Maraton

April 4, 2021
1617544165213-1-1280x1707.jpg

3min23

Mari-Liis Mõttus osales 1.-4. aprillil Hispaanias toimuval maastikuratta tuuril Volcat 2021, kus saavutas üldkokkuvõttes 9. koha

Tuuri üldkokkuvõttes võitis Poola mägirattur Maja Martyna Włoszczowska, teine oli leedulanna Kataržina Sosna ja kolmas hispaanlanna Meritxell Figueras Garangou.

„Tuur möödus enesetunde poolest tõusvas joones. Esimese 38km pikkuse etapi lõpetasin 11. kohal. Tõusudel erilist minekut polnud, mistõttu ei saanud ka kitsastel laskumistel oma sõitu teha, sest liiklus ees oli tihe. Reedel toimunud teisel etapil (58km) oli esimesed 10km raske käima saada. Edasi hakkas minek juba sõidu moodi tunduma. Rada oli samuti oma tehniliste singlite ja lühikeste tõusude poolest sobivam. Suutsin vahepeal neljast naisest mööduda, aga kahjuks läks 39. kilomeetril olemine raskeks ning kaotasin lõpuks ühe koha. Finiši ületasin 11. naisena,“ meenutas Mõttus kahte esimest etappi.

„Kolmas etapp (nn Queen stage) möödus algusest lõpuni hea enesetundega. Kui enne etappi olin üldkokkuvõttes 11. kohal, ees oli ühe sekundi kaugusel oli 10. ja viie minuti kaugusel 9. koht, siis peale sõitu tõusin kahe koha võrra ehk üheksandaks. Viimasel etapil oli minu eesmärgiks üritada üldarvestuse kohta hoida. Ees oli vahe pikk, aga taga ainult 30 sekundiline. Õnneks jalad ja tehnika sel korral alt ei vedanud ning lõpetasin viimase etapi ja lõpuks ka kogu tuuri 9. kohal. Jäin tuuriga rahule – rajad olid vaheldusrikkad ning suutsin endast maksimumi välja pigistada,“ võttis Mari-Liis Mõttus võistluse kokku.

Foto: Mari-Liis Mõttus. Erakogu.


March 27, 2021
163430527_10159550846094114_6968574451435126319_o-1280x1600.jpg

3min20

 

Janika Lõiv (Hawaii Express) ja Greete Steinburg jätkasid Hispaanias 4-päevast SHC (Hors cat) kategooria maastikuratta tuuri  Mediterranean Epic. Kolmandal etapil tuli läbida 93km. Janika Lõiv lõpetas eelviimase etapi 5. ja Greete Steinburg 11. kohal. Võttes arvesse naiste eelmisel etapil toimunud suhteliselt raskeid ja valulikke kukkumisi, on see väga hea tulemus.

Tuuri kolmanda etapi võitis Šveitsi rattur Ramona Forchini, teine oli itaallanna Martina Berta ja kolmas samuti Itaaliast pärit rattur Greta Zeiwald.

„Kuna tegu on korraliku maratoni etapiga, võeti esimesed 15km väga rahulikult, nii istusin ka mina pundis. Pärast seda hakkas kogu punt lagunema ja alles jäid pisemad grupid. Mul oli juba algusest peale raske end liikuma saada ja teadsin, et tulemas on korralik kannatuste rada. Eilsed kukkumised andsid juba soojendusel tunda. Peamine eesmärk oli ise tervena püsida ning rehvi lõhkumist vältida. Sõitsin pikalt 7. positsioonil, aga umbes 20km enne lõppu sain liidrisärki kandva Chiara Teocci kätte. Lisaks möödusin Ninas Benzi`st, kes oli rehvi lõhkunud. Kokkuvõttes võib öelda, et terve etapi võitlesin iseendaga ja sõitsin päris palju üksinda,“ võttis Lõiv tänase päeva kokku.

„Hoolimata eilsest kukkumisest oli tänasel hommikul tunne hea ja otsustasin startida. Esimesed ca 15 km sõitsin liidrigrupis, siis lisati watte juurde ja minul neid täna kahjuks varuks ei olnud. Peale seda sõitsin enamus distantsist üksinda. Vältisin tehnilisi vigu ja sõitsin kindla peale finišisse,“ kommenteeris Steinburg tänast sõitu.

Pühapäeval, 28. märtsil sõidetakse 48km.

Võistluse kohta rohkem infot SIIN

Fotol: Janika Lõiv. Autor: Urmas Lõiv


February 11, 2021
56492487_1287756721349052_3508161048655953920_n.jpg

1min30

Eesti maastikukrossi ja -maratoni meister Peeter Pruus kukkus treeningul ning röntgenis tuvastati tema parema käe pöidlas väikene murd.

“Treenisin maanteel ühe sõbraga koos. Ta sõitis august läbi, mille järel viskas lenksu käest ja ta sõitis mulle lenksu alla. Ma ei jõudnud reageerida ja olingi asfaltil pikali. Sain veel trenni lõpuni sõita, aga siiamaani (kümne päevaga) pole päris heaks saanud. Eile käisin röntgenis, kus tuvastati parema käe pöidlas väikene murd,” meenutas Pruus juhtunut.

“Vaatame jooksvalt, kuidas paraneb,” jätkas Pruus. “Äkki paari-kolme nädala pärast saab võistlema hakata. Lisaks annab veel sügavalt hingates üks roie tunda ning see võtab samuti aega paranemiseks. Hetkel maastikurattaga sõita pole saanud, kuid treenin maanteel nii palju kui käsi lubab.”

Allikas: https://sport.err.ee/1608104530/treeningul-kukkunud-pruus-vigastas-katt

Foto: https://www.facebook.com/PeeterPruus/photos/1287756718015719


January 20, 2021
729547h747at28-1.jpg

9min41

Aasta alguses teatas Eesti edukamaid maastikurattureid Martin Loo, et teeb tippspordiga lõpparve. Maailma paremikku jõudnud eestlase sõnul ei tulnud otsus väga keeruliselt, kuna vaatamata edukatele hooaegadele ei õnnestunud omale korralikku välisklubi leida.

“Alguses (rattaspordiga alustades) oli ikka rohkem sellist kahtlemist ja polnud kindel, kas see on selline asi, mida eestlasena ja Eestis on üldse võimalik teha. Enamasti jõutakse Eestis maastikurattasõidu juurde peale seda, kui maanteel profi või poolprofina enam ei sõideta. Seejärel tullakse Eestis maratone ja muid sõite sõitma. Mina proovisin teistmoodi ja loomulikult kiiret edu ei tulnud. Nüüd lõpusirgel olles, võin kindlalt väita, et kui oleks olnud eelnevalt selliseid inimesi ja sõitjaid, rohkem kogemusi, siis oleks minu areng võinud olla kiirem. Praegu mõtlen, et mõned asjad võtsid liiga kaua aega ja oleksid olnud lihtsamini saavutatavad, kui oleks olnud selliseid teadmisi või kedagi, kes kõrvalt rohkem juhendab või suunab,” rääkis Loo intervjuus ERR-ile.

Maailma areenil hakkas Eesti maastikurattur silma paistma 2012. aastal, kui ta aasta algul saavutas mitmeid esikohti väiksematel rahvusvahelistel võistlustel, seejärel pälvis Euroopa meistrivõistlustel 16. ja maailmameistrivõistlustel 24. koha. Ka MK-sarjas hakkas Lood lõpuks edu saatma, kui ta jõudis etappidel stabiilselt 30 parema hulka.

“Arvan, et mul oli kindlasti päris mitu stabiilset head hooaega. Ma ise ei hinda seda, kui sa ühel hooajal suudad teha mingisuguse eriti hea tulemuse kuskilt endale ka üllatuslikult. Pigem hindasin kõrgemalt stabiilsust ja mulle tundub, et mägirattaspordis selliseid üksikuid sähvatusi eriti ei vaadatud ka ja see kuidagi edasi ei aidanud,” jätkas Loo. “Ma ei saa öelda, et kui ma ühel aastal oleks olnud kaks-kolm-neli kohta tiitlivõistlustel eespool, siis see oleks muutnud seda, mis minust edasi sai. Viimaseid aastaid mäletab kindlasti paremini. 2016. aastal ja samuti 2018. aastal olid väga head hooajad, kus tähtsamatel võistlustel ei olnud tõsisemaid probleeme ning suutsin tiitlivõistlustel ja MK-del teha päris häid tulemusi. Kuna tegu on tehnikaspordiga ja kui tehnikaga midagi juhtub, oled sa siis ise rohkem või vähem süüdi, rikub see lõpuks päeva ära ja parem on tulla üle finišijoone 19. kohal, kui selle teadmisega, et kui seda poleks juhtunud, et mis siis oleks saanud.”

Loo parim MK-sarja tulemus on pärit 2016. aastast, mil ta saavutas Saksamaal Albstadtis 11. koha. Samal aastal pälvis ta Rootsis toimunud Euroopa meistrivõistlustelt 11. tulemuse ning aasta varem lõpetas ta Itaalias 13. kohal. Parim maailmameistrivõistluste tulemus jääb 2013. aastasse, mil ta sai Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud suurvõistlusel 19. koha. Kuigi maailma absoluutne tipp oli käega katsuda, siis jäi eestlasel olümpiamängudel käimata. Suurvõistlusele kvalifitseerumine jäi suuresti selle taha, et üksinda oli keeruline kolme ratturi eest punkte koguda. Nimelt pälvitakse suurvõistlusele kohad riikide edetabeli alusel, milles arvestatakse just kolme ratturi punkte. Vaatamata sellele jäi Loo ukse taha pigem napilt.

“Arvan, et see süsteem ei ole ebaõiglane. Ebaõiglane on ta võib-olla selliste riikide ja sõitjate vastu, kus ei ole selle alaga piisavalt tegelejaid. Selleks, et punkte saada, on mitu võimalust – kas reisida mööda maailma kõvasti ringi või teha neid võistluseid iseenda jaoks. Tegelikult nende UCI võistluste korraldamine, on ta siis siin Eestis, Lätis või Saksamaal, neid ei tehta selleks, et suur rahvusvaheline seltskond kokku ajada, selleks on MK-etapid, vaid see on pigem enda sportlaste jaoks, et neil oleks võimalik neid punkte saada natuke lihtsamalt ja natuke väiksemas konkurentsis,” kirjeldas Loo.

“Punktid on vajalikud eelkõige selleks, et MK-etapil alustada natuke eestpoolt ja oleks suurem tõenäosus teha head sõitu. Olümpiale saamiseks oleks kindlasti vaja olnud kahte sõitjat veel, kes teeb kaasa kogu karusselli, kes sõidavad kevadest sügiseni MTB sõite ja koguvad sealt regulaarselt punkte,” mõtiskles Loo. “See ei tähenda, et meil peab olema kolm eestlast, kes sõidavad kogu aeg MK-l kümne piirimaile või 20 hulka. Tegelikult tähendab see seda, et igalt poolt saadakse natuke. Kui võtta lahti kokkuvõtted, kui palju Eesti meeste koondisel jäi olümpiakohast puudu, siis see summa pole kindlasti neljakohaline. See on umbes 200-300 punkti ja arvestades palju üks sõitja hooaja jooksul punkte saab, siis see on ikkagi minimaalne summa. Arvan, et viimasel kahel olümpial, kaasaarvatud see, mis teadmatusse edasi lükati, seal oleks piisanud ühest sõitjast veel. Kaks stabiilset Eesti sõitjat oleks olnud piisav, et kvalifikatsiooni viimaste kohtade eest võidelda. Kolm oleks olnud kindlasti parem.”

Loo on kroonitud Eesti maastikukrossi meistriks kümnel aastal järjest. Kui raske oli üldse vastu võtta otsust, et nüüd on tippspordiga kõik? “Ega ma olen sellele mõelnud päris palju ka eelnevatel aastatel. Sportlase jaoks, vähemalt eriti ratturi jaoks on hooaja lõpp ehk sügis, talv ja kevad selline aeg, kus tuleb igasuguseid mõtteid. See on see aeg, kus tuleb teha ära põhitöö, et järgmisel hooajal võiksid olla hea või väga hea. Eks see tuleb suuresti su enda motivatsiooni pealt, lähed trenni ja teed seal midagi. Mulle nüüd lihtsalt võib-olla sellel hetkel tundus, et kui ma toon välja viimaseid hooaegu, siis ma uskusin ja lootsin, et mul on võimalus sõita sellises arvestatavas meeskonnas, kes oleks MK-tasemel meeskond, kelle prioriteedid on MK-etapid, kus on professionaalsem taustajõud ja varustus. Ühel hetkel pead enda jaoks selle otsuse tegema. Lõpuks näed, et sinna saamine ja võimalus sinna saada ei käi ainult su saavutuste pealt, vaid seal taga on veel palju asju, mida näiteks mina sportlasena muuta ei saa. Asjad oleksid võinud olla teisiti, kui Eesti rahvaarv oleks 10-20 korda suurem, siis oleks see pilt hoopis teine,” ütles Loo.

Kui suur on tõenäosus, et Lood näeb Eestis rattaga edasi sõitmas? “Ma ei oska seda praegu öelda. Kindlasti ma ei ütle, et ma rattaga üldse ei sõida. Kui ma ütlesin, et lõpetan selle alaga professionaalsel tasemel tegelemise, siis see ei tähenda seda, et ma enam välismaal ei võistle, aga sõidan kõiki Eesti võistluseid. Samas ma ka ei välista seda. Rattaga mulle endiselt meeldib sõita, aga ma ei pea seda enam oma päeva prioriteediks number üks. Rattasõit ja rattaga võistlemine ei ole enam eelistus. Kindlasti see saab olema mingi osa minu vaba aja kasutamisest ja veetmisest, ent Eestis võistlemine ei ole kindlasti see, mis motiveeriks mind selle pärast trenni tegema. Kui ma lähen sõitma, siis hobi-või harrastusvõistlejana, mitte tõsimeelse harrastajana, kes teeb sama palju trenni kui professionaal, aga selle kõrvalt käib ka tööl ja teeb igasuguseid muidu asju.”

Vaata ka ETV spordisaate lugu: https://sport.err.ee/1608078649/maastikuratturitele-teed-rajanud-loo-proovisin-teistmoodi-edu-kiirelt-ei-tulnud

Foto: Martin Loo Autor/allikas: Max Fuchs, EGO-Promotion


November 1, 2020
Bosch-Eesti-Maastikurattasari_2-1280x853.jpg

4min71

Järgmise aasta Bosch Eesti Maastikurattasari toob endaga kaasa mitmeid põnevaid uuendusi. Lisandub Kose 7 järve rattamaraton, mitmed maratonid üllatavad uute rajalahendustega ning noorte- ja matkasõit muutub poolmaratoniks.

„Alustasime juba augustis esialgse võistluskalendri koostamisega uueks hooajaks. Oktoobris kohandasime seda võimaluste piires – arvestades sealjuures Eesti Jalgratturite Liidu (EJL) kalendriprojektiga, võimaldamaks meie osalejatele parimaid võistlemise kuupäevi ning jättes neile aega ka muudeks tegevusteks,” lausus Bosch Eesti Maastikurattasarja peakorraldaja Enno Eilo.

Tavapäraselt toob uus hooaeg kaasa ka mitmeid uuendusi. „Rõõmustav uudis on see, et lisandub üks uus etapp – Kose 7 järve rattamaraton! Tallinna külje all Kose piirkonnas on tänu uue Tallinn-Tartu maanteelõigu avamisele tekkinud võimalused seni kahel pool vana maanteed asunud rajaosade ühendamiseks nii, et kokku saaks üks terviklik rattamaratoni rada. Samuti ei ole Kose 7 järve rattamaratoni korraldajad nii ratturite kui ka korraldajate ringkondades tundmatud tegijad, olles korraldanud erinevaid rattaüritusi, millest tuntuim on ilmselt 7 järve maastikukross,” tõi Eilo esile.

Uus hooaeg toob kaasa ka ühe kosmeetilise muudatuse – Noorte- ja matkasõit kannab uuel hooajal Poolmaratoni nime. Kas nimemuutus ka mõne suurema muudatuse kaasa toob, näitab juba lähiaeg. Uuel hooajal on taas kavas kaks XXL-sõitu, uue tulijana proovib pikema raja ette valmistada Rakvere rattamaratoni tiim ning Rõuge XXL-sõit peaks 5. juunil Kagu-Eesti kuplitele kohale tooma Eesti parimad maastikuratturid, kuna jagamisele lähevad Eesti maastikurattamaratoni meistrisärgid.

Kui Rakke, Alutaguse ja Rõuge pakuvad võistlejatele uuendatud radasid ehk nendes kohtades tehakse raja osas olulisi muudatusi, siis Tallinna rattamaraton teeb uuel hooajal täpselt sama raja, võimaldamaks osalejatel võrrelda, kas ja kuidas on nende tulemus aastaga muutunud.

Kohendatud on veidi ka punktiarvestust, XXL-distants muutub ülimuslikuks ehk neil sarja etappidel, kus XXL-sõit kavas on, jagatakse just nendel sõitudel veidi enam punkte, kiireimad saavad püüda aktiivsuspunkte vahefinišis ja autasustamisele kutsutakse XXL-sõidu meeste esikuuik. Ka M40 ja M45 parima selgitamine toimub XXL-sõidul. Naiste parimate autasustamise põhimõte jääb samaks – kuus parimat naist põhisõidul ja kolm paremat XXL-sõidul.

Alates tänasest saab registreerida kogu sarjale ehk siis kõikidele etappidele korraga Bosch Eesti Maastikurattasarja kodulehel – www.rattamaratonid.ee



Rajal näeme!

Bosch Eesti Maastikurattasarja 2021 hooaja kalender:
2. mai – 21. Mulgi Rattamaraton
15. mai – 7. Alutaguse Rattamaraton
5. juuni – 23. Rõuge Rattamaraton/EMV XCM
11. juuli – 19. Rakvere Rattamaraton
25. juuli – 21. Rakke Rattamaraton
21. august – Kose 7 järve rattamaraton
4. september – 24.Tallinna rattamaraton

Lisainfo:
Bosch Eesti Maastikurattasari
press@rattamaratonid.ee
www.rattamaratonid.ee
Facebook: www.facebook.com/rattamaratonid.ee


October 26, 2020
797260h07f6t27-1280x853.jpg

5min58
  1. oktoobril toimusid Türgis Sakaryas maastikurattamaratoni maailmameistrivõistlused, kus valitsev Eesti meister Peeter Pruus saavutas meeste eliitklassi seas 11. ja Janelle Uibokand naiste eliitklassis 15. koha.

Maailmameistriks tuli kolumblane Hector Leonardo Paez Leon (ajaga 4:19.50), hõbeda sai kaela portugallane Tiago Ferreira ja pronksi tšehh Martin Stosek.

„Sõit algas kenasti, esimese tõusuni olin grupis sees, esimesel ringil oli umbes 25 meest eest ära. Teisel ringil jäi vahe peagrupiga sisse, aga õnneks sain järgi. Enne teise ringi joogipunkti jäin grupist taas maha, jälitasin neid ca 3 km ja sain taas grupi kätte. Selle aja peale oli ette jäänud ca 12 meest. Tehnilisel laskumisel viskas mul keti maha, mistõttu jäin üksinda teistest maha. Selle aja peale, kui keti lõpuks tagasi peale sain, jõudsid mitmed mehed tagant minust mööda. Järgmise tõusu peal nägin veel esimest gruppi, aga nende tempo oli päris hull ja neid püüda väga keeruline. Jäin taha mingite teiste ratturitega sõitma, vahe kolmandele ringile minnes oli ca 30 sek, esimeste tempo oli endiselt väga tugev. Kolmandale ringile minnes oli tunne täitsa hea ja leidsin taas oma rütmi, püüdsin mitu meest kinni ja üks tuli minuga kaasa. Jalad olid selleks ajaks juba küll krambieelsed, aga üritasin ikka tempot hoida ja tänus sellele saime veel ühe ratturi eest kätte, kolmanda ringi keskel olime neljakesi. Jõudu õnneks veel oli, austria rattur aitas ka tööd teha, aga keegi meie grupist maha ei jäänud ja selle sama neljase grupiga sõitsime lõpuni ja tegime koostööd. Viimasel 12 km-il tulid uuesti krambid, aga suutsin üle olla. Meie nelja vahel tuli 9. koha peale finish teha. Minu jalad olid selleks ajaks juba liiga tümad, jäin oma neljasest grupist kolmandaks ehk lõpetasin kokkuvõttes 11. kohal. Võttes arvesse, kui raske rada oli, siis oli tunne isegi päris rahuldav sõidu jooksul. Rohkemat ei oleks täna kuidagi suutud välja pigistada. Kui keegi eest grupist oleks ebaõnnestunud, siis ehk oleksin suutnud püüda kohti alates 6.-st, aga kindlasti mitte esikolmes. Ilm oli sõidu alguses väga palav, mistõttu tõmbas lõõrid kinni ja hingamine oli pisut raskendatud ja pea oli paks, aga õnneks läks sõidu jooksul jahedamaks ja rajal oli 3 veevõtutsooni enda värskendamiseks. Täiesti rahule ma sõiduga ei jäänud, aga samas oli see minu karjääri parim tulemus MM-il. Nüüd on aeg sellest hooajast taastuda,“ meenutas Pruus võidusõidul toimunut.

Naistest krooniti maailma parimaks šveitslanna Ramona Forchini (3:42.18), hõbedanaine oli poolatar Maja Wloszczowska (3:42.19) ja pronksiga lahkus samuti šveitslanna Ariane Luthi (3:43.40).

„Minule oli MM teine start välismaal, aga möödunud nädalavahetusel jäi ekstreemsetes oludes minu sõit päris lühikeseks ehk nii pikka ja rasket võistlust polnud mul see aasta olnudki. Türgile omaselt oli MM-i rada väga mägine ja raske. Stardist minnes püüdsin ennast siledamal maal pundis hoida ja see õnnestus. Esimese tõusu poole peal andsin juba kohti ära, sest rinnus hakkas valus. Ilmselt oli see kuumusest ja tõenäoliselt panin alguses tõusu liiga kõvasti, et esimestega sammu pidada, aga keha polnud selleks valmis. Edasi sõitsin pigem üksi oma sõitu. Kui 10 km oli lõpuni jäänud, siis sain endale ühe tšehhitari sabale, kellega tegime koostööd. Koos saime kätte ühe Vene koondise naise, kes meist peagi maha jäi ja mõni kilomeeter hiljem saime kätte veel ühe tšehhitari. Finishisse tulingi nende kahe tšehhitariga. Kuna mul olid juba väga korralikud krambid, siis ei kujutanud ette, et mis võimalused mul finishis nende vastu on. Sellest hoolimata läksin endast parimat andma ja lõpetasin kahe tšehhitari vahel. Tulemusega jäin rahule, aga arenguruumi on veel,“ võttis Uibokand tiitlivõistluse kokku.

Tulemused SIIN


October 25, 2020
797260h07f6t27-1280x853.jpg

1min68

Türgis Sakaryas toimunud maastikumaratoni maailmameistrivõistlustel pälvis valitsev Eesti meister Peeter Pruus meeste seas 11. ja Janelle Uibokand naiste arvestuses 15. koha.

Maailmameistriks krooniti Colombia rattur Hector Leonardo Paez Leon, kes jõudis finišisse ajaga 4:19.50. Teise koha pälvis Portugali sportlane Tiago Ferreira (4:22.10) ja kolmanda tšehh Martin Stosek (4:22.25). Pruus lõpetas ajaga 4:31.44 ja pälvis 11. koha. Siiani oli eestlase parim MM-i tulemus pärit 2017. aastast, mil ta lõpetas Saksamaal Singenis toimunud võistlusel 15. positsioonil. EM-il on Pruus jõudnud kahel korral pjedestaalile. 2016. aastal pälvis ta kulla ja mullu pronksi.

Naiste klassis sai maailmameistri vikerkaare värvides särgi selga šveitslanna Ramona Forchini (3:42.18). Hõbeda sai kaela poolatar Maja Wloszczowska (3:42.19) ja pronksi võitja kaasmaalanna Ariane Luthi (3:43.40). Uibokand jõudis finišisse ajaga 4:06.55, mis andis 15. koha.

Allikas: sport.err.ee

Foto:bPeeter Pruus Autor/allikas: Adam Illingworth


October 21, 2020
795191h015bt28.jpg

3min67

Oktoobris nädala jooksul maastikuratta maailmameistrivõistlustel 20. ja Euroopa meistrivõistlustel 11. koha saavutanud Janika Lõiv veel hooajale joont alla ei tõmba, sest tahab uueks aastaks edetabelikoha säilitamiseks punkte koguda.

Septembri alguses tõusis Lõiv Rahvusvahelise jalgrattaliidu (UCI) poolt hallatava maastikuratta olümpiakrossi reitingutabelis kõrgele viiendale kohale.

“Seda oli väga tore näha, aga eks see oli natuke kõikide heade asjade kokkulangevus,” rääkis Lõiv intervjuus ERR-ile. “Selle nimel olen palju tööd teinud, sest Eesti olümpiakoht oleneb just punktidest. Nende kogumine ongi alati olnud minu peamine eesmärk, selleks, et Eestit võimalikult kõrgele tõsta.”

10. oktoobril saavutas Lõiv Austrias Leogangis toimunud MM-il probleemide kiuste 20. koha, nädal hiljem lõpetas ta Šveitsis Monte Tamaros EM-il 11. kohaga.

“MM-ist jääb kummitama see, et tuleb õppida ise ratast rohkem parandama, mitte paanikasse minna. Tol hetkel, kui tehniline probleem juhtus, läksin väga endast välja. Tegelikult on see asi, mis mul juhtus, parandatav umbes kümne sekundiga, aga minul läks selle peale umbes 1.30,” selgitas Lõiv. “Kaotasin seal palju aega ja olin kõige rohkem pettunud selle pärast, et ma ei saanud selle asjaga nii kiiresti hakkama. Kindlasti tuleb rahu säilitada!”

“Taastumiseks jäi sellepärast vähe aega, et MM-il olid väga rasked olud, kukkusin mitmeid kordi ja keha nõudis saadud vigastustest taastumiseks rohkem. Kokkuvõttes on ikkagi õige, et käisin mõlemal [nii MM-il kui EM-il]. Nädala lõpuks hakkas enesetunne aina paranema. Kui võistlus oleks toimunud üks päev hiljem, oleks ka parema koha saanud,” usub Lõiv.

Novembris soovib Lõiv reisida Tokyosse, et üle vaadata järgmisel aastal toimuva Tokyo OM-i võistlustrass. “Oleme [korraldajatega] juba ühendust võtnud. Esimesel võimalusel, kui saame loa rada vaatama minna, on meil plaan minna. Tänaseni pole me luba saanud, aga ma ei ole veel lootust kaotanud,” selgitas Lõiv.

Lõivu hooaeg ei ole veel lõppenud, sest oktoobri viimasel nädalavahetusel lööb ta reitingupunktide kogumiseks kaasa kahel Türgis toimuval madalama kategooria võistlusel. Pärast seda puhkab ta nädal aega Eestis ja sõidab siis Hispaaniasse treeninglaagrisse.

Allikas: sport.err.ee

https://sport.err.ee/1149326/loiv-teeb-olumpiale-moeldes-tanavu-kaasa-veel-kahel-voistlusel

 


October 18, 2020
121668117_3515267401892077_3623825401832632581_o.jpg

3min68

Peeter Pruus (Torpado-Südtirol-International) võitis täna Türgis Sakaryas toimunud UCI maastikurattamaratoni etapi (80,5 km), raja keskmine kiirus oli 18,12 km/h.

Teisele kohale sõitis ennast kohalik rattur Onur Balkan ja kolmas oli Shakir Adilov (Kasahstan).

„Stardis oli suhteliselt vähe mehi, ligi 40 meest, lõpetas vaid 20 ratturit. Terve öö oli vihma sadanud, mis tegi raja päris hulluks. Sõit algas kenasti ja kuni esimese tõusuni olime kuuekesi eest ära, pärast seda hakkas ebareaalne mudamöll peale. Esimesed laskumised sai küll veel rattaga sõita, aga tavapärast kontrolli ratta üle enam polnud. Kui jõudsin juba järgmisele laskumisele, siis olid mõlemad rattad muda/savi tõttu blokeeritud ja pidin alla kõndima ning proovisin lihtsalt kuidagi liikuda. , siis kõndisime alla ja proovisin liikuda. Ratta puhastamine toimus puupulkade ja kätega, et üldse ratas liikuma saada. Sealt laskumisest saingi juba üksi minema, sest suutsin ratta enamvähem kiirelt mudast puhtaks saada. Järgmisel tõusul kordus sama, ratas oli tavapäraselt vähemalt kaks korda raskem ja muda oli juba igalpool ning kleepus vastikult,“ kirjeldas Pruus tänast ekstreemset sõitu.

„Seisin ja liikusin vaheldumisi  ja samal ajal puudus mul igasugune ülevaade rajal toimuvast ja vahedest teiste sõitjatega. Muidu pidi võidusõidul olema 3x 30 km pikkust ringi. Laskumised olid ikka väga hullud ja asi oli rattasõidust juba üsna kaugel. Kuidagi leidsin vett, kus sain oma ratas lõpuks puhastada, et saaksin üldse liikuma. Seejärel tuli üks kiirem laskumine, mis algus kruusaga, aga läks mudasek üle, mistõttu kaotasin kontrolli ratta üle ja lendasin läbi oksatraadi võssa. Õnneks oli tegemist õnneliku õnnetusega, sest ise jäin terveks, rebenesid vaid mu riided. Sealt edasi kulgesin joogipunkti, mis oli juba õnneks asfaldi peal. Seal sain juba ka korraldajatelt teada, et trassi muudeti lühemaks, mis oli ilmselgelt ainuõige otsus. Sealt suundusin otse finishisse ja selgus, et olin esimene lõpetaja. Enamik rattureid loobus ja tuli rajalt maha, ajalimiidis lõpetas 7 ratturit. Võin julgelt väita, et tegemist oli minu elu kõige ekstreemsema sõiduga. Liikumise aeg näitas 4 tundi ja 6 minutit, aga lõppaeg näitas 4.26.26 ehk 20 minutit läks kuhugi mujale. Hooaja lõpust ja puhkusest lahutab mind vaid üks võidusõit,“ võttis Pruus sõidu kokku.

Foto: Erakogu.


October 12, 2020
827220h9901t28.jpg

3min68

Austrias Leogangis jätkuvatel maastikuratta maailmameistrivõistlustel oli eestlastest parim Janika Lõiv, kes sai naiste eliidis 20. koha.

Teist aastat järjest tuli maailmameistriks prantslanna Pauline Ferrand-Prevot, kes edestas hõbeda võitnud itaallanna Eva Lechnerit ja pronksi teeninud austraallanna Rebecca McConnelit kolme minutiga.

Lõiv jõudis finišisse 20. kohal, kaotades võitjale 10.27. “Väga uhke oli esireast alustada. Sellega seoses oli ka natuke teistsuguseid protseduure, millega ma harjunud polnud. Start sujus kenasti ja mõtlesin, et kuna tuleb raske sõit, siis pigem ei pane algusega üle ning hoian sellist mõnusat tempot. Esimesel murutõusul läks küll palju sõitjaid mööda, aga esimese mäe tipuks tõusin järjest ettepoole. Esimesel tehnilisel laskumisel sõitis Hispaania sõitja mulle tagant sisse ja olime kodaraid ja käiguvahetajaid pidi koos ning üritasime seda lahti saada. Kui lahti, sai edasi sõidetud,” kirjeldas Lõiv Eesti maastikuratturite koondise Facebooki-lehel.

“Tundsin end hästi ja liikusin aina ettepoole. Suutsin tõusta top15 juurde. Esimesel täisringil aga oli mul ebaõnne ning joogipunktist päris kaugel tuli mul kett maha ja käikar ei tulnud kassetti seest välja. Seisin pikalt ja üritasin heaga ja kurjaga, aga siiski ei midagi… kõik oli kinni kiilunud,” jätkas Lõiv. “Lõpuks läbi mingi ime sain käikarit liigutada ja keti tagasi peale. Selle aja peale oli minust üksjagu naisi mööda läinud ja ise olin end täiesti hingetuks tõmmanud. Edasi ma kahjuks enam enda rütmi leida ei suutnud ning kannatasin lihtsalt. Korraga oli justkui kogu jõud kadunud ja lihtsalt ootasin lõppu. Finišeerisin lõpuks 20. kohal.”

“Jätkasin küll sõitmist, aga ei leidnud enam enda rütmi,” kirjutas Lõiv enda sotsiaalmeedias. “Lõpetasin 20. kohal, mis on mu parim tulemus MM-il, aga pisarad on silmis. Aasta tähtsaim võistlus ja aasta suurim pettumus. Nüüd on aeg pisarad kuivatada ja edasi liikuda.”

Mari-Liis Mõttus kaotas võitjale ringiga ja sai 40. koha, Maaris Meier jäi maha kolme ringiga ja oli viimane, kes tulemuse kirja sai – protokolli läks talle 55. koht.

Meeste seas kaotas Martin Loo võitjale ringiga ja sai protokolli 61. koha. MM-tiitli võitis prantslane Jordan Sarrou, kes lõpetas ajaga 1:25.37.

Kuni 23-aastaste naiste seas sai Kätlin Kukk 30. koha, maailmameistriks tulnud prantslannale Loana Lecomte’ile kaotas ta ringiga.

Foto:Janika Lõiv MM-il. Autor/allikas: facebook.com/MTBteamEstonia

Allikas: sport.err.ee


Impression