Filter Maanteekarikasarja parim naine Carol Kuuskman: ka võita peab oskama!

Carol Kuuskmani kevad läks nii aia taha kui võimalik, ent vaatamata sellele lõpetas ta Filter Maanteekarikasarjas kõigil viiel etapil pjedestaalil, võidutsedes seejuures neljal. Nii mitmelgi etapil oli meestelgi palju tegemist, et Eesti neiu seljatada. Kuuskmani sõnul õpitakse kaotama, aga unustatakse, et ka võita tuleb osata. TalTechis rakenduslikku majandust tudeeriv Kuuskman jagab oma aega õppimise ja treenimise vahel. Haridus on võib-olla isegi natuke tähtsam, sest mõtteis terendab ka doktorikraad.

Kas seadsid enne hooaja algust üheks eesmärgiks Filter Maanteekarikasarja üldvõidu?

Võidu peale minemise eesmärki polnud, sest kevadel ei alanud hooaeg väga hästi. Kõik läks nii aia taha, kui vähegi sai minna. Alguses mõtlesin, et kas üldse on mõtet võistlemisega alustada, võib-olla peaks veel natuke trenni tegema. Otsustasin siiski Kuusalus starti minna ja seal tuli kohe pjedestaalikoht, millega olin väga rahul. Samas kuldmedal on ikkagi kuldmedal. Seal mõtlesin, et huvitav, mis tunne mul oleks, kui ma võidaksin? Mis oleks teisiti võrreldes pronksiga? Järgmisel etapil tuligi esikoht ja siis ma sain selle tunde kätte, mida see tähendab. Olen endale alati öelnud, et sa pead oskama võita. Kaotada oskavad peaaegu kõik, sest seda tuleb rohkem ette, aga kui sa võidad, siis seda pead ka oskama teha. Algusaastatel ei osanud ma ei võita ega kaotada. Nüüd on see kogemustega tulnud ja ma olen selle üle õnnelik.

Võitsid viiest etapist neli. Kuidas etappide lõikes ise tulemustega rahule jäid?

Kõige raskem etapp ja kõige raskem finiš oli kindlasti Jõgeval, sest meil oli 35 kilomeetrit ja selle lühikese distantsi peale oli rajaprofiil Filter Maanteekarikasarja silmas pidades keskmisest raskem. Mitte midagi konti murdvat, aga nii palju kukkumisi oli, mistõttu hakkasin enne finišit mõtlema, et pean ees olema ja vaatama, et keegi minu lähedal ei kukuks. Lõpujoone eel üks kukkumine siiski toimus ja siis ma tundsin küll, et enam ei suuda. Vaimselt hakkas kõik natuke logisema, aga mul oli kilomeeter veel minna ehk mul oli aega kõiki oma võitlevaid mõtteid korda seada. See võit oli kõige raskem.

 

Kõige taktikalisem võit oli Pärnus, sest umbes 500 m enne finišit oli küljetuul, mis mängis kõik kaardid ümber. Samamoodi eelnevate kogemuste põhjal mõtlesin, kuidas asju lahendada ja teha. Fakto Auto sõit oli kõige pikem ning sõidu agressiivsuse mõttes kõige raskem. Kõige rohkem oli rünnakuid, kõige rohkem oli atrõõve, kus üritasid ka naised eest ära minna, mistõttu pidin mina üldliidrina kõik rünnakud neutraliseerima. Iga sellise liigutusega ma väsitasin ennast ja lõpus saime väga tugeva vihma ka veel. Seal oli väga palju momente, kus pidin veel vahesid kinni sõitma ja siis mõtlesin, kas ma jaksan üldse veel finišit panna või tõmban end täiesti kinni. Elva finišit kartsin rohkem kui see väärt oli. Alguses tundus küll, et mäkke ja siis sile otsa, aga välja tuli ilusasti.

Kuidas sulle meeldib uus formaat, kus naised võistlevad rahvasõidus?

Närvilisust on rohkem, algajaid on rohkem, kes käivad üksi trennis ja tulevad siis võistlema, kus eeldavad omakorda, et nad sõidaksid nagu üksinda. Tegelikult on grupis umbes 30 inimest veel, kellega peab arvestama. Sa ei saa teha poognaid, sa ei saa pidurdada, siis kui sina tahad. See on see, mis mind häiris. Nii tekkisid ka väga paljud ohtlikud olukorrad. Minu kui eliitklassi sportlase jaoks on võistlusdistantsid natuke lühikesed. Ma eelistaksin, et saaksin võistelda harrastussõidus ja usun, et seal oleksid naised samuti väga heas konkurentsis. Ma ei usu, et seal tekiks olukord, kes suudab meeste tuules ära püsida. Keskmises sõidus on sama palju madalama tasemega harrastajaid. Mina usun, et see oleks parem variant. Aga ma ei ütle ka, et 35 kilomeetrit on halb. Võistlus on võistlus ja kui on vaja panna, siis on vaja panna.

Kui suure osa päevast võtab sinu jaoks rattasport?

Suure! Hommikul ärkan üles, käin koolis. Reeglina ülikoolis pole pikad päevad. Kui lähen kaheksast, siis 12 olen vaba ja seejärel lähen trenni. Mul muud tegevust ei ole. Ma hetkel võtangi prioriteetideks õppimise ja trenni. Haridus on võib-olla natuke eespool, aga samas ma jõuan mõlemat teha. Ma ei ole pidanud hetkel valima, kas ma täna trenni ei lähe, kuna mul on nii palju õppida. Seda mul õnneks ei ole. Nädalas võtab treening sama palju kui õppimine. Täpselt pooleks.

 

Millised on sinu 2022. aasta hooaja plaanid? Kas sinna võiks kuuluda ka tiitli kaitsmine?

Ikka tahaks tiitlit kaitsta. Kodumaal on tore võistelda. Oma publik, Eesti inimesed ja oma vaim on üleval. Kui sa lähed välismaale, siis kõik räägivad teises keeles, keegi ei tea ega tunne sind. Kõik vaatavad sind, et oo võitja, aga seda, et see on minu sõbranna või tütar või tüdruksõber, seda tunnet sul ei ole. Võiks ju võita küll järgmisel aastal, aga ma ei lähe kunagi võistlusele selle mõttega, et kui ma nüüd ei võida, siis on kõik. Vaatan alati, mis situatsioonid on, mis tunne on, mis ilm on. Seal on nii palju faktoreid, mis mõjutavad. Kindla plaaniga ei tasu kunagi minna, sest siis saad vastu näppe korralikult.

Milline Filter Maanteekarikasarja etapp sulle kõige südamelähedasem on?

Tallinna oma. See võistlusrada on ka mu treeningrada – ma tean igat kivi, igat puud, ma tean kõike, mis seal on. See on kõige kodusem ja kõige lihtsam on seal võistelda. Sa tead juba eos, mis tuleb, kus tuleb, kus on vaja energiat säästa, kus saab rohkem vajutada. Kõige uuenduslikum oli minu jaoks võistelda Jõgeval. Rajaprofiilikaart on üks asi, teine asi on see, kui kõik ütlevad sulle, et seal on tõus, mida sa pole ise sõitnud. Sa ei tea, kuidas selleks valmis olla. Kui kõik räägivad, et tõus on kaks kilomeetrit pikk ja kolm kraadi, siis mis see tähendab? Mis tunne mul seda sõita on? Ma ei tea. See oli kõige huvitavam sõit.

Kuidas olla väga hea grupisõitja?

Kõige tähtsam on austada teisi sõitjaid. Tal võib olla kehvem varustus ja sa näed kohe ära, et ta ei ole nii kogenud, aga võta teda kui võrdväärset sõitjat. Arvesta temaga samamoodi nagu sa tahad, et sinuga arvestatakse. Nagu öeldakse: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Samamoodi käitun ka mina. Ma ei taha, et keegi tuleb mind nügima ja lükkab rajalt välja. Ma ei taha seda ka teistele teha ja ma ei tee ka. Alati kui tekib mingi intsident, siis ei minda rusikatega lööma, vaid öeldakse viisakalt või ei öelda üldse midagi. Sõidad oma sõitu ja pärast finišit räägid. Austus on see võtmesõna! Tänaval ei lähe sa ka panema võõrale inimesele jalga ette, sama käib grupisõidu kohta. Austa ja usalda iseennast, et sa valesid asju valel ajal ei tee.

Impression