Kui Mihkel Räim peaks iseloomustama karjääri esimest suurtuuri ühe sõnaga, siis oleks selleks “raske”. Eestlane lõpetas Vueltal kokkuvõttes 139. kohal ning parimaks tulemuseks etapil oli neljanda päeva kaheksas koht.
“Ma arvan, et üks sõna, mis iseloomustab seda tuuri, on raske, aga ma arvan, et see on edasiviiv ja see raske ei olnud ületamatu. Seda tuleb võtta positiivses mõttes,” rääkis Räim intervjuus ERR-ile.
Eestlase eredaim mälestus pärineb 11. etapilt, kui sõideti 170 kilomeetrit Villaviciosa linnast Alto de la Farrapona mäe otsa. “Kõige eredam etapp oli see, kus ma ise kõige kehvem olin. Sel päeval oli mul mitu mõtet peas, et miks ma seda teen, aga järgmisel päeval ma sain aru, miks ma seda teen ja tuuri lõpus olin õnnelik, et ma selle ära tegin,” meenutas Räim. “Ma ei saanud sellel etapil oma organismi üldse alguses käima ja see etapp algas tõusuga. Jäin seal kohe mõne mehega maha ja terve päeva pidime peagruppi jälitama. See oli üle 4600 tõusumeetriga etapp – üpriski ekstreemne kogemus.”
Räim tunnistas, et ligi 2700-kilomeetrise velotuuri jooksul ei tulnud tal katkestamine kordagi mõttesse. “Pigem oli väike hirm, et meil oli kaks sõitjat, kellel oli väike kõhuviirus ja see hakkas peale esimest puhkepäeva. Alguses oli üks mees ja pärast teine. Ma nägin, kuidas nad kannatasid, isegi siledal etapil ja nad ei suutnud süüa, ühesõnaga neil ei olnud lihtsalt energiat. Ma hoidsin hinge kinni, et see nüüd minuni kuidagi ei jõuaks. Ma tean, et sellele ei tohi mõelda, aga sel aastal on kõik nii ettevaatlikud olnud koroona suhtes ja teades, et need pisikud võivad levida, siis oli meeskonna personal õnneks piisavalt tark, et nii kui mõned sümptomid kellelgi tulid, siis nad ei tohtinud meiega enam samas autos olla, samas bussis, nad pidid teistel aegadel sööma. Ühesõnaga meil joppas. See oli võib-olla kõige hirmutavam asi,” ütles Räim.
Räime parimaks etapikohaks oli kaheksas, mille ta saavutas neljandal etapil. “See kaheksas koht oli päris äge tegelikult. Kui ma üle joone tulin, siis ma kohe lugesin palju mehi ees on. Ma sain seitse, aga ma ennast ei arvestanud ja siis ma kohe arvasingi, et ohoo ma olin seitsmes. Pärast sain aru, et ennast peaks ka ikka lugema. Aga selline positiivne emotsioon oli, kuigi pärast videotest vaadates nägin, et ma oleksin pidanud ühe väikese riski võtma ja oleksin võinud sellega täitsa vabalt olla neljas või viies. Pjedestaalile ma ei usu, et oleksin sel päeval võinud tulla, aga kolm neli kohta eespool oleks täitsa võimalik olnud,” mõtiskles Räim, kellele Israel Start-Up Nation meeskond oli Vueltal osalemist lubanud juba mullu detsembris.
“Kõik asjad muutusid kogu aeg, aga õnneks nad pidasid lubadust,” jätkas Räim. “Algul pidi Vuelta olema veidi teistsugune – Hollandist algama ja juures kolm siledat etappi ning Portugali juures sprinteritele veel üks. Vueltale ma läksin ja mul oli seda kogemust väga vaja. See tuur oli tõesti väga mägine. Ka mu enda treener ütles, et tal on failid profiratturitelt alates 2014. aastast, kes on Vueltat sõitnud ja ta ütles, et selleaastane tuur ei ole võrreldav nendega, mis eelnevalt on toimunud. See näitas seda, et see oli ikka päris raske. Minul ei ole millegagi võrrelda, sain lihtsalt aru, et on raske. Kui nemad seda ütlevad, siis numbrid ei valeta.”
Räim jaoks oli esimese suurtuuri kogemus eriline, sest sai seda jagada kauaaegse sõbra Martin Laasiga, kellega ollakse ühevanused, 27-aastased ja kellega käidi juba Audentese spordigümnaasiumis koos ühes klassis. “Eks me tegime kogu aeg nalja, et kes täna parim eestlane on ja kes kokkuvõttes, aga me oleme nii kokku kasvanud. Ühesõnaga me ei peagi väga rääkima. Kui me üksteisele otsa vaatame, siis saame aru, kas teisel on hea enesetunne või halb enesetunne. See, et ta seal oli ja et mina olin seal tema jaoks, ma julgen küll väita, et see oli psühholoogiliselt väga oluline, et saime üksteist toetada. Mitte sõnaliselt või füüsiliselt, sest see oleks natuke raske olnud, meil olid erinevad ülesanded, aga tõusudel sai ikka rääkida, kuidas enesetunne või mis homne plaan on. Ma arvan, et see abistas meid mõlemaid,” ütles Räim.
“Võib-olla teistele meeldib meid võrrelda, aga me ise teame oma võimeid. Üldjuhul ma ronin tõusu paremini, kuigi ma arvan, et sel tuuril oli Martin tõusul parem kui mina. Kas see oli tingitud vormist või ongi ta nii palju arenenud selle aastaga, aga tundsin, et ta oli parem ja sprindifinišis ma tean, et ta on minust kiirem. Teame üksteise numbreid ja üksteise karaktereid nii palju, et meil ei ole vaja üksteisel end tõestada. Meil on suhteliselt lihtne suhe,” jätkas Räim, kes on Laasiga jaganud Hispaanias korterit juba viimasel neljal aastal. “Fakt on see, et rattasport hoiab meid palju lähedasemalt koos, aga ikkagi ka siin puhkuse ajal püüame plaane nii seada, et üksteist näha ja juttu ajada. Meil on kindlasti muid asju ka peale rattaspordi, millest rääkida. Kindlasti on meil naljasoon päris sarnane ehk koos igav ei hakka.”
Allikas: https://sport.err.ee/1160776/mihkel-raim-meenutab-vueltat-raske-aga-mul-oli-seda-kogemust-vaga-vaja
