Valitseval temposõidu Eesti meistril Gleb Karpenkol on kõrged sihid. Nendeni jõudmiseks käib ta end regulaarselt Tallinna Ülikooli laboris testimas. Ühest küljest on oluline teada enda hetkeseisu, teisest annab treeneritele olulise sisendi, kuidas edasi minna.
Testimine ei ole 19-aastasele Gleb Karpenkole võõras. Viimase kolme aasta jooksul on ta laboris käinud üle kümne korra. Kuigi treeneritel on igapäevasest treeningtööst väga selge ülevaade, aitavad Tallinna Ülikooli teadurid Indrek Rannama ja Karmen Reinpõld näha selliseid aspekte, mida treenerid ei pruugi igapäevases töös näha.
Juba esmaspäeval sõidab Karpenko koos Eesti koondise ja meeskonnakaaslastega Hispaaniasse treeninglaagrisse. Koroonaviiruse tõttu jäi ära novembrisse plaanitud testimine. Samuti detsembrikuine esimene välislaager. Sooritusvõimeuuringu tähtsust näitab see, et jaanuaris otsustati testimine siiski läbi viia. Enne seda pidid kõik sportlased ette näitama negatiivse koroonatesti.
“See esimene test praegu annab sellise algpunkti ehk kui läheme laagrisse, siis saame seal õigete lävede järgi trenni teha. Kui tuleme tagasi, siis saame uue testi teha ja näeme oma arengut,” rääkis Karpenko intervjuus ERR-ile, miks ta end TLÜ laboris testimas käib.
Eesti ratturite ja Tallinna Ülikooli vaheline koostöö on selliselt toiminud alates 2014. aastast. Eesti koondise ja Team Ampleriga tegeleva Rene Mandri sõnul arvestab ta treeningtöös väga palju testide tulemustega.
“Meie koostöö TLÜ teaduritega on sujunud väga hästi. Oleme väga produktiivset tagasiside saanud, mida oleme treeningutel ka rakendanud,” rääkis Ampler Development Team’i juht ja Eesti U-23 koondise treener Rene Mandri. “Meil on harjumus käia igal aastal vähemalt kolm-neli korda testimas. Kõige olulisemad neist ongi talvel enne laagrit ja talvel peale laagrit, et näha, kuidas talvine tsükkel on kellelegi mõjunud. Ka hooaja sees oleme proovinud vormi ajal siia jõuda, et näha, mida kutid päris tippvormis välja ajavad. See on vajalik selleks, et meil oleks adekvaatne tagasiside talvest ja hooajast. Aastast-aastasse käies joonistub hea pilt ette iga mehe kohta individuaalselt ja nii oskame treeningutel neile paremini läheneda. Taustainfo on väga oluline.”
“Kuna ma olen nii klubi kui koondise juures, siis üritan tegeleda nende meestega rohkem, kelles on näha progressi ja potentsiaali – kas nad suudavad oma potentsiaalile treeningutega järele minna,” jätkas Mandri. “Algul, kui nad tulevad, siis nad on üsna rohelised. Arvestame väga palju testimiste tulemusi ka poistega koostöö tegemisel. Algul on nad meie jaoks paberil potentsiaalsed poisid, kes on noorteklassides häid tulemusi näidanud, aga siit laborist saame konkreetset tagasiside, kui palju potentsiaali ja reservi kellelgi on, millist tüüpi keegi on, mida järgi aidata ja millised on tugevamad küljed, mida ära kasutada. Meile on see väga hea tagasiside igal juhul.”
Mandri lisas, et testimistelt saadud info on kasulik ka talvises treeninglaagris. “Treeninggruppide tegemisel on hästi oluline, et ühesuguse võimekusega mehed koos trenni teeks. Kui on väga erineva võimekusega, siis on kaks varianti – kas tugevad tapavad nõrgad ära või tugevad edasi ei arene, kuna on nõrkade tempos,” tõi Mandri näite. “Kui räägime spetsiifilisemast tööst või võistlusteks valmistumiseks, siis näeme nende tugevaid külgi, mida mingil hetkel püüame arendada, et leida tasakaalu aeroobse ja anaeroobse töö vahel. See on vajalik selleks, et liigne aeroobne tegevus seda plahvatuslikust ära ei kaotaks.”
Ratturid käivad testimisel enne ja pärast talvist treeninglaagrit. Selle järgi on näha, kuidas koormused on mõjunud. Üks – kaks korda proovitakse laborisse jõuda ka võistlusperioodil, et näha, millised on tulemused tippvormi ajal. See aitab joonistada hooajast parema tervikpildi.
“Erialase koormustesti juures vaatame esmalt eelkõige aeroobset võimekust, seejärel vaatame piimhappe taastumust keha poolt, kuidas seda eemaldatakse, mis näitab samamoodi aeroobset võimekust ja testi lõpetame anaeroobse võimsuse ja mahtuvuse testimisega ehk 30 sekundi maksimaalse spurdiga. Testi lõppemise järel töötleme andmeid ja näeme tervikpilti – milliseid võimekusi on arendatud, millised on sportlase nõrkused, millised on tugevused, kuhu peab rohkem teravust seadma,” tutvustas testi üht osa Tallinna Ülikooli doktorant ja labori tehniline spetsialist Karmen Reinpõld.
“Eelkõige tahame näha tervikpilti. Praeguseks oleme välja töötanud sellise testimispaketi, et meil on võimalik näha, mis seisus on tugiliikumisaparaat ning füsioloogilise poole pealt vaatame nii aeroobset võimekust kui anaeroobset võimekust. Selle tulemusega saame aru, millist tüüpi sportlasega meil on tegemist ja loomulikult näitab see testimine päris selgelt, millist tööd on tehtud. Eelmine hooaeg oli sportlastele päris keeruline – võistlusi oli vähe. Kui ratturid saavad tihti võistlusvormi läbi võistlemise, siis eelmisel aastal pidi tegema targalt teadlikuid treeninguid ja eks me näeme siin testides, kuidas see kellelgi on läinud ja millises seisus ta enne laagrit on,” jätkas Reinpõld.
“Me tegeleme siin natuke valideerimisega ja anname treeneritele kindlust. Me näeme selliseid aspekte, mida igapäevases treeningprotsessis ei pruugigi näha,” tõi Reinpõld välja. “Siinne testimine ja igapäevane treeningtöö moodustavad kokku terviku.”
Lisaks erialasele testile teevad ratturid FMS-testi. See näitab tugiliikumisaparaadi seisundit ja oli ühtlasi sisendiks Indrek Rannama doktoritööle “Musculoskeletal function and bilateral asymmetry of young male road cyclists in association with cycling performance” (“Noorte meessoost maanteejalgratturite tugiliikumisaparaadi funktsionaalne seisund ja kehapoolte vaheline asümmeetria ning nende seos rattasõidu sooritusvõimega”), mille ta kaitses mullu 4. novembril. Doktoritöö juhendaja oli Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Lühidalt öeldes on need ratturid, kelle liigutuste funktsionaalsus on parem, ratta peal ökonoomsemad ja suudavad efektiivsemalt jõudu edasiliikumisse ülekanda. Samuti aitab tüvilihaskonnaga tegelemine ära hoida lihasvigastuste teket. Viimastel aastatel on see tendents näidanud langust, mida saab seletada spetsiaalsete harjutuste tegemisega.
“Pilt on väga palju muutunud, sest kui me alustasime 2014, siis oli ratturite valdav skoor 21 punkti skaalal seal 12 juures. Nendest tulemustest oleme treenereid kogu aeg teavitanud ja selle doktoritöö raames saime sellised empiirilised argumendid, et need, kellel see tugilugiliikumisaparaadi seisund oli parem, need olid ka ratta seljas ratsionaalsemad ja näitasid paremaid tulemusi,” rääkis Tallinna Ülikooli spordibioloogia teadur Indrek Rannama.
“Isegi kui see oli kaalu ja keha pikkuse ning kõige muude parameetridega korrigeeritud, siis üsna selgelt joonistus see trend välja. Oleme siin erinevatel koolitustel ja treeneritega vahetult seda rääkinud ning kasvõi need, kes eile testimas käisid, nende skoorid on juba kõrgemad, seal 16 punkti juures,” jätkas Rannama. “See seab erinevate alade võrdluses ratturid päris heasse seisu. Meil on kogemus ka päris paljude teiste aladega. Testime aastas üle 300 noorsportlase, kes on niiöelda tippspordi rajal, koostöös Tallinna spordikoolidega. Seal on need näitajad oluliselt madalamad. Pallimängijatel on see 13-14 punkti, mida loetakse vigastusriski piiriks. Selles mõttes oleme rutiinselt lülitanud ta oma testimiskavasse ja teatult määral see hoiab sportlasi rea peal, kuna neid kontrollitakse. Inimesed on olemuselt sellised, et aeg-ajalt on vaja näidata neile nõrku külgi.”
Rannama toob välja, et ratturite puhul ei ole eesmärk jõuda maksimaalse 21 punktini. “Meie uurimused näitavad, et 16-17 punkti on optimaalne. Igal alal on teatavad kohastuslikumud aspektid, mida ei ole mõistlik hakata parandama,” jätkas Rannama. “Ratturite puhul oleme vaadanud, et üsna tüüpiline on hüppeliigese mobiilsuse niiöelda vähenemine, aga kuna rattur peab hästi suurt jõudu üle hüppeliigese üle kandma, siis see jäik hüppeliiges on kasulik kohastumus. Seda on ka erinevad uuringud näidanud. Näiteks sprinteri tüüpi suuremad ja jõulisemad, nagu ka Gleb on, ei suuda sügavkükki teha ilma planguta, aga ratturi kontekstis ei ole ta negatiivne näitaja, vaid pigem tüüpiline.”
Sooritusvõimeuuringust valmib ka Reinpõldi doktoritöö teemal “Laktaadi, kinureniinide ja tsütokiinide dünaamika jälgimine spordivõimekuse hindamisel”. Ratturid saabuvad uuesti testimisele aga maikuus peale esimest võistlustsüklit.
Allikas: https://sport.err.ee/1234507/koostoo-tallinna-ulikooliga-aitab-eesti-ratturitel-vormi-hinnata
Foto: TLÜ doktorant ja tehniline labori spetsialist Karmen Reinpõld jälgimas Gleb Karpenkot koormustestil Autor/allikas: ERR
