Eraldistardist sõit ehk temposõit on Olümpiala. Ratturid stardivad ajalise intervalliga kindlaksmääratud distantsile ning paremusjärjestus selgub võistlejate saavutatud aegade võrdlusel. Eraldistardis pole lubatud sõita konkurentide ega trassil liikuvate masinate tuule varjus – vastavat tegevust karistatakse ajalise trahvi või võistluselt kõrvaldamisega. Eraldistardi trassiks võib olla üks ring, edasi-tagasi sõit pöördega või punktist-punkti sõit. Võistlusmaa pikkus jääb klassikaliselt vahemikku 10–50 km ning on tiitlivõistluste formaadi puhul eliitklassi meestel 40–50 km UCI Maailma Meistrivõistlustel ja Olümpiamängudel. Eraldistardis määrab võistleja edukuse suuresti tema füsioloogiline võimekus ja oskus seda realiseerida. Määrava tähtsusega on jalgratta ja sõitja aerodünaamika, mis teeb temposõidust ühe tehniliselt nõudlikuma jalgrattaspordi ala. Temposõidu taktikaline eesmärk on erinevate distantsiosade võimalikult ühtlane ja ratsionaalne läbimine ning jõuvarude optimaalne jagamine kogu distantsi ulatuses. Temposõidu alaliikideks on:
• Proloog – lühike, 1–10 km pikkune eraldistart, mida korraldatakse mitmepäevasõitude alguses, tutvustamaks võistlejaid ning selgitamaks liidrisärgi kandja esimeseks etapiks;
• Meeskonnasõit – eraldistart, kus võistlevad kahest kuni üheksast sama meeskonna liikmest koosnevad võistkonnad, distantsi pikkus jääb klassikaliselt vahemikku 50–100 km ning aeg fikseeritakse teise (paarissõidus) või kolmandana finišijoone ületanud võistkonna liikme järgi;
• Mäkkesõit – eraldistardis, kus finiš on oluliselt kõrgemal meretasapinnal, kui start;
• Ultrapikad eraldistardid – üle 100 km pikkused distantsid.
