Jüri Pärg
raamatust “100 aastat jalgrattasporti Eestis”
Treki ehitamisega alustati 1955. aastal. Kõigepealt tuli Rummu kurvi sees asunud lagendikule alustada liivaveoga. Veeti seni, kuni kurvikõrgendikud hakkasid juba ilmet võtma. Aktiivselt lõid kaasa kõik ratturid ja aktivistid. Kahjuks nullis aeg kõik nende pingutused. 1961.aastal ehitus hoopis konserveeriti. Õieti polnudki veel midagi, mida tulnuks konserveerida, tööd lihtsalt lõpetati. Niigi kasinatele ehitusvõimsustele leiti tähtsamat rakendust.
Kuid pole halba ilma heata, kinnitab rahvatarkus. Esialgse projekti kohaselt pidanuks kurvide kaldenurk küündima kõigest 15 kraadini. Oleks sellest kinni peetud, olnuks me praegu mitte korraliku treki, vaid mingi ebardi omanikud. Kõige rohkem võitles vana projekti vastu meie toonane suurim trekispetsialist Avo Nurm. Tal oli ääretu tahtmine viia 4 km sõidus NSV Liidu rekord alla 5 minuti ja teha seda ainult Tallinna trekil. Paraku pani saatus selle plaani keelu alla. A.Nurmest sai manalamees.
1966. aastal, kui ehitustöid uuesti alustati, oli käepärast ka uus kaasaegne projekt, mis nägi kurvide kaldeks ette 34 kraadi. 1967.a. augustis määrati ametisse juba treki direktor. Selleks sai energiline tegevsportlane Eduard Mirski. Tulise fanaatikuna õnnestus tal panna ehitustööd korralikult käima, ise alustas aga samal ajal vähehaaval trekiratturite kaadri ettevalmistamist.
Aasta hiljem sai alles ehitusel olnud rajatis juba juriidilise staatuse. Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu moodustas oma otsusega iseseisva majandusüksuse – „Kalevi” Tallinna velodroomi.