Profirattur Mihkel Räim: kuidas jääda jalgratturina ellu?

Milliste väljakutsetega peavad koroonast tingitud ebakindlal ajal silmitsi seisma tippsportlased, kelle töö on olla võistlusvormis sõltumata viirusekriisist? Noor profirattur Mihkel Räim, kes äsja lõpetas oma esimese suure velotuuri Vuelta, avab teemat tippsportlase vaatevinklist. Kuidas selles virvarris ellu jääda, sest ka tema on sarnaselt paljudele teistele ratturitele veel ilma lepinguta. Treenida tuleb aga edasi sama hooga, sest kes tahaks lepingut sõlmida rasvunud atleediga!

Väga tore, et jalgrattur oled, aga mis tööd sa teed?

Tippsportlaste jaoks on üks põhiküsimus, kust leida raha ja tekitada endale palk, sest profisport on ju ometigi samasugune töö nagu iga teine amet. Erinevalt mõnest teisest spordialast on aga jalgrattasport meeskonna-ala ning siin üksi tippu ei murra. Eriti just professionaalsel tasemel.

Arvan, et näiteks kergejõustiklasena võib olla mõneti lihtsam toime tulla, sest sportlasena oled üksi. Pean silmas seda, et olgugi et ka siin on taustajõudu vaja, saab sportlane ise valida, kus ja millal võistelda, kuhu laagrisse minna jne.

Jalgrattaspordis on asjad nii: kui oled vähegi andekam ja tuhhi (tuhinat) on, siis pead murdma Eestist välja ja sealt hakkabki karjäär pihta. Paljud lähevad Prantsusmaale amatööriks, saavad reeglina meeskonnalt elamise ja varustuse ning väikest “palka”, mis kulub enamasti söögile. See etapp on oluline, et üksi võõras keskkonnas hakkama saada, ning samuti peaks see tekitama isu murda välja proffide hulka, kus kahel kõige kõrgemal tasemel (World Tour ja Pro Team) saab töö eest väärilist palka.

Nendel kahel tasemel on sätestatud miinimumpalgad nii uusproffidele kui ka vanematele tegijatele ehk siis neile, kes on üle kahe aasta profiratturid olnud. 2020. aastal peaks minimaalne aastapalk uusprofile olema 44 000– 53 000 eurot (bruto) – sõltuvalt sellest, kas sõitja on Pro Teami või World Touri tasemel. Nendel, kes juba üle kahe aasta profid olnud, peaks miinimumtasu jääma vahemikku 52 000–65 000 eurot. Juhin tähelepanu, et tegu on aastapalgaga ning sealt lähevad veel maha igasugused maksud, pluss pensionid, elamiskulud väljaspool Eestit, laagrid, treeneri palk, kindlustused jne.

Meeskonnad üldjuhul ei saa palkadega skeemitada, kuid eks mõned väiksemad meeskonnad üritavad seda endiselt. See, et meile on miinimumpalk kehtestatud, on väga tore; teisalt tekitab see “probleemi”, sest meeskondi, kus niimoodi tasustatakse, ei ole piisavalt. Seda põhjusel, et sponsoreid on raske leida ja antud mudeli puhul neelab palgafond eelarvest korraliku ampsu. Sellest hoolimata usun, et miinimummäär on pigem hea, sest kõige madalama profitaseme (continental) meeskonnas ei ole tiim kohustatud üldse palka maksma. Mõned anomaaliad on, näiteks Prantsusmaa, kus jalgrattasportlane on seaduse järgi reaalne amet ja see töökoht eksisteerib võrdväärsena teiste ametite (nt politseinik, õpetaja) kõrval. Kui öelda Eestis, et oled jalgrattur, siis tihti küsitakse, et väga tore, aga mis tööd sa hobi kõrvalt veel teed!?

Koroona pisaraid ei usu: kes tahaks lepingut sõlmida rasvunud atleediga?

Kõik me teame, et koroona (ma olen juba väsinud seda sõna kasutamast) paiskas terve inimkonna plaanid segi. Samuti rattaspordis. Hooaeg hakkas tavapäraselt, kuid siis tekkis suur auk märtsist kuni juuli lõpuni. Väga paljudel meeskondadel kärbiti palkasid (õnneks minu klubi austas kõikide lepinguid), mis on arusaadav, kuid teisalt küsitav. Miks?

Esmalt seepärast, et kõik need viis kuud pidin mina ja ka teised profiratturid treenima, juhuks kui hooaeg lahti läheb, et olla heas hoos ja paista silma. Päris paljudel meestel ei olnud lepingut ning see ajendas ka senisest rohkem treenima. Kui oleksime mõne muu valdkonna esindajad ja võtnuksime kergemalt, siis tagajärg ei oleks vast nii suure kaaluga.

Sportlastega, eriti ratturitega on see jama, et eesmärgi nimel treenimiseks läheb väga kaua aega, kuid võttes kergemalt, kaob vorm ja treenitus väga kiiresti. See on natuke nagu kehakaalu kaotamisega: juurde võtta on väga lihtne, sööd ebakvaliteetset toitu, liigud vähe ja voilà – oledki kakuke valmis. Proovi sa aga nüüd endine konditsioon taastada. Keeruline, eks? Ühesõnaga, päris paljud ratturid treenisid usinalt, mõned liigagi usinalt – olen kuulnud jutte mõnede meeste ületreeningust kevadise pandeemia ajal.

Fakt, et tänavune aasta kujuneb majanduslikult nii raskeks, hakkas rattaspordis avalduma juba suvel, kus praktiliselt kolm tippmeeskonda teatasid, et neile võib see aasta jääda viimaseks. See tähendaks ratturite turul ca 75–90 tippratturi töötajäämist ja uute meeskondade teket järgmiseks aastaks prognoosida oleks üsna prohvetlik. Õnneks selgus, et kaks meeskonda siiski jätkavad, küll väiksemate eelarvetega, aga jätkavad. Kolmas meeskond, poolakate CCC, kes pani uksed kinni, müüs oma litsentsi maha belglastele ja astus profimaailma karussellilt maha. Seoses sellega jäi mehi jälle ripakile.

Kõik see trall mõjutas ja mõjutab ka mind. On detsember ja mul ei ole järgmiseks aastaks lepingut laual.

Kuna kauaaegne kodumeeskond Israel Start Up Nation minuga lepingut pikendada ei soovinud, siis pean agendi vahendusel leidma uue leivaisa. See protsess osutus aga kordades karmimaks. Väga suur probleem on, et suurte rattamaade meeskonnad eelistavad oma riigi sõitjaid, mis mõnes mõttes on tore, aga eestlaste vaatevinklist väga halb. Meie tulemused peaksid olema väga head, sest niisama atraktiivsed me sponsoritele pole. Samuti ei leidu Eestis firmat, kes soostuks toetama mõnd suuremat profimeeskonda ja paneks lepingusse sisse klausli, et toetame teid vajaliku summaga, aga peate võtma 1–2 Eesti jalgratturit oma meeskonda. See ei ole midagi uut, nii tehakse ja väga palju. Money talks.

Õnneks pole rattamaailmas selliseid üleminekuperioode nagu jalgpallis. Mingid reeglid on, aga praktiliselt võib ilma lepinguta sõitja profitiimiga liituda, millal soovib. Negatiivne on see, et tahaks ju eluga edasi minna, ja kaua sa ikka ootad. Elad säästudest ja loodad, et nüüd hakkab keegi huvi tundma.

Kõige “hullem” selle asja juures on, et sa pead jätkuvalt treenima. Ei saa nii, et ootad kaks kuud, pakutakse lepingut ja on vorm olemas. Ei, sa pead hakkama end vormi viima, nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt. Kusjuures vormiviimine ei tähenda seda, et käid ja liigutad end iga päev vaikselt 1–1,5 h. See kõik hõlmab treeninguid nii sees kui väljas, kus need venivad kohati 5 h pikkuseks. Nagu kuulsas Teleturu klipis öeldakse: “Ja see pole veel kõik!” – Sa pead end joonel hoidma ka toitumisega, sest keegi ei taha lepingut sõlmida rasvunud atleediga, kes juba teisel trepiastmel ähib ja puhib! Näiteks kaks kuud töötu olev ametnik vaevalt terve selle aja ennast Riigi Teataja päheõppimisega “vormis hoiab”, aga kes teab…

Lõpetuseks, tulgu mis tuleb, aga sellist psühholoogilist pinget ei sooviks ma isegi enda vaenlastele! Pöidlad pihku!

Artikli autor Mihkel Räim on eesti profirattur.

Allikas: https://edasi.org/70317/profirattur-mihkel-raim-kuidas-jaada-jalgratturina-ellu/?fbclid=IwAR3adKMVR7G2mlm50YuQ_nHuDi_GtypaCCgocbvjYHd1D75kCmknfMC-IpA

Impression