Kõige ilmekam särava ala ja selle taandumise näide Eesti spordis on trekisõit. Mõnikord tundub, et kogu meie trekiajalugu piirdubki Erika Salumäe ning tema sprindis võidetud kahe olümpiakulla ja kahe MM-tiitliga. 1980. ja 1990. aastad on aeg, mille kordaminekuid pole mõtet eelneva ega järgnevaga võrrelda. Hilisemast ajast võib veel välja tuua Daniel Novikovi, kes murdis 2008. aasta Pekingi olümpiale. Kuidas võtta kokku Eesti trekisõidu minevik ja praegune seis?
„Julgen arvata, et Erika Salumäe olümpiakullad on puhas anomaalia,“ rääkis treener ja mehhaanik Andres Lekko Vikerraadio saates „Spordipühapäev“. „Enne Erikat ei olnud Eestis naiste rattaspordiga eriti tegeletud. Erika tuli, oli, lõi, võitis. Ta ei saanud päris tühi koht olla. Loomulikult ta oli andekas ja tema esimene treener Jüri Kalmus tõi ta treki peale ja andis üle spetsialistile. Meie suures süsteemis oli selleks vene rahvuses inimene. Kui Nõukogude Liit lagunes, siis jäi ta oma saba ja sarvedega Nõukogude Liitu.”
“Erika pidi maanduma Moskvasse. See keemia seal tema ja treeneri vahel klappis hästi. Kui Moskvas arvati aga, et keerame riigi tagurpidi, siis kõik need võimalused seal kadusid ära. Treener Alexei Leonov jäi Erika kõrvale küll Eesti Vabariigi ajal ka ja tema teine OM-kuld on toodud Eestile, kuid kui Erika käis oma kolmandat olümpiat, siis nende omavaheline koostöö enam erinevate segajate tõttu ei klappinud,” jätkas Lekko. “Ta vahetas treenerit ja lõpuks tuli olümpialt kuues koht. Kahe OM-kulla kõrval oli kuues koht tagasiminek. Aga miks tema kullad meile anomaalia oli? Trekisõit oli Eestis väga heal tasemel 1970. algul, mil see oli värskelt ehitatud ja osad maanteesõitjad tõsteti treki peale ringi ning seal käis neile planeeritud tegevus. Esimene osa sellest värskest rajatisest oli see, mis lükkas käima 1970. keskel väga head liikumised. Räägime küll siin olümpiakuldadest, aga ajalooraamatus on meil veel selline kaader, kus Eesti koondis on Tallinna trekil kas võitnud või napilt pähe saanud Saksamaa koondiselt, kes omakorda tuli hiljem olümpiavõitjaks. Meie koondis on olnud täiesti maailma tipuga võrreldav.”
“Miks meil see ala peale Erikat siis kadunud on?,” viskab Lekko küsimuse õhku. “Seal on täiesti loogilised põhjused ja minu silmis on neid üldse kokku kolm. Üks on see, et kõik tehnilised rajatised pidid ka Nõukogude Liidu lõppedes kokku kukkuma. Meie ümbruskonnas oli üks trekk Moskvas ja teine Berliinis, mis jäid meist väga kaugele. Teine on see, et inflatsiooni peab olema võimalik edasi kanda lastesse. Näiteks ütleme, et meil on olümpiavõitja Gerd Kanter ja meil on olemas lapsed, kes tahavad minna staadionile ja teha seda asja järgi, mida tegi tema. Kui trekki ei ole, siis ei saa minna laps proovima sama asja järgi teha. Kolmas põhjus on inimesed, kes selle ala ümbert kaovad. Eestis ei olnud treenerite kiht trekisõidu ümber üleliia paks. Kahjuks olid paljud treenerid veel vene rahvusest, kes valisid teise tee, kui jääda jalgrattatreeneriks. Ühesõnaga Eestis kukkus ära kogu see koolkond teadmisi. Sündinuks Erika Salumäe 20 aastat hiljem Eesti Vabariigi ajal, siis ta ei oleks saanud meile anda lootust trekisõitjana, sest tal poleks olnud võimalik käia seda teed.”
“Tallinna trekki on kinniseks ehitatud juba 1969. aastast saadik. Kogu aeg on lubatud ehitada ja need on vähem või rohkem fantaasiarohked olnud. Need kõik surevad oma tavalisse surma ehk kuskil istub ametnik, kes lööb Exceli tabelis kokku mitu korda seda kasutatakse, kui populaarne see tegevus on ja kui kõik need pisikesed tegurid kokku panna, siis seda baasi ei saagi tekkida,” jätkab usutlemist Lekko. “Hetkel on meile kõige kättesaadavam kinnine trekk Leedus Panevezyses. See tekkis Leetu mitte tänu jalgratturite survestamisele, vaid seepärast, et Leedu hakkas ehitama korvpalli EM-iks halle ja siis rattaliit sai sinna sõna vahele ja korvpallipatsi ümber ehitati trekirada.Ma ise korra spekuleerisin, et vehklejate olümpiakulla suunas oleksime pidanud ka meie jooksma, et vehklejate uus hall ehitataks Paidesse velotrekina. Siis oleks olnud see meie võimalus. Meil oma võimalus, julgen 99% väita, puudub.”
Kuula lähemalt “Spordipühapäeva” saatest
