Janika Lõivu tiimivahetuse tagamaad ©Hawaii Express

©Hawaii Express Janika päevik “Tiimivahetuse telgitagused”

Sõlmisin uue profilepingu Bart Brentjensi tiimiga kuni Pariisi olümpiani 2024, või siis täpsemalt olümpiaasta lõpuni ikka. Profitiimi mineku unistus sai teoks juba eelmisel aastal, aga ma ei osanud kunagi loota ega oodata, et saan koostööd teha olümpiavõitjaga. Bart Brentjens krooniti olümpiavõitjaks aastal 1996 ja tegelikult on tal ka palju teisi vingeid tiitleid. Lisaks sellele on ta RedBullTVs kõiki XCO sõite koos Rob Warneriga kommenteerinud… Bart on just see sama mees, kes on mitmeid kordi minu kohta öelnud “good climber” 🙂

Bartiga suhtlesin esimest korda juba aastal 2020. Võtsin ühendust American Eagle tiimiga, mille manager ta oli. Kohtusime aasta lõpus Šveitsis Euroopa meistrivõistluste ajal. Jutustasime üsna pikalt elust-olust ja saime aru, et omavaheline suhtlus klapib. Ta jättis väga hea mulje – ei lubanud kokku pudrumägesid või piimajõgesid, rääkis ausalt ja avatult minu võimalustest ning nende tiimi ootustest. Olin väga põnevil, et sain lõpuks ühe suurima tiimi manageriga ühe laua taga istuda. Kahjuks või õnneks tol hetkel me diili ei teinud. Minu kindel plaan oli olümpiani Hawaii Expressi värvides ning Scotti rattaga sõita. Olen päris tihti suurte ning järskude muutuste vastu… ettevaatlik. Samuti olin oma pisikese tiimiga ülimalt rahul ning tundsin, et süsteemi muutmine tooks kaasa ainult lisastressi…

AGA selleks, et te minu tiimivahetusest päris aimu saaksite, pean ma ajas tagasi minema .. ja mitte natuke vaid ikka hüppame korraga suve keskele Andorrasse.

Mõned teist ilmselt juba teavad – tegin oma elu ägedaima sõidu suvel Andorras. Tundub, et +35kraadi ja “climbers course” on ikka minu teema. Äge, kui vorm on hea ning jalad kerged. Muidugi olin närvis, et mis imelik tunne see on, et raske ei hakkagi… äkki ma ei pinguta, äkki teised ei pinguta … sürrealistlik… kui sõidad külg külje kõrval Prevot’iga ja saad aru, et tal läheb raskeks, aga mul veel endiselt jõudu, et kõvemini vajutada…

Olin poodiumile nii lähedal, aga tegin sõiduvea 700 meetrit  enne finishit ja pidin leppima kuuenda kohaga. Ma olin pettunud ja õnnelik samal ajal. Kõige lõpuks veel vihane ka, et ma varem pingutama ei hakanud. “Noooo, miks ma lõppu selle kõik jätsin ja rabistama hakkasin???” Finišis olin pisarates.. Tiimi liikmed olid üllatunud, et ma positiivseid emotsioone välja ei näidanud. Maailmakarikaetapil kuues koht oli kõigi jaoks suur tulemus… oodati ülevoolavat rõõmu ja tähistamist..

Mina ei osanud suurt midagi välja näidata. Eestlane nagu ma olen – külm ja tagasihoidlik. Teiste öeldud lause “Võibolla see jääbki Su karjääri parimaks tulemuseks, Sa PEAD tähistama!!!” ei lohutanud mind. Vist tegi isegi asja hullemaks. Peas oli mõte – “Kammoooooon see ei ole mu karjääri parim tulemus. Ma tean, et ma olen rohkemaks võimeline.”

Tol hetkel ei osanud ma tiimi sisese õhkkonna muutuste märke lugeda, olin oma emotsioonides kinni. Urmas vaid mainis, et tunneb, et miski pole õige. See mõte jäi kuskile õhku rippuma ning läksime oma eluga edasi. Kiirustasime Eesti, sest ootamas olid Eesti meistrivõistlused Otepääl.

Nädal kodus möödus kiiresti. Järgmine kord kui tiimiga kokku saime, oli ees ootamas reis USA-sse ning Kanadasse. Tiimi manager kaasa ei tulnud ja üleüldse oli vähem personali kui tavaliselt. Sportlased aitasid igapäeva tegemistes nii palju kui võimalik. Kaugelt vaadates olid kõik oma tavapärases võistluseelses rutiinis, lihtsalt tundus, et seltskond on väsinud. Arvasin, et ju vist on pikk hooaeg olnud…

Üks päev trenni sõites küsis Malene minult: “Mis plaanid Sul uueks hooajaks on? Kas oled võtnud ühendust juba teiste tiimidega. Sa tegid Andorras väga hea tulemuse, sellega oleks hea minna jutule!” Minu jaoks tuli see küsimus ootamatult… Alles oli juulikuu ja vastasin talle: “ Kas liiga vara veel sellele mõelda ei ole?”  Ta arvas, et nüüd just on õige aeg proovida! Justkui natuke muretses minu pärast. Ütlesin: “Andorra 6. koht on loodetavasti piisav, et saada lepingupikendus praeguses tiimis. Ja kui ei ole siis ajan oma erasõitja asja edasi. Küll hakkama saan!” (Tagantjärele tundus, et Malene teadis juba siis muutustest, mis tiimis toimuma hakkavad).

Elu läks edasi.. võistlesime Snowshoes ja sõitsime edasi Kanadasse.

Mont Sainte Annes olles hakkasid meil Urmasega imelikud mõtted tekkima. Kuulsime siit-sealt, et justkui miskit toimub, aga oleme vist ainsad kes veel päris täpselt ei tea mis toimub. Kuulsime kaameramehelt vihjeid ja mõni tiimikaaslane oli väga mures minu tuleviku pärast jne.. Kõige selle keskel pidi lisaks keskenduma treeningutele… Päev enne Kanada MK short tracki kutsuti tiim kokku ning teatavaks tehti, et praegune sportmanager lahkub ametist. Mis ta edasi tegema hakkab, ei tea.. visati nalja, et läheb lilli müüma. Lisaks öeldi, et üks mehaanikutest ei plaani enam uuel hooajal jätkata.

See oli esimene kord, kui saime aru, et antud tiim samas koosseisus ei jätka uuel hooajal. Mis minu tulevikust saab, ei teadnud ma sel hetkel. Ma ei põdenud ka väga. Peale autoõnnetust tundus see tühine mure. “Küll ma hakkama saan! Midagi ikka uueks hooajaks välja mõtlen” oli mu moto. Urmas nii rahulik ei olnud ja eks ta oma peas juba skeeme mõtlema hakkas. Peale MK-d sõitsime tagasi Euroopasse. Lennureisi ajal kirjutas Urmas juba tiimidele kirju. Leppis kokku virtuaalseid või silmast-silma kohtumisi. Minu ainus palve oli, et kokku saame ainult suuremate tiimidega. Ajapikku olen aru saanud, et igasugune väikeste tiimide jebimine mulle ei sobi ja ainult suured tiimid tunduvad stabiilsed ning hästi organiseeritud… aga see kõik on lihtsalt minu arvamus ja sisetunne.

Augusti lõpuks jõudsime oma mustlaslaagriga Prantsusmaale, Les Getsi, kus toimusid maailmameistrivõistlused. See on igal hooajal viimane piir, kui tiimidega kontakti luua. Loomulikult tahtsin ainult treenimisele ja võistlemisele keskenduda, aga teadsin, et pean mõned kohtumised tegema, et aru saada, kas on lootust profina edasi tegutseda. Mõned tiimi esindajaga isegi sain jutustada…. aga kõik mu plaanid ajas segi short tracki kukkumine. Põlvevalu oli vastikult tugev ja XCO starti minna ma ei suutnud. Sõitsin autoga koju …olin kurb. Jälle tuli hakata tegelema taastusraviga ning tiimi otsingud lükkusid edasi. Pigem oli üldse küsimus, kas ja kuna ma jälle ratast sõita saan. Kes vigast sõitjat ikka endale tiimi tahab…

Septembris Eestis taastusraviga tegeledes kuulsin, et praegusest KMC-Orbea tiimist saab kaks erinevat üksust. Mõlemalt poolt anti mulle lootust, et nad soovivad uuel hooajal mind oma tiimis näha. Minu tulemustega olid nad rahul ning usuti, et olen veel paremaks võimeline. Tegin ka pika kõne Bart Brentjensiga, kes samuti oli huvitatud minust. Lisaks hakkasid uue hooaja kohta uurima väiksemad tiimid nii Prantsusmaalt kui ka Hispaaniast. Korraga tekkis palju valikuid… samas mitte ühtegi konkreetset, kõik vaid suusõnalised kokkulepped.

Ja siis järgnes pikkkkkkk ja “huvitav” periood. Palju kirjavahetust erinevate tiimidega. Ilma Urmase abita ma seda kõike ausalt öeldes ette ei kujutaks… kogu see asjaajamine on ikka eraldi töö. Kirjutasime oma ootustest ja soovidest ning nägemusest. Ootasime vastuseid. Koguaeg oli kõik lahtine aga samas pandi iga tiimi poolt surve, et kohe ära öelda, kas JAH või EI. Kõige suurem pettumus oli see, et minu oma tiimist ei tehtudki mulle lõpuks pakkumist. Venitasid vastusega viimase hetkeni. Vabandused olid naeruväärsed, aga tänasin neid aususe eest ning läksin eluga edasi. Tegelikult hakkas mul natuke juba kiire… ja igapäevane venitamine tähendas minu jaoks suuremat tõenäosust lõpetada ilma lepinguta.

Lõpliku otsuse tegin – Barti tiimi kasuks – päris mitme mulle sobiva kriteeriumi järgi. Esiteks tundus nende lähenemine ühe sportlase ehk indiviidi põhine, mitte kogu tiimist lähtuv. Tiim tundus organiseeritum, põhjalikum ja pühendunud. Teiseks tiimi energy level sarnaneb minu omale – rohkem põhjamaine ja rahulik. Kolmandaks on Bart reisinud kogu oma karjääri koos oma abikaasa Petraga ning saab aru, et sportlase teekonna teeb väärtuslikuks, kui saad seda jagada lähedase inimesega.

Ja siin ma siis lõpuks olen… tiimi presentatsioonil Hollandis. Sisetunne ütleb, et tegin hea otsuse sõlmides lepingu just Barti ja KMC MTB Racing Teamiga. Abipersonali pool on oluliselt suurem, kui eelmises tiimis olles. Päris kõigiga veel lõpuni tuttav ma ei ole, aga küll jõuab. Esimene tiimilaager toimub Lõuna-Aafrikas juba veebruaris ning siis peaks rahulikult aega olema kõigiga suhelda. Minu tiimikaaslasteks on: Yana Belomoina ja Sasha Hudyma (Ukrainast), Lotte Koopmans ja David Nordemann (Hollandist), Martins Blums (Lätist) ning Ole Rekdahl (Norrast).

Varasemate aastatega võrreldes on mõningaid muudatusi. Tiimis on eraldi inimene, kes hoiab silma peal sportlaste treeningutel ning taastumisel. Seega minu treeneri Karmeni kõrval on veel üks inimene, kes näeb minu igapäevaseid tegemisi. Ei ei, ärge saage valesti aru, Karmen ikka teeb treeningplaani mulle ja meie pisike Tiim Lõiv toimib samamoodi edasi. Mõned süsteemid ja inimesed on lihtsalt hästi sisse töötanud ja ei vaja muutusi. Ka fännid saavad mu treeningutel silma peal hoida .. üritan sel aastal rohkem Stravat kasutada, et saaksite aimu, milline mu ettevalmistus ning võistlushooaeg välja näeb. Lisaks kõigele kaasasin ka isikliku füsioterapeudi ning tehnikatreeneri talviseks perioodiks. Mõlemad selleks, et oma nõrkusi tugevamaks treenida.

Suures plaanis on uus aasta sarnaselt üles ehitatud nagu eelminegi ning eesmärgid samad – maailmakarikaetapid ja tiitlivõistlused on peamiseks fookuseks. Oluline on muidugi ka olümpiapunktide kogumine. Koju, Eesti jõuan ka kindlasti suve jooksul, et kaitsta Eesti meistritiitlit ning pere ja sõpradega aega veeta.

Sisetunne ütleb, et tuleb põnev aasta!!

Impression
X