Miks eelistatakse tiitlivõistluse kolmanda kümne kohta kommertsvõistluste võitudele?

Eesti 2018. aasta parimaks meesratturiks valiti Tanel Kangert. Seda hoolimata sellest, et 31-aastane Astana rattur jõudis poodiumile vaid korra, kui võitis kuldmedali Eesti meistrivõistluste temposõidus. Näiteks Rein Taaramäe saldoks jäi 2018. aastal viis poodiumikohta, neist üks velotuuri kokkuvõttes. Mihkel Räim lõpetas hooaja viie võidu ja kolme poodiumikohaga. Mille järgi Eesti parimat jalgratturit valitakse?

Lühike vastus on: Eesti jalgrattaliidu reglemendi järgi. Selle järgi on kõige tähtsamad võistlused tiitlivõistlused, edasi rahvusvahelised võistlused ning siis Eesti meistrivõistlused.

Seega teenis Kangert oma karjääri viienda aasta parima tiitli Innsbrucki maailmameistrivõistlustel temposõidus saavutatud 21. koha eest. Emotsionaalselt pakkusid jalgrattasõpradele ilmselt rohkem rahulolu Räime ja Taaramäe saavutused. Ent tuleb ka silmas pidada, et Kangert osales kõrgematasemelistel kommertsvõistlustel kui nemad. Lisaks lõpetas ta jalgratta mainekaima võistluse Tour de France’i 16. kohal. Kui aga vaadata puhtalt UCI maailma edetabelit, on seal kõige kõrgemal kohal hoopis Aksel Nõmmela.

Igatahes on aasta parima jalgratturi valimine tekitanud küsimusi. Seda eelkõige seepärast, et jalgrattasport on näiteks tennise ja freestyle-suusatamise kõrval üks nendest aladest, kus kommertsvõistlused on sportlastele tähtsamad kui tiitlivõistlused.

Eesti jalgrattaliidu peasekretär Urmas Karlson möönis, et hooaja parimate valimine pole neile just lihtne ülesanne. Ühest küljest annab reglement suuna, teisalt jätab see tagaplaanile just spordi emotsionaalsema poole. Eriti hooajal, kus eestlaste parim tulemus tiitlivõistlustelt on kolmandas kümnes.

«Kas maailmameistrivõistluste 21. koht on parem kui rahvusvahelisel võistlusel saavutatud esikoht? Reglement seab meile piirid ette, aga see ei välista vaidlust. Kui aga keegi sõidaks MMil esikümnesse, poleks küsimust,» ütles Karlson ning tunnistas, et treenerite nõukogus on parima valiku kriteeriumite üle emotsionaalselt vaieldud.

Eesti jalgrattakoondise treener Jaan Kirsipuu ütles, et parima valikul võiks mingisugune kriteerium ikkagi ees olla. Teisalt ei näe ta põhjust teema üle väga pikalt poleemitseda. «Võidusõitjad saavad ise ka aru, et see on vaieldav. Sportlasele polegi see nii suur asi kui tema ümber olevatele inimestele,» ütles Kirspuu.

Lähiajaloo vahest ehk kõige vastuolulisem otsus reglemendi järgi parima valimisel tehti 2009. aastal, mil valik langes maastikurattamaratoni EMil kuldmedali võitnud Allan Orase kasuks. Aasta tugevaim rattur oli toona aga Taaramäe. Seda tunnistas Oras isegi. Ent jalgrattaliit jäi reglemendile kindlaks.

Miks on jalgrattaliit oma reglemendis kinni? «Kogu Eesti spordi rahastamine käib suures osas tiitlivõistluste tulemuste järgi. Et me päris vastuvoolu ujuma ei hakkaks, peame samuti neid juhiseid järgima,» selgitas Karlson.

Aasta parim jalgrattur Kangert jalgrattaliiduga ei nõustu. Tema hinnangul tuleks reglement üle vaadata ning seda võimaluse korral muuta. «Praegu lähtub see mingitest EOK printsiipidest, aga jalgrattaspordis nagu tenniseski on kommertsvõistlused sportlasele tiitlivõistlustest tähtsamad.»

Parima jalgratturi tiitleid Kangert iseenesest ei loe. Nooremana oli see talle tähtsam, kuid nüüd on prioriteedid muutunud. «Kehva hooaega see paremaks ei tee,» ütles ta.

Eesti parimad jalgratturid

2018 Tanel Kangert ja Greete Steinburg
2017 Aksel Nõmmela ja Greete Steinburg
2016 Tanel Kangert ja Liisi Rist
2015 Rein Taaramäe ja Maaris Meier
2014 Tanel Kangert ja Maaris Meier
2013 Tanel Kangert ja Liisi Rist
2012 Tanel Kangert ja Grete Treier
2011 Rein Taaramäe ja Grete Treier
2010 Rein Taaramäe ja Grete Treier
2009 Allan Oras ja Maaris Meier

Kangert pakatab põnevusest

Aasta parimaks meesratturiks valitud Tanel Kangerti sõnul tegi ta keskpärase hooaja ilma silmapaistvate tulemusteta. Samas pidas tema tervis karjääri pikima hooaja ilusti vastu ning see annab lootust järgmisteks aastateks.
Kaheksandat ja viimast hooaega Astana eest sõitnud Kangerti hooaeg kestis 13,5 kuud ehk kolm kuud kauem kui tavapäraselt. Kõige rohkem sai eestlane puhata kolm päeva järjest, kilomeetreid jalgratta seljas kogunes aga rekordiliselt 37 000. «See võis olla põhjus, miks ma polnud tänavu vormis. Maht oli suur ja teravus puudus,» ütles Kangert.
Positiivselt poolelt tegi eestlasele rõõmu tema tervis. Eelmise aasta Giro kukkumisest on ta nüüd täielikult taastunud, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. «Põlved valutama ei hakanud ning viimane metalltükk võeti ka käest ära. Vaimne pool läks samuti hooaja jooksul paremaks. Järgmine aasta peaks see olema tipp-topp,» sõnas Kangert.
Alates uue aasta esimesest päevast kuulub 31-aastane eestlane USA profitiimi Team EF Education First-Drapac. «Üle aastate on põnevus sees, mis nüüd saama hakkab. Varem ei olnud kõik mitte igav, vaid harjumuspärane,» ütles uut väljakutset ootav Kangert.

Allikas: sport.postimees.ee

X