Martin Loo asub pühapäeval Lähtes püüdma 11. järjestikust Eesti meistri tiitlit. Eestlane kinnitab, et kodus võistlemine võib talle sügisel konkurentide ees rahvusvahelisel areenil eelise anda. Itaalia klubis on asjad aga halvasti.
“Kodus olla on alati tore. Tõsi on, et see aasta on periood olnud kestvalt pikk. Tavaliselt on see visiit mõni nädal ja siis tuleb jälle kuhugi edasi minna, aga treeningu mõttes, kuna nii pikalt oled eemal olnud, siis veel ei ole tüütuks muutunud,” kommenteeris Martin Loo intervjuus ERR-ile, mis tunne on üle pika aja suvel nii palju kodus olla. “Eks Eestis treenimine, vaimselt just, on mägiratturile või mägirattaspordi harrastajale kindlasti keerulisem kui võistlemine. Võistlusel on need omad asjad, adrenaliin ja konkurendid on kohal ja see kindlasti aitab selliseid kvaliteetsemaid treeninguid saada. Maratonisarjad ja cross-country sarjad, mis siin tehakse, üritan neid maksimaalselt enda kasuks ära kasutada, et saada intensiivne ja tugev treening.”
Koroonaperioodi alguses õnnestus Lool viimasel hetkel Eestisse tulla. “Eks ta niimoodi hakkas, et me osalesime Andaluusia mitmepäevasõidul ja seal läks kogu tiimi mõttes hästi. Siis olid esimesed uudised ja info üleval, et need Itaalia sõidud jäävad ära, mis olid plaanitud märtsis ja aprillis. Kuna asjad läksid järjest hullemaks, siis hakkas tekkima neid piiranguid rohkem. Tundus olema õige hetk, et Eestisse tagasi tulla ja mõned päevad peale seda kehtestatigi lauskarantiin, väljas treenida enam ei võinud ja väljas niisama jalutada ka ei tohtinud. See oleks tähendanud nüüd tagant järgi kaks kuud puki sõitmist ja lähimas poest käimist ja vaimselt küllaltki rasket aega, lennuliiklus katkes ka jne,” rääkis Loo.
“Tiimi poole pealt kogu programm, mis oli selleks hooajaks seatud, läks prügikasti kohe ja see enam ei kehtinud. Praegu on lootus septembri ja oktoobri peale. Kui see asi peaks ka ära jääma, siis tegelikult võib öelda, et meil on hooaeg läbi. Mingeid muid võistluseid praeguse info järgi meil kalendrisse ei tule. Ilmselt peale seda paari sõitu, kui need toimuvad, midagi muud ei ole. Hooaeg rahvusvahelisel areenil jääb väga lühikeseks,” lisas Loo.
Kuidas Loole meeldib, et rahvusvaheline kalender algab siis, kui hooaeg peaks tavaliselt lõppema? “Kindlasti alguses oli tore. Ega see aastate kaupa ringireisimine ja ühest kohast teise liikumine muutub küllaltki väsitavaks. See ei ole mingi seljakoti reisimine, kus käid asju vaatamas ja nautimas. Põhimõtteliselt kui mõelda järgmise või järgneva aasta peale, siis ega sellist päris erialast võistluskoormust siit kätte ei saa, aga siin on võimalik vormi säilitada. Vaevalt, et siin on võimalik edasi areneda või paremaks saada, aga kindlasti on võimalik suuremat taandarengut vältida,” ütles Loo.
Milliste eesmärkidega Loo aga septembris ja oktoobris MK-etappidele ja MM-ile läheb? “Ise ma olen kahtleval seisukohal. Ma ei lähe sellise meeletu entusiasmiga peale, et küll nad kindlalt toimuvad ja küll ma siis panen. Arvestan, et nad toimuvad, üritan olla võimalikult heas vormis ja usun, et see võimalus siin praegu võistelda ja võimalus aastaringselt väljas treenida annab päris hea lähtepunkti. Paratamatult isegi, kui võistlushooaeg algab hiljem, siis need esimesed sõidud on raskemad ja kui sa siin oled saanud päris mitu kuud võistelda ja üritused peaksid aasta lõpus toimuma, siis lähtepositsioon on päris hea. Numbriliselt ei oska eesmärki seada, sest täna ei tea, kui palju ja milliseid rahvusi peale lastakse. Mida hõredam seal konkurents on seda kõrgem peab olema isiklik eesmärk. Ei hakka ennustamisega tegelema, aga kui nad toimuvad, siis üritan olla maksimaalselt heas hoos,” ütles Loo, kelle leping lõpeb Itaalia klubiga selle aasta lõpus.
“Mul on üheaastane leping ja hetkel mingeid selliseid kokkuleppeid või jutte järgmiseks aastaks pole olnud. Koroonavärk on seda tiimiasja negatiivselt mõjutanud ja ma arvan, et Itaalias see olukord on nii praegu kui ka järgmisel aastal kindlasti raskem, kui ta oli varem,” jätkas Loo. “Tiime jääb vähemaks ning lepingut saada ja tiimis olla on keerulisem, aga selline see elu on. Ma liigselt sellepärast ei muretse. Ma ise ei saa selle nimel praegu midagi teha. Maksimaalne, mida teha, on jätkata treenimist ja olla võimalikult heas hoos.”
Kas klubita võib Loo jätkata omal käel rahvusvahelisel areenil tiirlemist? “Ma ei oska seda öelda, kas ma jätkan omal käel. Kindlasti nii kaua, kui mul on võimalik kuskil sõita mingitel normaalsetel tingimustel, mis on minu jaoks aktsepteeritavad, tahaks rattaspordiga jätkata. Kui seda võimalust enam pole, siis see on tõsisem mõttekoht, kus mõelda, mida edasi teha. Kindlasti ma ei kavatse pensionini jätkata tipptasemel rattaga sõitmist. Mingil hetkel, kui võimalusi enam ei ole või on vähem, siis tulebki otsustada ja mõelda, mida targem ja õigem teha on.”
Loo nendib, et tegelikult ei ole ta hetkel klubis õnnelik. “Viimased kaks aastat ikkagi on mingist hetkest asjad läinud hoopis teist rada, kui kokku sai lepitud,” ütles Loo. “Tegelikult sel aastal on aktiivseid probleeme samuti, kuigi klubi süüdistab kõiges koroonat. Ise ma arvan, et see päris nii ei ole ja üritan mingit lahendust leida, aga me ei oska öelda, kuidas see täpselt lõpeb.”
Allikas: sport.err.ee
https://sport.err.ee/1109875/loo-pole-itaalia-klubis-onnelik-ei-oska-oelda-kuidas-see-tapselt-lopeb
