“Alguses (rattaspordiga alustades) oli ikka rohkem sellist kahtlemist ja polnud kindel, kas see on selline asi, mida eestlasena ja Eestis on üldse võimalik teha. Enamasti jõutakse Eestis maastikurattasõidu juurde peale seda, kui maanteel profi või poolprofina enam ei sõideta. Seejärel tullakse Eestis maratone ja muid sõite sõitma. Mina proovisin teistmoodi ja loomulikult kiiret edu ei tulnud. Nüüd lõpusirgel olles, võin kindlalt väita, et kui oleks olnud eelnevalt selliseid inimesi ja sõitjaid, rohkem kogemusi, siis oleks minu areng võinud olla kiirem. Praegu mõtlen, et mõned asjad võtsid liiga kaua aega ja oleksid olnud lihtsamini saavutatavad, kui oleks olnud selliseid teadmisi või kedagi, kes kõrvalt rohkem juhendab või suunab,” rääkis Loo intervjuus ERR-ile.
Maailma areenil hakkas Eesti maastikurattur silma paistma 2012. aastal, kui ta aasta algul saavutas mitmeid esikohti väiksematel rahvusvahelistel võistlustel, seejärel pälvis Euroopa meistrivõistlustel 16. ja maailmameistrivõistlustel 24. koha. Ka MK-sarjas hakkas Lood lõpuks edu saatma, kui ta jõudis etappidel stabiilselt 30 parema hulka.
“Arvan, et mul oli kindlasti päris mitu stabiilset head hooaega. Ma ise ei hinda seda, kui sa ühel hooajal suudad teha mingisuguse eriti hea tulemuse kuskilt endale ka üllatuslikult. Pigem hindasin kõrgemalt stabiilsust ja mulle tundub, et mägirattaspordis selliseid üksikuid sähvatusi eriti ei vaadatud ka ja see kuidagi edasi ei aidanud,” jätkas Loo. “Ma ei saa öelda, et kui ma ühel aastal oleks olnud kaks-kolm-neli kohta tiitlivõistlustel eespool, siis see oleks muutnud seda, mis minust edasi sai. Viimaseid aastaid mäletab kindlasti paremini. 2016. aastal ja samuti 2018. aastal olid väga head hooajad, kus tähtsamatel võistlustel ei olnud tõsisemaid probleeme ning suutsin tiitlivõistlustel ja MK-del teha päris häid tulemusi. Kuna tegu on tehnikaspordiga ja kui tehnikaga midagi juhtub, oled sa siis ise rohkem või vähem süüdi, rikub see lõpuks päeva ära ja parem on tulla üle finišijoone 19. kohal, kui selle teadmisega, et kui seda poleks juhtunud, et mis siis oleks saanud.”
Loo parim MK-sarja tulemus on pärit 2016. aastast, mil ta saavutas Saksamaal Albstadtis 11. koha. Samal aastal pälvis ta Rootsis toimunud Euroopa meistrivõistlustelt 11. tulemuse ning aasta varem lõpetas ta Itaalias 13. kohal. Parim maailmameistrivõistluste tulemus jääb 2013. aastasse, mil ta sai Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud suurvõistlusel 19. koha. Kuigi maailma absoluutne tipp oli käega katsuda, siis jäi eestlasel olümpiamängudel käimata. Suurvõistlusele kvalifitseerumine jäi suuresti selle taha, et üksinda oli keeruline kolme ratturi eest punkte koguda. Nimelt pälvitakse suurvõistlusele kohad riikide edetabeli alusel, milles arvestatakse just kolme ratturi punkte. Vaatamata sellele jäi Loo ukse taha pigem napilt.
“Arvan, et see süsteem ei ole ebaõiglane. Ebaõiglane on ta võib-olla selliste riikide ja sõitjate vastu, kus ei ole selle alaga piisavalt tegelejaid. Selleks, et punkte saada, on mitu võimalust – kas reisida mööda maailma kõvasti ringi või teha neid võistluseid iseenda jaoks. Tegelikult nende UCI võistluste korraldamine, on ta siis siin Eestis, Lätis või Saksamaal, neid ei tehta selleks, et suur rahvusvaheline seltskond kokku ajada, selleks on MK-etapid, vaid see on pigem enda sportlaste jaoks, et neil oleks võimalik neid punkte saada natuke lihtsamalt ja natuke väiksemas konkurentsis,” kirjeldas Loo.
“Punktid on vajalikud eelkõige selleks, et MK-etapil alustada natuke eestpoolt ja oleks suurem tõenäosus teha head sõitu. Olümpiale saamiseks oleks kindlasti vaja olnud kahte sõitjat veel, kes teeb kaasa kogu karusselli, kes sõidavad kevadest sügiseni MTB sõite ja koguvad sealt regulaarselt punkte,” mõtiskles Loo. “See ei tähenda, et meil peab olema kolm eestlast, kes sõidavad kogu aeg MK-l kümne piirimaile või 20 hulka. Tegelikult tähendab see seda, et igalt poolt saadakse natuke. Kui võtta lahti kokkuvõtted, kui palju Eesti meeste koondisel jäi olümpiakohast puudu, siis see summa pole kindlasti neljakohaline. See on umbes 200-300 punkti ja arvestades palju üks sõitja hooaja jooksul punkte saab, siis see on ikkagi minimaalne summa. Arvan, et viimasel kahel olümpial, kaasaarvatud see, mis teadmatusse edasi lükati, seal oleks piisanud ühest sõitjast veel. Kaks stabiilset Eesti sõitjat oleks olnud piisav, et kvalifikatsiooni viimaste kohtade eest võidelda. Kolm oleks olnud kindlasti parem.”
Loo on kroonitud Eesti maastikukrossi meistriks kümnel aastal järjest. Kui raske oli üldse vastu võtta otsust, et nüüd on tippspordiga kõik? “Ega ma olen sellele mõelnud päris palju ka eelnevatel aastatel. Sportlase jaoks, vähemalt eriti ratturi jaoks on hooaja lõpp ehk sügis, talv ja kevad selline aeg, kus tuleb igasuguseid mõtteid. See on see aeg, kus tuleb teha ära põhitöö, et järgmisel hooajal võiksid olla hea või väga hea. Eks see tuleb suuresti su enda motivatsiooni pealt, lähed trenni ja teed seal midagi. Mulle nüüd lihtsalt võib-olla sellel hetkel tundus, et kui ma toon välja viimaseid hooaegu, siis ma uskusin ja lootsin, et mul on võimalus sõita sellises arvestatavas meeskonnas, kes oleks MK-tasemel meeskond, kelle prioriteedid on MK-etapid, kus on professionaalsem taustajõud ja varustus. Ühel hetkel pead enda jaoks selle otsuse tegema. Lõpuks näed, et sinna saamine ja võimalus sinna saada ei käi ainult su saavutuste pealt, vaid seal taga on veel palju asju, mida näiteks mina sportlasena muuta ei saa. Asjad oleksid võinud olla teisiti, kui Eesti rahvaarv oleks 10-20 korda suurem, siis oleks see pilt hoopis teine,” ütles Loo.
Kui suur on tõenäosus, et Lood näeb Eestis rattaga edasi sõitmas? “Ma ei oska seda praegu öelda. Kindlasti ma ei ütle, et ma rattaga üldse ei sõida. Kui ma ütlesin, et lõpetan selle alaga professionaalsel tasemel tegelemise, siis see ei tähenda seda, et ma enam välismaal ei võistle, aga sõidan kõiki Eesti võistluseid. Samas ma ka ei välista seda. Rattaga mulle endiselt meeldib sõita, aga ma ei pea seda enam oma päeva prioriteediks number üks. Rattasõit ja rattaga võistlemine ei ole enam eelistus. Kindlasti see saab olema mingi osa minu vaba aja kasutamisest ja veetmisest, ent Eestis võistlemine ei ole kindlasti see, mis motiveeriks mind selle pärast trenni tegema. Kui ma lähen sõitma, siis hobi-või harrastusvõistlejana, mitte tõsimeelse harrastajana, kes teeb sama palju trenni kui professionaal, aga selle kõrvalt käib ka tööl ja teeb igasuguseid muidu asju.”
Vaata ka ETV spordisaate lugu: https://sport.err.ee/1608078649/maastikuratturitele-teed-rajanud-loo-proovisin-teistmoodi-edu-kiirelt-ei-tulnud
Foto: Martin Loo Autor/allikas: Max Fuchs, EGO-Promotion
