Martin Laas otsib maastikurattamaratonidel maanteesõidule vaheldust

Profirattur Martin Laas (25) võitis hiljuti maastikul peetud Mulgi Rattamaratoni, saavutas möödunud nädalavahetusel 2. koha Valgevenes võidusõidul GP Minsk ning plaanib starti minna selle nädala lõpus Rõuges. Nende võistluste vahel ajasime Martiniga pisut spordijuttu.

Martin on pärit Viljandimaalt Mõisakülast, aga suurema osa lapsepõlvest veetnud Tartus, kuhu kolis koos perega 5-aastaselt. Martin oli sportlik poiss, käis läbi palju erinevaid trenne aga ei jäänud esialgu kusagile pikemalt pidama. Rattatrennigi on ta alustanud kahel korral. „Esimest korda läksin, sest mulle meeldis rattaga sõita ja koolikaaslane kutsus. Kui kuulsin, et trennis peab ka jooksma, suusatama ja jõusaalis käima, mõtlesin, et seda ma teha ei viitsi ning teist korda enam kohale ei läinud. Kaks aastat hiljem mängisin Tamme staadionil jalkat ja nägin, kuidas rattapoisid tulid maanteelt ja tegid staadionil lisaharjutusi, siis mõtlesin, et tahaks ikkagi proovida. Olin siis 13-aastane ning esimesel suvel jätsin palju trenne vahele ja tegin muidu lollusi, aga sügisest jäin pidama,“ meenutab Martin.

Sportlaseks saamine kulges tasapisi

Tema esimeseks klubiks oli Jalgrattaklubi Tamme ja treeneriks Harald Osjamets. Mõni aeg hiljem sai Tamme klubist Rein Taaramäe Rattaklubi ja sinna liikus ka Martin. Esialgu meeldis talle lihtsalt rattaga sõita ning ta ei teinud plaane hakata profisportlaseks.

„Nooremana ma ei mõelnud, et tahan rattasportlaseks või olümpiavõitjaks saada. 15-16 aastaselt olin ma Eesti mitte keegi, jäin enamikes sõitudes kohe alguses liidritest maha. Juunioride esimesel aastal ei kuulunud ma isegi Eesti koondisesse, aga siis hakkasid tulemused paranema ja rattasportlaseks saamine tuli kuidagi loomulikult,“ räägib ta.

Tõsisema sammu oma karjääris tegi noormees 2013. aastal, kui sõlmis lepingu Prantsusmaa amatöörklubiga Team Pro Immo Nicolas Roux. Klubi huviorbiiti jäi ta tänu Rein Taaramäele, kellel oli tolle spordidirektoriga kontakt ja kes oma klubi kasvandikku soovitas.

Uued kogemused mägedes

Prantsusmaal sattus Martin otsekui täiesti uude maailma, kui pidi hakkama sõitma mägedes. „Sisuliselt ei olnud ma välismaal üldse võistelnud. Eesti on ju ikkagi sile maa ja alguses olid mäed natuke ehmatavad. Samas aitas nendes tingimustes treenimine ja võistlemine teha arengus suure sammu edasi,“ räägib sportlane. „Esimesel kolmel kuul ei lõpetanud ma ühtegi mägist etappi. Ega alguses keegi minult midagi ei oodanudki, aga endal oli paha tunne, kui jälle lõpuni ei jõudnud. Kui sain jalad alla, siis hakkasin etappe lõpetama ning esimese aasta maikuus teenisin etapivõidu ja tuurivõidu. Siis hakkasin ise ka rohkem võimalusi nägema ja lootma,“ meenutab Martin.

Mäed ei ole siiani aga tema suurimad sõbrad, sest profiililt on ta puhas sprinter. „Natuke peab ikka sprinter mäge ka ronima ja 2-3 km peab jaksama pundis sõita, aga kui mägisel sõidul on üle 5 km tõusud, siis sprinterid sõite ei võida. Siledamal etapil, kus on näiteks 3-4 mitte väga rasket tõusu, on võimalik sprinteril ka võita,“ selgitab rattur.

Allikas: sport.delfi.ee

Impression
X