TIIMIMÄNGIJA KATRIN JA INDIVIDUALIST MARTIN – perekond Loo spordilood

Katrin ja Martin Loo on aastate jooksul pakkunud elamusi nii jalgpallisõpradele kui ka rattaspordihuvilistele. Teismelisena oma ala juurde jõudnud südikad ja võistlushimulised õde-venda lõpetasid mõlemad hiljuti profikarjääri ja pole kumbki  oma otsust kahetsenud.
Perekond Loo on läbi ja lõhki spordipere: ema Kersti ja isa Heiki olid ujujad, väike Katrin käis noorena kergejõustikus, ujumises, tantsimas, tennisetrennis ja koos venna Martiniga ka ju-jutsus. Jalgpallini jõudis noor piiga seetõttu, et osales koolidevahelisel võistlusel, kus tuli kahel järjestikusel aastal tunnistada konkurentide paremust. „Mulle ei meeldi kaotada ja lubasin endale, et rohkem seda ei juhtu. Võib vist öelda, et kaotusviha ajas mu trenni,“ meenutab tänavu jaanuaris 30. sünnipäeva tähistanud Katrin.

Vend Martin räägib, et temagi proovis lapsepõlves erinevaid alasid, kuid lõpuks köitis ta tähelepanu just maastikurattasõit ning nii sai ära käidud esimestel võistlustel. Sellest ajast oli näpp rattajumalale antud. Huvitava kokkusattumusena jõudsid nii Katrin kui Martin profikarjääriks kujunenud ala juurde umbes samas vanuses ehk 15aastaselt.

Kellele istub individuaalsport, kellele tiimiala

Kuivõrd Loode ema-isa on sportlaskarjääri läbi teinud, toetasid nad laste valikuid. Martin meenutab, et väiksena tehti sporti perega ühiselt ja ilmselt vanematele meeldis, et lapsed läksid aktiivse eluviisiga kaasa. „Ei olnud nii, et võtsid üksi suusad kaenlasse ja käisid nendega ümber maja tiirutamas, vaid suusatasime ikka kõik koos. Usun, et vanematele tegi rõõmu, et sporditegemine muutus meile heaks harjumuseks ja me ei jäänud niisama passima,“ räägib endine rattasportlane.

Samas lisab ta, et profisportlase elu proovinud mehena ei saa ta öelda, et see oleks meelakkumine: „Mina ei hakkaks enda lapsi või sugulasi suunama selle poole, et sporti elukutsena teha. See on emotsionaalselt ja vaimselt ikkagi väga raske.“
Katrin nõustub vennaga, et nende valitud teekond on nõudnud suurt vaimset pingutust. „Meis mõlemas on tohutult südikust ja kangekaelsust, millest viimast peetakse sageli negatiivseks omaduseks, aga tegelikult see ei pruugi seda olla. Nagu Martin ütles, siis sportlaskarjäär nõuab väga palju ja sa eladki selle nimel. Seda ei ole lihtne teha,“ tunnistab endine vutinaine.
Katrin Loo mängis naiste A-koondises 114 korda ja lõi 20 väravat.

Kui võistlushimu on õel-vennal sarnane, siis suurimaks erinevuseks peavad nad alade valikuga seotud eripära. „Minule sobivad rohkem individuaalsed alad,“ sõnab 32aastane Martin. „Olen enda suhtes kriitiline ja tunnen end mugavamalt, kui saan ise rohkem oma tulemusi mõjutada. Kui meeskonnaaladel näiteks ei sobi mulle mõne tiimikaaslase panus või pingutus, siis oleks raske sellega leppida.“
Katrin on risti vastupidi üdini tiimimängija: „Mulle just meeldib see, kui ümber on võistkond. Proovin alati olla parim versioon endast ja kõiki teisi kaasa tõmmata, et ka nemad tahaksid olla nii head, kui saavad. Kui mõelda, miks ma kõikidest aladest just jalgpalli juurde jõudsin, siis võistkonnavaim ja ühtsus olid minu jaoks kindlasti võlusõnad.“

Kumb oleks teise alal osavam?

Kui palju õde-vend kummagi alast aru saavad ja kuidas seal hakkama saaksid? Katrin tunnistab, et maastikurattasõidu spetsiifikast ta just palju ei jaga, ent teab, et tegemist on väga tehnilise alaga. „Kui peaksin proovima, siis ilmselt ühe korra suudaksin ära teha, aga kui mõelda, et üks võistlus kestab kaks tundi, siis minu jaoks oleks see hullumaja pingutus!“ räägib Katrin.
Vennas ütleb, et kuna koolis on jalgpalli ikka mängitud, siis ilmselt mõnes madalamas hobiliigas saaks hakkama: „Aga kui hakatakse tegema konkreetseid liikumisi ja peaksin pärast mõne söödu andmist olema juba uues kohas, siis ilmselt ei oleks ma seal õigel ajal kohal. Mul puudub mängulugemise oskus.“

Ta lisab, et hoidis profipallurist õe tegemistel silma peal rohkem statistikat ehk väravaid jälgides, väga suur mänguvaatamise fänn pole ta kunagi olnud. „Tean asetuste mõttes, mida näiteks 4-3-2-1 tähendab, aga seda küll ei tea, mida nad nendest kohtadest edasi tegema hakkavad. Pole selle vastu kunagi huvi tundnud ega püüdnud mänge analüüsida,“ nendib Martin, et on pigem jalgpallikauge mees.
Mõnele õe mängule on ta siiski sattunud ja neist üks oli 2013. aasta koondisemäng Itaaliaga. Katrin meenutab, et Martin viskas enne suurriigiga kohtumist nalja, et õde ikka värava lööks ja just nii juhtuski. „Ja Martin astus just täpselt enne seda staadionile sisse!“ räägib koondise endine kapten oma elu ühest meeldejäävamast tabamusest.

Martin Loo ei tahtnud niisama Eestisse tiksuma ja ootama jääda ning tõmbas seetõttu profiratturi karjäärile kriipsu peale.
Venna rattavõistlustel on Katrin käinud rohkem, kui Martin jalgpalli vaatamas, aga seda suuresti seetõttu, et kui vennas oli karjääriga alustanud, ei olnud ligikaudu kolm aastat noorem õde veel jalgpallini jõudnud ning sai oma aega vabamalt ära kasutada.
Üksteise toetamise ja spordiperes kasvamise kohta ütleb Katrin, et on vennale alati alt üles vaadanud ning perekond on tema jaoks suur motivaator. Martini sõnul oli tuntud jalgpallurist õe tegemistel lihtsam silma peal hoida, sest lisaks otsesele omavahelisele suhtlemisele sai Katrini käekäigust teada ka meedia vahendusel.

Samal ajal lõppenud karjäär kahetsust ei tekita

Kuna Loode lapsed olid oma karjääri jooksul pidevalt mööda maailma laiali, oli omavaheline suhtlemine kohati keeruline. „Me ei ole kunagi iga nädal helistanud ja uurinud, kuidas teisel läheb,“ selgitab Martin. „Eks meie alad ja teemad on ka üsna erinevad ja kui elad veel teises riigis, siis on võib-olla keeruline leida teemasid, millest rääkida. Spordis sees olles ei taha sellest rääkida ja ega me hakka ju ka sisepoliitikast jutustama!“

Katrin täiendab, et välismaal elades ei olnud õe-venna suhtlus tõepoolest kõige tihedam, kuid nüüd Eestis olles saadakse kord nädalas kokku ja käiakse nädalavahetusel vanematel külas.
Selleks on avanenud võimalus seetõttu, et mõlemad otsustasid sportlaskarjääriga lõpparve teha. Esmalt teatas eelmise aasta novembris oma otsusest Katrin, vend Martin tuli oma uudisega lagedale selle aasta alguses. „Ega me ei kooskõlastanud seda kuidagi!“ tunnistab Katrin naerdes.
„Enda poolt saan öelda seda, mida varemgi: tundsin, et on õige hetk. Oleksin tahtnud, et kodune liiga oleks pakkunud rohkem väljakutseid ja kui oleks võimalik üle nädala mängida selliseid kohtumisi nagu mängisime Moskva CSKA-ga (mullu novembris meistrite liigas – toim), siis võib-olla oleksid asjalood teisiti. Olen alati oluliseks pidanud, et sporti panustatud aeg saab „tasustatud“ võistluslike väljakutsete näol ning minu jaoks peavad need kaks olema tasakaalus.“

Martin nendib, et on karjääri lõpetamise mõtteid mõlgutanud varemgi ja otsus ei sündinud üleöö. Ta lisab, et kui selleks hooajaks oleks leidunud huvitavaid ja motiveerivaid pakkumisi, võinuks asjad minna teisiti. „Aga ma ei tahtnud, et sõidan selle aasta Eestis ja siis vaatan, mis saab. Ei tahtnud tiksuma või ootama jääda,“ ütleb ta.

Õde ja vend tunnistavad kui ühest suust, et sportlaskarjäärist ei jää kripeldama midagi. Martinilt on uuritud, et kas tal pole kurb meel, et hoolimata heast vormist jäi olümpiamängudel käimata, kuid teda see ei häiri. „Ma ei tunne, et see oleks midagi muutnud. Minu üks suur soov oli ära käia Cape Epicul (Lõuna-Aafrika Vabariigis toimuv mitmepäevasõit – toim) ja see sai tehtud. Selle üle on hea meel. Tulemuste või võistluste mõttes ma ei tunne, et midagi oleks puudu jäänud.“

Katrin ütleb, et ei ole oma mõtteviisilt kahetseja tüüpi ning seega ei jää ka temal midagi kripeldama. Kuigi, ühe mängu oleks ta tahtnud siiski ära pidada… „Kui oleksin saanud mängida Saksamaa vastu, siis saaksin öelda, et tõesti kõik sai tehtud!“ räägib ta suure Saksamaa fännina.
Pärast profikarjääri lõppu on Katrin ja Martin nautimas tavainimese elu. Martin keskendub praegu perele ning otsib uusi väljakutseid: „Kui karjääri lõpetasin, siis ega keegi ei tulnud uksele koputama ja midagi pakkuma. Pean ise ringi vaatama ja otsima.“
Katrin tegeleb politsei- ja piirivalveametis tasemehariduse edendamisega ja nagu ta ise kiiresti lisab, siis ta ei ole politseiametnik – ta töötab personalibüroos.

Martin Loo
Sündinud: 09.04.1988.
Parim tulemus MK-sarjas: 2016. aasta 11. koht Saksamaal Albstadtis.
Parim koht Euroopa meistrivõistlustel: 11. (2016).
Parim koht maailmameistrivõistlustel: 19. (2013).
10kordne Eesti meister maastikurattasõidus ja kuuekordne Eesti meister cyclo-crossis

Katrin Loo
Sündinud: 02.01.1991.
Auhinnad: 2009. aasta parim noor naisjalgpallur, 2018. ja 2019. aastal Eesti meistriliiga parim mängija.
Kolmekordne Eesti meister (aastatel 2018–2020 FC Floraga).
Mänge Eesti koondise eest: 114.

Allikas: sport.ohtuleht.ee

Foto: Martin Ahven

Impression
X