvalt. Meile anti ülesanded ja pidime ise otsima lahenduse. Teised kontrollisid. Väga hea kogemus ja tundsin, et see andis mulle oskuse ise õppida,“ kirjeldas Kiskonen. „Hetkel kandideerin aktiivselt praktika või töökoha leidmiseks tarkvaraarendajana.“
Kiskonen on programmeerimist õppides leidnud leidlikke viise, kuidas uut eriala rattaspordiga siduda. Näiteks on ta loonud ühe programmi, mis analüüsib rattal käikude kasutamist. „Saan infot elektroonilisest käiguvahetajast ja selle põhjal saan valida optimaalse suurusega esimesi hammasrattaid ja kassette. See on selline väga nišiasi, aga kui tahta väga kõrgel tasemel hästi sõita, siis tuleb kõike võimalikult hästi teha. Minu loodud programm aitab mõista, milliste ülekannetega on kett võimalikult otse ehk kõige madalama hõõrdeteguriga.“
Üks paistab olema selge. Rattasõit ei kao Kiskoneni elust. Endise tippsportlasena teab ta, et edu peitub järjepidevuses ja nutikuses. Olgu see sadulas, arvuti taga või teisel pool maakera, ta sammub edasi sihikindlalt ja uudishimuga.
