Tartu rattaklubi asendab Prantsusmaa hakklihamasinat

Tartu 2024 rattatiimi juht Rene Mandri on kodumaal loonud süsteemi, mis on noortele ratturitele hüppelaud järgmise sammu tegemisel. Tänavu aitas ta karjäärile järgmise käigu sisse lükata kahel noormehel: 20-aastastel Markus Pajuril ja Rait Ärmil.

Pajur sõlmis lepingu professionaalse kontinentaalvõistkonnaga Arkea-Samsic, kelle kuulsaim sõitja on 2014. aasta Itaalia ja 2016. aasta Hispaania velotuuri võitja, kolumblane Nairo Quintana.

Prantsusmaa tiim valis 650 andeka noorratturi võimsusandmete järgi välja kümme talenti, keda hakati teravama pilguga jälgima. Arkea-Samsici huvi Pajuri vastu oli konkreetne, kuid esialgu ei soovinud tiim uut noorratturit kohe järgmiseks hooajaks palgale võtta. Skautingut tehti 2022. ja 2023. aastat silmas pidades.

Pärast augustis Prantsusmaal sõidetud U23 EMi olukord muutus. Pajur sai seal neljanda koha, kuid tema ette jäid napilt vaid kolm jooksikut. Pundifinišis oli eestlane kiireim ning see oli prantslastele oma väärtuse tõestamiseks piisav.

«Lepingu taga on kõva lobitöö,» sõnas Tartu 2024 Baltic Chaini järelkasvumeeskonna eestvedaja Mandri. «Saime veel päev enne EMi grupisõitu meeskonna pealikuga kokku. Nad otsisid endale klassiku ratturit ja Markus pakkus neile huvi. Potentsiaalselt võinuks ta tulla Euroopa meistriks, jooksikute kättesaamisest jäi väga vähe puudu.»

Samuti Mandri võistkonda kuulunud Ärm sõlmis tänavu lepingu Prantsusmaa tippklubi Groupama FDJ kontinentaaltiimi ehk järelkasvumeeskonnaga. 20-aastane rattur rajas endale tee Prantsusmaale mullu Hollandis Alkmaaris U23 EMil, kus saavutas grupisõidus kolmanda koha.

«Seal sai finišis ühelt mehelt käisest kinni võetud ja jutt ära räägitud. Tahtsin teda Hollandi meeskonda SEGsse saata. Nad ise teda ei võtnud, kuid pakkusid management’i-teenust. Aastat alustas Rait Horvaatias hea sõiduga ning management ajas talle selle lepingu välja,» selgitas Mandri.

Teekond algas kuus aastat tagasi

Eelmise hooaja lõpus sai Tartu tiimist tuule tiibadesse 23-aastane Norman Vahtra, kes maandus suisa World Touri tasemel sõitvas Israel Start-Up Nationis. Kuigi Eesti ratturite pääsemine välis­klubidesse pole midagi erakordset, näitavad aasta jooksul toimunud kolm üleminekut, et meie velomeestel on arvestatav võimalus tippu pürgida.

Vundament sellele loodi 2014. aastal, mil Mandri ja Tartu 2024 spordidirektor Jaan Kirsipuu lõid meeldejääva nimega rattaklubi Vändameeste Sõpruskond. Plaan oli kasvatada klubist profitiim, kuid seda ei juhtunud.

«Olin sellise asja vedamiseks noor ja roheline. Ma ei tunnetanud kodust finantsolukorda ega suutnud spordi juurde raha tuua. Õppisin, et üleöö nullist alustada on keeruline. Selles maailmas on vaja end pidevalt tõestada,» meenutas Mandri.

Rene Mandri sõnul tegeleb klubi Tartu 2024 noortega palju rohkem kui Prantsusmaa amatöörklubid, kus välismaalased on tihti odav tööjõud.

Kuigi Vändameeste Sõpruskonnast asja ei saanud, jätkasid Mandri ja Kirsipuu sama projektiga, nüüd aga juba Eesti Jalgrattaliidu juures. Kuna 2015. aasta U23 EM toimus Tartus, toetas alaliit koduse suurvõistluse eel ratturite välislaagreid.

«Martin Laas oli EMil kuues ning Mihkel Räim ja Aksel Nõmmela tegid Rahvuste karikal häid sõite. Sealt see minema hakkaski. Järgmisel aastal sai Raivo Rand alaliidu presidendiks ja tõi uut hingamist,» jätkas Mandri.

Kuigi koondises võistlemine oli väljund, vajasid noored eestlased kodust rattaklubi. «Klubide võistluskalender on koondiste omast etem ja nii on parem suurtele meeskondadele silma jääda,» selgitas endine profirattur.

2017. aastal panid Mandri ja rattaentusiast Hannes Kirs aluse klubile Tartu Cycling. Kui esimestel aastatel oli tegemist Eesti U23 maanteekondise baasklubiga, siis aasta eest sai ettevõtmine rahvusvahelise mastaabi ning muutus kontinentaalmeeskonnaks. «Nägime, et ainult Eesti poistega pole mõtet, sest vajasime suuremat tiimisisest konkurentsi. See on edasiviiv jõud,» rääkis Mandri.

Omade pärast valutatakse südant

Seega on eestlastel, kes läbi ajaloo harjunud tippu pürgima Prantsusmaa amatöörklubide kaudu, kodumaine väljund profiratturiks sirgumisel. «Prantsusmaal jäi nende oma meeste koolitamine unarusse ja seetõttu hakati sinna vähem välismaalasi värbama. Omavalitsused ei toetanud enam tasuta korteritega ning eelistati kohalikke mehi. Nägime, et seeläbi kannatab meie rattasport kõvasti, mistõttu pidime looma oma süsteemi,» selgitas Prantsusmaa amatöörsüsteemiga hästi kursis olev eestlasest klubijuht.

Mandri sõnul tegelevad nad noortega palju rohkem kui Prantsusmaa amatöörklubid, kus välismaalased on tihti odav tööjõud. Seal on küll hea ilm, mäed ja rattasporti armastav kultuuriruum, kuid Eestis valutatakse oma meeste pärast südant. «Nad on meie oma poisid, keda me niisama taeva alla ei jäta. Tegeleme nendega individuaalselt. Lisaks ei mängi me võidusõite ühte auku. Kellel jalga on, saab meie juures võimaluse. Ma ise loodan, et me pole selline hakklihamasin nagu Prantsusmaa.»

Lõppenud hooaega peab Mandri edukaks, kuigi koroonaviirus mõjutas seda tugevalt. «Aasta õnnestus paremini, kui eeldasin. Meie noored mehed näitasid end väga tublist küljest, seda tõestab Ärmi ja Pajuri edasiliikumine. Vaatame tulevikku veelgi optimistlikumalt,» ütles ta.

Milline on rattapüramiid?

Jalgrattapüramiidi tippu kuuluvad World Touri meeskonnad, mida 2020. aastal oli kokku 19. Järgmisel astmel on professionaalsed kontinentaalmeeskonnad ja siis tulevad kontinentaalmeeskonnad. Nende hulka kuulub ka rattatiim Tartu 2024.

World Touri meeskonnad saavad osaleda parima reklaamiväljundiga World Touri sõitudel, nagu näiteks suurtuure. Professionaalsed kontinentaaltiimid pääsevad nendele jõuproovidele vaid vabapääsmega. Muul ajal sõidavad nad mandrite järgi ära jaotatud tuuridel, näiteks Euroopa tuuril.

Kontinentaalsetel tuuridel teevad kaasa ka püramiidi kolmanda astme meeskonnad, nagu järelkasvutiim Tartu 2024.

Omaette süsteemi moodustavad Prantsusmaa amatöörmeeskonnad. Tõsi, see nimetus on veidi petlik. «Esimese satsi amatöörtiimides on palgalised profiratturid. Prantsusmaale sisenemine on üsna karm. Meie eelarvega (umbes 300 000 eurot aastas – toim) pole võimalik end sinna registreerida. Sealsete meeskondade eelarve on tublisti üle miljoni euro, sest sõitjatele peab maksma miinimumpalka ehk umbes 1400 eurot kuus,» rääkis Mandri.

Allikas: sport.postimees.ee

Foto: Markus Pajur. https://www.facebook.com/photo?fbid=10220185301372010&set=ecnf.100001009082175

Impression