Eestisse pagenud Taaramäe ja Kangert pääsesid hulluks minemisest

Rattaprofid Rein Taaramäe ja Tanel Kangert saavad Eestis rahulikult trenni teha.

„Jäänuks ma Euroopa-koju Monacosse, peaksin pragu 25-ruutmeetrises hämaras korteris rattaga pukil sõitma – välja ei tohi ju minna – ning langeksin kindlasti sügavasse depressiooni,” kinnitas Tartu ümbruses trenni rügav Taaramäe.

„Täiesti selge, et Hispaania-kodus, kus on lubatud toast vaid rõdule minna, oleksime kogu perega hulluks läinud. Lapsed ei ole loodud kodus istuma,” tõdes Pärnu kandis rattatiire tegev Kangert.

Taaramäe põgenes Eestisse hingelisi traumasid läbi elamata, kuid Kangert pääses pakku viimasel sekundil. „Tänu kiirele reageerimisele ja elukogemusele,” selgitas ta. „Jõudsin pärast velotuuri Gironasse öö hakul ja asusin uudiseid lugema. Ühes kohas öeldi, et profiratturid ei pea muretsema – kui litsents taskus, võib kõikjal rahulikult trenni teha. Siis aga uurisin kohaliku politsei portaali – pusisin katalaani keelt – ja seal öeldi, et erandeid kellelegi ei tehta, liikumiskeeld on täielik. Poole tunniga broneerisin lennupiletid Tallinna, toa lennujaama hotelli ja parklakoha ning lahkusin kodust. Kohvrit polnud vaja kokku pakkida, sest see oli lahti pakkimata.”

Üks mure Kangertil siiski tekkis. „Kuna kõik autosse ei mahtunud, tuli valida, kas toimetan Eestisse pere või jalgratta,” muigas ta. „Valik polnud keeruline. Nüüd saan katsetada, milliseid sõiduvahendeid minu Pärnus asuv pood müüb – teen trenni proovisõitudeks mõeldud jalgratastega. Aus kaup, selgub.”

Taaramäe ja Kangert tunnevad kaasa kolleegidele, kes peavad kodus rattapukil kilomeetreid koguma, sest Hispaanias, Itaalias ja Prantsusmaal on keelatud väljas rattaga sõita.

„Prantslased tahtsid teha proffidele erandi, kuid siis hakkasid kõik hobiratturid samasugust õigust nõudma. Demokraatia ju,” selgitas Taaramäe. „Seega pandi keeld kõigile põhjusel, et kui ratturiga õnnetus juhtub, pole haiglates kohti. Aga nii hõreda liikluse puhul on see põhjendus jama.”

Taaramäe tõi esile veel ühe absurdsuse: „Kui Chris Froome postitas sotsiaalmeediasse pildi, kuidas ta Aafrika teedel trenni teeb, hakkasid mõned torisema, et see on ebaõiglane – mõnedel on võimalus värskes õhus treenida, teistel mitte – ning nõudma, et kõik profid kodus rattapukil pedaaliksid. Ehk siis kui olen talvel Eestis ja väljas on kolmkümmend külmakraadi, peaksin nõudma, et kõik ratturid üle ilma toas püsiksid?”

Ka Kangert saadab säärase idee puu taha: „Äärmine rumalus on nõuda, et kõik pukki sõidaksid. See oleks täielik kommunism! Pole tarvis muretseda, et eestlased, belglased ja hollandlased – ka nemad võivad harjutada kuni tunni kaugusel kodust – Tour de France’il hullu hakkaksid panema. Enne esimesi võistlusi kuulutatakse kindlasti välja kuuenädalane treeningperiood ja kõigil on aega end vormi viia.”

See, et Froome postitab pilte, kuidas ta kodus pukil väntab, ei tähenda, et ta seda ka teeks, on Taaramäe veendunud. „Meil soovitati maailmale mitte märku anda, kui õues treenida saame,” sõnas ta. „Et oleksime teistega solidaarsed,” lisas Kangert.

Taaramäe pole pandeemiaolukorraga mõistagi rahul, kuid tunnistab, et halval on ka head küljed. „Ma pole 15 aastat kevadeti kodus olnud. Nüüd naudin abikaasaga koos olemist ja aega, kui ilmad üha soojemaks lähevad,” rääkis Taaramäe. „Paari nädala pärast peaks majaehitus lõppema, saan kolima hakata…”

Päevas pedaalib Taaramäe 100–200 kilomeetrit, ladudes põhja hooajale, mis loodetavasti paari-kolme kuu pärast algab. „Forsseerida pole mõtet, sõidan rahulikult ning naudin ilma ja olusid. Pukil vändates oleks tunniga kopp ees, õuest naased kolme tunni pärast helge hingega,” tõdes Taaramäe.

Kangertki sõidab just nii palju, kui tuju ja tunnet on. „Kui võistlused juulis loodetavasti algavad, kestavad need külmadeni. Praegu on just mõistlik organismile õhku vahele lasta ja alustada justkui uut ettevalmistust hooajaks.”

Allikas: sport.delfi.ee

Impression
X