Teadusemees Indrek Rannama: edukas saab olla siis, kui “mootoris” pole ühtegi otsest piirajat

Podcasti “Jalgrattapalavik” 2020. aasta eelviimase saate külaliseks on hiljuti Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis doktorikraadi omandanud Indrek Rannama. Spordihingega saarlane, kes teab rattasporti läbi ja lõhki, olnud ühel või teisel moel ala juures juba enam kui kolm kümnendit.

Loomulikult teeme juttu sporditeadusest, aga mitte ainult. Näiteks meenutame 2003. aasta ülemaailmseid Saarte mänge, kus Rannama konkurendiks oli toona 18-aastane Mark Cavendish. Muljetame Indreku rattaspordi juurde jõudmisest ja kaootilisest treenimisest noorteklassis, kus treener ütles, et tuleb kolmapäeval, aga jättis lisamata, mis nädalal, kuul või aastal…

Kas teadsite, et tippmeeskondadele ja suurte rattariikide koondistele valmistatakse eraldistardi kombinesoone materjalidest, mis suudavad vastutuules tekitada ratturit abistavaid õhuvoole. Nõnda võib juurde saada kuni 40 vatti! Puhtalt treeninguga neid vatte juurde leida on ülikeeruline kui mitte võimatu. Tipptehnoloogiat kasutades keeratakse vastutuul piltlikult öeldes enda kasuks. Rannama räägib, kuidas sedalaadi progressiks tuuletunnelites katsetusi läbi viiakse. Huvitav on selle kohta vähe öeldud.

Rannama ütleb saates välja mitmeid põhitõdesid, mida võiks teada igaüks, kes sportlikel eesmärkidel ratta selga istub. Näiteks:
* kui suur peab olema maksimaalse hapniku tarbimise (VO2 max) näitaja, et see ei muutuks rattaspordis piiravaks;
* kui suur võiks olla harrastaja aastane kilometraaž, et end kodustel rattavõistlustel hästi tunda;
* kui palju peaks kilomeetreid läbima profisportlane, kes tahab kõrges konkurentsis arvestatav tegija olla;
* soovitused neile, kes powermeetriga treenivad jne.

Vestlust veab Ivar Jurtšenko

Allikas: https://m.sport.delfi.ee/jalgrattasport/article.php?id=91953513

Impression