Kaks Eesti ratturit osalevad kriisituuril. Taaramäe: tore võistlus, aga parim ei pruugi selguda

Virtuaalsed rattavõistlused annavad sportlastele ja tiimidele võimaluse ennast koroonakriisi ajal näidata, aga tõupuhtast spordist erinevad need omajagu.

Eesti rattaprofid Rein Taaramäe ja Martin Laas astuvad sel nädalal täiesti uude maailma. Õigeid võistlusi veel mõnda aega ei toimu, seega tuleb ennast proovile panna kodustes tingimustes. Virtuaalsel Šveitsi tuuril sõidavad ratturid puki peal, ent spordihuvilised näevad telerist justkui päris võistlust.

„Vanakooli mehena pole siiani veel asja proovinud, kuigi virtuaalsed treeningud on eri platvormidel olnud populaarsed juba mõnda aega,” ütles Taaramäe, kes esindab Prantsusmaa tiimi Total Direct Energie. Ka Saksamaa klubis Bora-Hansgrohe sõitva Laasi jaoks on tegemist uue kogemusega.

Lühikesed etapid

Asi näeb välja nii – ratturid istuvad kodus puki otsa ja ootavad stardikäsklust. Ekraanilt näevad nad enda esitust nagu videomängus. Kui hapnik otsa saab ja piimhapet kõrvadest välja pritsima hakkab, lähevad konkurendid mööda, aga kui tunne on eriti hea, sõidetakse vastastelt eest. Kaotussekundeid liidrile ja võistluse lõpuni jäävaid kilomeetreid näeb samuti ekraanilt. Teleülekande tegijad ei saa loomulikult ühele sportlasele keskenduda, nende töö on keskenduda kõige olulisematele sündmustele.

Eile alanud Šveitsi virtuaaltuuri etapid on võetud päriselust, aga võrreldes tavapärastega on need palju lühemad – olenevalt trassi raskusastmest 27–46 km. Etappe on viis.

„See on nii vaatajate kui ka sõitjate huvides. See on lühike pingutus, tuleb kogu aeg maksimumi peal sõita. Päriselus on tihti viietunnised etapid, kus pool ajast sõidetakse mõistlikuma tempoga. Tempo mõttes on see nagu eraldistart, aga grupis,” selgitas Laas.

Mõõtu võtavad 19 võistkonda. Igal etapil osalevad kolm ratturit, kokku seega 57. Tiimidel on lubatud võistlejaid vahetada. Sprinter Laas teeb kaasa neljapäeval ja laupäeval, kui kavas on siledamad etapid, mägironija Taaramäe võistleb ainult reedesel pika ja raske tõusuga trassil.

Laasi võrdlust eraldistardiga ilmestasid esimese etapi tulemused. Selle võitis kahe viimase aasta temposõidu maailmameister Rohan Dennis (Austraalia), kes edestas järgevaid enam kui minutiga.

Eestlased lubasid, et nad pingutavad nii palju, kui jõuavad, aga tõdesid, et virtuaalsel sõidul esineb ka puudusi.

„Lähen maksimumiga pingutama, lõbutsema ja head treeningut saama. Samas kuulsin, et Rouvy virtuaalplatvorm, millel võistlus põhineb, ei toimi väga hästi, ja parim mees ei pruugigi selguda. Seal on mitu asjaolu: eri tootjate pukid toimivad erinevalt ja peale selle ei saa keegi sõitja tegelikku kaalu kontrollida. Kindlasti on mehi, kes on tegelikult viis kilo raskemad, kui kirja panevad, aga sellistel virtuaalsõitudel toimib kõik kaalu ja jõu suhtena,” lausus Taaramäe.

„Usun, et tulevikus võib tekkida pukisõidu hooaeg, näiteks talvisel perioodil.”

Laas lisas, et kaaluteema on tõesti õhus. „Tiim pidi meie kohta esitama esialgsed andmed, nagu kaal ja pikkus. Kui rattur märgib päev enne võistlust, et kaalub 81 kg asemel 70, siis on asi muidugi kahtlane. Aga võistluse reeglites on kirjas, et sõitja peab hiljem olema võimeline kaalu ja jõunäitajaid tõendama, kui mingeid küsimusi tekib. Mingil määral saab loomulikult manipuleerida. See on ausa mängu küsimus.”

Võrreldes päriseluga on vähem ka tuules sõitmise efekti.

„Kui olen kellegi taga, siis ei pea päris maksimaalset pingutust tegema. Aga õigel võistlusel võib tuul kogu aeg muutuda. Ma ei usu elu sees, et virtuaalsel sõidul pundifinišid tulevad. Tõuklemist ja positsioonivalikut ei ole,” rääkis Laas.

Koroonakriisi tingimustes pole mõtet siiski ülemäära nuriseda. Tiimide jaoks on isegi sellistel võistlustel hästi esinemine prestiiži küsimus ja see aitab neil pildis püsida. Tundub, et huvi on üsna suur, sest Šveitsi virtuaaltuurist teevad otseülekandeid umbes 40 riigi telekanalid. Veel näeb ülekandeid Facebooki ja Twitteri vahendusel.

Taaramäe pakub, et asjal on jumet isegi pärast koroonakriisi möödumist. „Usun, et tulevikus võib tekkida pukisõidu hooaeg, näiteks talvisel perioodil. See oleks väga kihvt. Kui sellised sõidud hakkavad toimuma kõigile võrdsetes tingimustes, tekivad nii mõnedki spetsid, kes on maanteel pigem kesised, aga pukisõitudel maailma parimad.”

Profirattur Martin Laas ootab päeva, mil maanteel saab mees mehe vastu heidelda.

„Ma ei tea, mis on järgmine eesmärk ja millal ma sõita saan. Võib-olla juulis. Aga kui see välja jätta, on seis okei. Motivatsioonikriisi pole. Ainuke vahe on selles, et praegu olen Eestis, muidu oleksin pidanud treenima Hispaanias, kus on soojem. Minu päevarütm on sama nagu ikka. Tõsi, vanematel ei saa külas käia ja sõpru näha nii tihti, kui tahaksin,” rääkis ta.

Laasi tööandja Bora-Hansgrohe mänedžer Ralph Denk ütles hiljuti, et kui vaja, sõidetakse detsembrini välja.

„Ma pakun, et detsembrini kalender ei lähe, aga kui tiim tahab, siis tuleb sõita. Olen käsutäitja. Ei saa olla nii, et keeldun detsembris võistlemast,” sõnas ta.

 

Liitu uudiskirjaga!

Kui soovid olla esimeste seas, kes saavad Eesti Jalgratturite Liidu uudiskirju oma meilile, siis liitu meie pressilistiga! Saadame kord kuus välja uudiskirja meie sportlaste tegemistest ning jooksvalt teavitusi eesolevate koolituste kohta.

Eesti Jalgratturite Liit (lühend EJL) koordineerib jalgrattaspordiga seonduvat tegevust Eestis.
EJL on Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu (UCI) ja Euroopa Jalgratturite Liidu (UEC) liige.

X