Maraton

July 17, 2019
43268893735_a95f8487cb_k-1280x853.jpg

7min16

Juuli viimasel pühapäeval, 28. juulil toimub Bosch Eesti Maastikurattasarja kuues etapp – Škoda Laagri 19. Rakke Rattamaraton, kus saab end proovile panna lausa kolmel eri distantsil. Lisaks toimuvad kõige väiksematele rattasõpradele lastesõidud.

Kavas on 19 km pikkune noorte- ja matkasõit, 47 km pikkune põhisõit ning XXL-sõit, mille jooksul tuleb läbida 66 km. Lastesõidud jäävad sõltuvalt osaleja vanusest vahemikku 400 m kuni 1,2 km.

Võistluskeskus asub Rakkes linnamäe staadionil, kust antakse stardid kõikidele sõitudele. Lastesõidud toimuvad staadionil, pikemate distantside rajad suunduvad staadioni tagumisest väravast Põhja-Eesti kõrgeima tipu Emumäe poole. Emumäe kõrgus merepinnast on 166 m ning sealt läheb läbi nii põhisõidu kui ka XXL-sõidu rada. Noorte-ja matkasõidu trassile mägi sisse ei jää, sest rada pöördub finiši poole tagasi peale esimest joogipunkti Lasinurme mõisapargis.

Esimest korda XXL-rada

Bosch Eesti Maastikurattasarja juhi ja Rakke etapi peakorraldaja Enno Eilo sõnul on võrreldes varasemaga Rakkes uus asi XXL-sõit. „Meil on küll pikemaid maratone sõidetud, aga sellises formaadis nagu tänavu, kus sõitjatele on ettevalmistatud kolm distantsi, pole Rakkes varem mõõduvõttu olnud,“ lausub ta.

Suurem valik osalejatele tähendab rohkem tööd korraldajale, aga allahindlusi siin ei tehta ja XXL-rada valmistatakse ette ühe pika ringina, tõusumeetreid jääb sellele ca 600. „Oleks ju võimalus teha üks väiksem ja teine pikem ring, aga see ei ole sõitjate jaoks nii huvitav,“ arvab Eilo.

XXL-sõit võeti Rakkes plaani muuhulgas seetõttu, et korraldajad on esitanud Rakke kandidatuuri järgmise aasta Eesti meistrivõistluste maastikumaratoni toimumispaigaks. Varasemalt on kaks korda Eesti meistritiitel just seal samas välja jagatud ja kuna tulemas on juubeliaasta – järgmisel hooajal peetakse 20. Rakke Rattamaraton, siis oleks meistrivõistluste läbi viimine juubeliaastal kirsiks tordil. Eilo sõnul on just XXL-rajal hea teha testsõit, et Eesti Jalgratturite Liidu positiivse otsuse korral meistrivõistlused väärikalt läbi viia.

Põhisõidu rada on muutunud lihtsamaks ja lühemaks

Põhisõidu rajal on tõusumeetreid XXL-rajaga võrreldes vähem ja raja pikkust on samuti kärbitud. „Olen põhisõidu rajalt kilomeetreid maha viilinud, et see oleks tavainimesele läbimiseks veidikene kergem. Olen märganud, et paljudel ei ole enam aega võistlusteks nii meeletult treenida. Hea kui üks-kaks korda nädalas ratta selga saab ning maraton ongi nendele võimalus ennast liigutada ja rattasõidust elamus saada,“ arvab Eilo ja lisab, et kes on väga tõsine fänn, see saab minna XXL-sõidule.

XXL-rajal on sõitjate päralt ka täiesti uus osa, mida seni pole veel ühegi distantsi raames sõidetud. „Uus rajalõik on Kamariku vanas paekarjääris, mis on suhteliselt sile ehk raja profiil karjääris väga palju ei tõuse, aga ega seal midagi lihtsat ei ole, sest rada on tehniline. Paekivikarjääris leidub ohtralt teravat paekivi ning seal võib tehnilisi probleeme tekkida,“ lausub rajameister ja soovitab rehvide parandamiseks vajalikud tarvikud käepärast võtta.

Kui eesootavast veel veidi lähemalt rääkida, siis Rakke rada on Eilo kinnitusel jagatud kolme tehnilisse maastikul kulgevasse ossa, mida ühendavad omavahel ülesõidud Emumäe kanti ja tagasi. „Iga rada on rajameistri nägu ehk pigem selline, millist rada rajameister ise sõita tahab. Mina ei soovi, et kogu aeg oleks singel, ma tahan vahepeal puhata ja vunki anda. Rakke rajal neid kohti on, kus seda teha,“ ütleb ta.

Noortele ja lastele

Noorte- ja matkasõit sobib kõikidele, kes pikemale maale sõitma minna ei taha või kellele lastesõitude rajad liiga lühikeseks on jäänud. Korraldaja sõnul on elu ja kogemus näidanud, et juba 11-12 aastased rattasõbrad saavad noorte- ja matkasõidu rajal kenasti hakkama.

Kuni 10-aastased saavad aga mõõtu võtta lühematel distantsidel. Kõik lastesõitudel osalejad saavad kaela medali, mis on igal Bosch Eesti Maastikurattasarja etapil pisut erinev. Seega, kes käib hooajal sõitmas kõigil seitsmel etapil, saab medalikogusse sama palju erinevaid medaleid.

Kui sõidud sõidetud, siis on kooliealistel lastel võimalus osa võtta Bosch tööriistade töötubadest, kus SPARK Makerlabi eestvedamisel saab tutvuda põnevate tööriistadega ning katsetada, mismoodi neid kasutada.

Hea teada!

Nädal enne Rakke Rattamaratoni võistluspäeva saab rajaga tutvuma tulla avatud raja sõidule, mis toimub 21. juulil. „Meil on ikka olnud nii, et 90% rajast on nädal varem tähistatud, et huvilised saaksid omapäi selle läbi sõita,“ lausub Eilo.

Škoda Laagri 19. Rakke Rattamaratonile saab registreeruda siin. Esimene soodusregistreerimise voor lõppeb 17. juuli hilisõhtul ja teine voor 24. juuli hilisõhtul. Võistlusele on end võimalik kirja panna ka võistluspäeval kohapeal.

Kohtumiseni Rakkes!


July 16, 2019
Greete-Steinburg-1280x853.jpg

5min13

Täna peetud 17. Rakvere Rattamaratoni 51 km põhisõidul, 20 km noorte- ja matkasõidul ning lastesõitudel osales kokku rohkem kui 500 ratturit. Põhisõidu kiireimad olid Peeter Tarvis ja Greete Steinburg.

Kui põhisõidu võitja Peeter Tarvis (Veloplus) jõudis finišisse kindla edumaaga, lõpuajaga 2:01.30,9, siis järgmiste kohtade pärast käis kõva rebimine. Lõpuks suutis end teiseks sõita Taavi Kannimäe (Team Antsla) 2:03.30,9 ja kolmandaks platseerus Martin Parv (Veloplus) 2:03.31,2.

Tarvis sai ülejäänud pundil eest ära juba 10. kilomeetri kandis ning teistele enam võiduvõimalust ei andnud «Algusest peale olin üsna ees. Vedasin suusaradade peal suurema osa ajast ning ka enne Kõrgemäge olin kogu aeg ees. Kõrgemäe tõusul vajutasin vähe tugevamalt ja siis jäigi ainult Taavi Kannimäe veel tuulde. Sõitsime koos Siplasemäeni, kus rada oli tehniline, ning märkasin, et väike vahe tuli sisse. Sirgematele teedele jõudes nägin, et vahe on piisav, ta ei saa mulle kohe järele ja panin täiega, sest siis ei olnud enam midagi oodata. Edasi tegin oma sõitu, kruusa peal panin tugevalt, tehnilisemates kohtades sõitsin mugavalt – ei pannud üle ega teinud vigu. Niimoodi see võit tuli,» kommenteeris Tarvis peale finišit.

Võitja tõdes, et hooaeg on olnud põnev ja vaheldusrikas, sest meeste arvestuses on liidrid pea igal Bosch Eesti Maastikurattasarja etapil vahetunud. Kahe nädala pärast Rakkes on Tarviselgi teoreetiline võimalus sarja liidriks tõusta. «Täna mõtlesin, et kui Rakkes kõik hästi läheb, siis on võimalik liidrisärk endale saada,» tõdes rattur. Kas ta läheb seal sõitma põhisõitu või XXL-sõitu on veel pisut lahtine. See pannakse enne starti paika koos meeskonnakaaslase Gert Jõeäärega.

Naistest oli täna kiireim Greete Steinburg (Spordiklubi Rakke Naiskond) ajaga 2:15.57,2. Teise koha saavutas Janelle Uibokand ajaga 2:17.37,2 ja kolmandana sõitis üle lõpujoone Iiris Takel (Spordipartner Racing Girls) 2:20.26,7.

Veel poolel maal oli juhtpositsioonil Uibokand, kuid tehnilisel osal pani Steinburg oma paremuse maksma. Ta tunnistas finišis, et enesetunne ei olnud kõige parem. «Täna oli hästi raske sõit. Eile oli ka väike võistlus, võib-olla see mõjutas, aga alguses ei saanud käima ning ega oluliselt paremaks ei läinudki. Tehnilisel osal olin tugevam, tänu sellele võit tuli,» lausus Steinburg. «Mulle meeldis see nikerdamine. Sel aastal oli veel natukene tehnilist osa juurde tehtud. Väga kihvt, » kiitis võitja.

Sarja üldvõidu püüdmiseks peab Steinburg nüüd osalema mõlemal allesjäänud etapil, sest tulemus on tal seni kirjas kolmelt sõidult. Järgmisena seisab ees mõõduvõtt koduradadel Rakkes. «Paraku on nii kujunenud, et juba hooaja alguses jäävad mõned etapid vahele, aga mul ei saagi olla lahjemat eesmärki, kui asi ära võita ja kodus on tegelikult hästi oluline võita. Starti lähen absoluutselt võidumõtetega,» kinnitas ta.

Noorte- ja matkasõidu nobedaimad olid Rakveres noormeestest Virgo Mitt, kes läbis 20 km ajaga 43.31,8 ja neidudest Annabrit Prants, kellele märgiti lõpuajaks 44.45,8.

Sarja üldliidriteks on peale tänast Taavi Kannimäe ja Maris Kaarjärv, võistkondlikult on kõrgeimal positsioonil Veloplus ja naiskondadest juhib punktiarvestust Spordipartner Racing Girls.

Peakorraldaja Vahur Leemets võib maratoniga rahule jääda, sest ilm oli hea ja osalejatelt tuli vahetult peale sõitu palju positiivset tagasisidet. «Ilm oli ilus, rada toimis, rahvale meeldis ja kõik on rahul,» võttis ta päeva kokku.

Bosch Eesti Maastikurattasari jätkub kahe nädala pärast Rakkes, kus pühapäeval 28. juulil peetakse Škoda Laagri 19. Rakke Rattamaraton.

Rakke Rattamaratonile saab end registreerida siin.

 


July 8, 2019
660067he980t63-1280x800.jpg

3min30

Merepinnast kõige kõrgemal sõidetaval maastikuratta MK-etapil Andorras osalesid ka kolm Eesti sportlast. Mari-Liis Mõttus pälvis kuni 23-aastaste ratturite seas 14. koha ning Janika Lõiv ja Martin Loo eliitnaiste ja -meeste seas vastavalt 27. ja 56. koha.

Kuni 23-aastaste ratturite seas pälvis esikoha sakslanna Ronja Eibl, kes jõudis finišisse ajaga 1:08.09. Teise koha sai inglanna Evie Richards (1:09.01) ja kolmandana itaallanna Martina Berta (1:09.30). Mõttus kaotas võitjale viis minutit ja 59 sekundit ning pälvis 14. koha. Ühtlasi teenis ta selle tulemuse eest 14 UCI-punkti.

“12. koht ei jäänud kaugele, aga tegin viimasel ringil ühel laskumisel sõiduvea, millega kaotasin aega ja ei suutnud eesolevaid tüdrukuid enam püüda, aga mul on väga hea meel selle tulemuse üle,” sõnas Mõttus.

Naiste eliitklassis võitis ligi 2000 meetri kõrgusel merepinnast sõidetud MK-etapil esikoha hollandlanna Anne Terpstra, kes lõpetas ajaga 1:22.59. Valitsev Euroopa meister Jolanda Neff finišeeris 38 sekundit hiljem ja sai teise koha ning pronksise autasu sai kaela ukrainlanna Jana Belomoina. Valitsev Eesti meister Janika Lõiv kaotas võitjale kuus minutit ja kuus sekundit ning sai 27. koha. Ühtlasi teenis Lõiv olümpiareitingusse juurde 52 UCI-punkti.

“Tänane sõit möödus sarnaselt reedesele short track’ile. Alguses sain korraliku stardi ja olin heal positsioonil, kuid esimesel tehnilisel ja kitsal singlil tekkis suur ummik. Jäin selle taha kinni ja olin sunnitud päris pikalt jooksma. Seetõttu kaotasin hulgaliselt kohti ja langesin 40. positsioonile. Sealt edasi õnnestus kannatliku sõiduga järjest kohti parandada ja lõpuks 27. kohale tõusta,” rääkis Lõiv peale võistlust.

Meeste eliitklassis teenis hooaja esimese MK-võidu maailmameister Nino Schurter (1:19.34), kes edestas šveitslasest kaasmaalast Mathias Flueckigerit kahe ja Brasiilia meistrit Henrique Avancinit 12 sekundiga. Eesti valitsev meister Martin Loo kaotas võitjale kaheksa minuti ja 17 sekundiga ning sai 56. koha, mille eest teenis 12 UCI-punkti.

“Andorra MK-etapp on igal aastal üks raskemaid. Sõitsin enamus sõidust ühtlaselt ja parandasin kohta. Viimased kaks ringi läksid raskeks, ringiajad kukkusid ja koht ei muutunud,” kommenteeris Loo oma sõitu.

Järgmisel pühapäeval sõidetakse Prantsusmaal Les Getsis neljas maailma karika etapp.

Allikas: sport.err.ee


July 6, 2019
659009h9adat63-1280x800.jpg

3min28

Hawaii Express Estonian Cup neljanda osavõistluse Raplamaal võitis Peeter Tarvis, kes edestas koos meeskonnakaaslase Gert Jõeäärega lähimaid jälitajaid ligi seitsme minutiga. Naiste parim oli Liisa Ehrberg.

Siinne rada on sarja üks raskemaid ja vihmasajus paneb paljude kannatused proovile. Öösel lakkamatult kallanud vihm lühendas korraldajate otsusel siiski võistlusrada – legendaarne ja oma nime väärt Pasaaugu singel jäeti väja.

Õnneks oli päev kuiv ja stardiks pilve tagant väljas ka päike. Eliitklassi sõitjate hulgas pandi jõuvahekorrad kiiresti paika, sest juba esimese kolmandiku peal olnud mäefinishisse tulid kohaliku klubi värvides Peeter Tarvis jun. ja Gert Jõeäär pea kaheminutilise eduga.

Kahekesi võeti kõik vahefinišid ja kahekesi koos veereti ka üle lõpujoone. Ajaloo annaalidesse läheb võitjana kirja Peeter Tarvis jun. “Saime juba Paluküla mägede tõusudeks vahe sisse ja ei hakanud üksteist katki ka sõitma, ikkagi sama tiimi mehed. Selline mõnusas taktis sõit”, sõnas teise koha võtnud jäänud Jõeäär.

Naiste võitja oli mõnes mõttes selge juba enne starti, kuivõrd Liisa Ehrbergi tavapärased konkurendid Mari-Liis Mõttus ja Janelle Uibokand võistlevad sellel nädalavahetusel piiri taga.

“Lähen üsna pea Tšehhi velotuurile ja sain täna siit omale vajaliku ettevalmistava koormuse kätte. Hüppasin meeste vahel grupist gruppi ja osa aega sõitsin üksi. Ratas kestis kenasti ja konkurente ju ka täna polnud,” lisas Ehrberg.

Hoopis põnevam oli heitlus võistkondliku võidu peale. Raplamaa Rattaklubi KoMo võttis kohad 1,2 ja 8, kuid Pro Jalgratturite Klubi sõitjad mahtus esitosinasse tervelt kuus. Napi kahe enampunkti toel jäi seekord peale KoMo.

Keava mägedes paiknenud sedakorda üliraske Hansgrohe kiirenduskilomeetri võitis meestest Gert Jõeäär, naistest Maaris Meier.

Gardena maratoni  võitis Karmo Kutser, Jetoili poolmaratoni läbis kõige kiiremini Robin Vahter. Teleekraanilt tuntud Tõnis Niinemets oli sedakorda 18..

Põltsamaa lastesõitudel läbis stardilinnakusse mahamärgitud võistlusraja poistest kõige kiiremini Oskar Lemloch, tüdrukute nobedaim oli Linda Lensment.

Hawaii Express Estonian Cup rattamaratoni sari jätkub 27.07 Elva Rattamaratoniga.


July 5, 2019
Roland-Toome-_-Foto-Riho-Lüüs-1280x853.jpg

11min35

Ettevõtja Roland Toome puhkab igapäevatööst rattaga metsas või maanteel kilomeetreid mõõtes. Rattasport on mehele isegi nii südamelähedaseks saanud, et ta paneb käed külge kodukandis toimuva Rakvere Rattamaratoni rajameistrina.

Esimese tõsisema jalgratta sai Roland lasteaiaealisena. „Enne oli neid abiratastega sõiduvahendeid ka, millega ma sõitma õppisin, aga esimene suurem ratas oli „Školnik“. Tartu lähedal Reolas püüti kruusatee peal mulle sellega abiratasteta sõitmist õpetada. Sõitma ma sain, aga pidama enam ei saanud ja see esimene üritus lõppes suure ühe kukkumisega,“ meenutab Roland muigega.

Õnnetus aga poissi eriti ei heidutanud, sest sõit sai selgeks ning põhikooli ajal käis ta mõnda aega isegi jalgrattatrennis. „Rakveres asus Pioneeride Palee, mille tagumisest uksest käisid poisid Rein Tedrekini juures ratast sõitmas. Läksin ka sinna ja jäin aastaks või pooleteiseks, aga siis tekkis paus,“ meenutab ta. Uuesti hakkas mees jalgrattaga rohkem sõitma paarkümmend aastat tagasi, peale ülikooli, kui Rakveres tööl hakkas käima. „Kuhugi pidi ju neid pingeid maandama, mis päeva jooksul kogunesid. Niimoodi olengi nüüd vaikselt vabal ajal suvel ratast sõitnud ja talvel suusatanud,“ räägib ta.

Ratas viib kisast-kärast eemale

 Aga miks ikkagi rattasõit põhiharrastuseks sai? „Näiteks jooksmine ei ole mulle väiksest peale meeldinud. Vahepeal käisime ühe seltskonnaga korvpalli mängimas, aga ratta juurde olen jäänud ilmselt sellepärast, et see on hästi tehniline ala ning rattaga saad minna kisast ja kärast eemale. Sadulas istudes oled pidevalt oma toimetamises ja mõte on kõikidest muudest asjadest eemal. Kuidagi on istunud mulle see ala,“ selgitab mees. „Tegelikult on kõikide spordialadega nii, et need aitavad ennast teistest asjadest välja lülitada. Meeskonnaaladel on see faktor võib-olla isegi suurem, samas näiteks korvpallis on võrreldes rattasõiduga ka vigastuste oht kõrgem,“ lisab ta.

Nii maanteel kui metsas

Rolandi rattakilometraaž on viimasel kolmel aastal jäänud 5000-5500 kilomeetri kanti. Varasemalt, nobedamatel aastatel, kogunes kilomeetreid isegi kuni 7800. „Umbes 2/3 kilomeetritest tuleb maanteel ja 1/3 maastikul. Maanteel sõidame oma maakonna lõunapoolsetel vaiksematel teedel, näiteks Tudu, Roela, Väike-Maarja ja Tamsalu kandis. Mõnikord liigume ka mere poole, aga seda juhtub tunduvalt vähem. Maastikul kulgeme Palermo terviserajal või Rakvere Rattamaratoni teedel, et maratonirajal oleks ikka mingi jälg sees, või siis käime väiksema pundiga lähikonna kruusa- ja metsateedel,“ räägib Roland.

Kuhu sõitma minna, sõltub enamasti ilmast, teeoludest ja sellest, kuhu kaaslased kutsuvad. „Kui väljas on mega tuul, siis maastikul on mõnusam sõita, sest metsas tuult ei ole. Kui eelmisel päeval on kõvasti vihma sadanud, siis ei taha jälle hästi metsa minna, sest meie savised teed on märjana väga libedad ja sel juhul on maanteel parem. Sõltub ka sellest, kuhu keegi sõidukaaslane kutsub,“ selgitab ta.

Sportlik pere

Roland ei ole oma peres sugugi ainus rattur, sest rattasõit on ka abikaasa Rita hobi. Kumb kumma selle harrastuse juurde tõi, ei olegi täiesti kindel, aga Roland arvab, et kui punktuaalselt võtta, siis ilmselt hakkas Rita varem regulaarselt rattaga sõitma. „Kui lapsed olid väikesed, siis abikaasal oli selline ratas, kus nii ees kui ka taga oli iste. Elasime Võsul ja naine käis kahe lapsega jalgrattaga Võsu vahel sõitmas,“ meenutab ta.

Pere mõlemad lapsedki on mingil hetkel rattaspordiga tegelenud. „Praegu poiss enam väga palju ei sõida, aga tüdruk tegi sel aastal Otepää 70.3 IRONMAN-i ära ja on osalenud ka rattamaratonidel. Ajaloos on ka selline hetk olnud, kus ühel rattamaratonil käisid kõik pereliikmed pjedestaalil, välja arvatud mehhaanik,“ muigab mees.

Rattasõit on seltskondlik ala

Rattasõit on Rolandi jaoks lisaks füüsilisele treeningule ja vaimsele puhkusele ka sotsiaalne tegevus. Enamasti sõidab ta ikka koos kaaslasetega, olgu selleks siis abikaasa või head kamraadid. Lisaks kuulub mees Rakvere Rattaklubisse Siplased. „Seltskond, kes paarkümmend aastat tagasi Rakveres rattasõitu harrastas, oli aktiivne ja on seda tegelikult tänapäevani. Hakkasime koos sõitma, sest päris üksi ei ole ju kogu aeg põnev. MTÜ Rakvere Rattaklubi Siplased tekkiski meie sõpruskonnas ning esmajoones selleks, et ühiselt korraldada spordiüritusi. Mõte oli koondada Lääne-Viru aktiivsed inimesed,“ selgitab Roland. Ta lisab, et klubis ei tegeleta ainult rattasõiduga, talvel näiteks osaletakse oma meeskonnaga Estoloppeti suusasarjas.

Siplased ei seostu kõrvaltvaatajal esmapilgul ehk üldse mitte rattaspordiga, aga Lääne-Virumaa ja Rakvere kandi inimesed teavad, et just Siplasemäeks kutsutakse rahvasuus mäge, kust lähevad läbi praegused ratta- ja endised suusarajad. Sealt kandist kulgeb ka Rakvere Rattamaratoni rada, mille planeerimisel on Roland samuti käed külge pannud.

Et teistele elamusi pakkuda

Maratoni korraldamise juurde sattus ta oma sõnul üsna isevooluteed pidi. „Umbes kakskümmend aastat tagasi korraldasid Rakveres maratoni kolm meest: Vahur Leemets, Riho Kokk ja Andres Pajo. Olin aastaid selle ürituse toetaja, aga organisatoorselt kokku ei puutunud. Ühel hetkel nad aga lõpetasid ära. Selleks hetkeks oli MTÜ Siplased juba loodud ning saime aktiivsemate liikmetega kokku ja otsustasime, et lükkame maratoni uuesti käima. Kuidagi isevoolu teed ongi läinud nii, et osa korraldamisest on minu peale jäänud,“ sõnab Roland. Tema vastutab praegu Rakvere Rattamaratonil üldtrajektoori paika paneku eest ning tegeleb raja ettevalmistamise ja tähistamisega.

„Selle toimingu eest tasu ei ole, vanasti nimetati seda ÜKT-ks. Eks ta selline kambavaimus koos tegemine ja teistele elamuse pakkumine on,“ arutleb Roland, mis teda rajameistrina ametis hoiab. Raja valmise protsess on ju pikk – esimesed luuresõidud tehakse juba eelmisel sügisel, kui puud on lehti langetanud ja loodus ei ole enam nii lopsakas. Siis on nähtavus parem ja võimalik raja profiil paremini hoomatav.

Igal aastal midagi uut

Rajameistri töös leidub aga küllaldaselt peamurdmist ja väikest loomingulistki aspekti. „Väljakutseks on see, et igal aastal oleks pisut erinev rada. Maraton toimub Rakvereski juba 17. korda ning leidub neid, kes on kõik korrad käinud. Soovime, et ka neile oleks alati midagi uut. Kindlasti peab rada olema nauditav ja tehtud nii, et see ei häiriks kedagi ja oleks kooskõlas maaomanike soovidega. Igatahes, maaomanikele, kes on vastu tulnud ja lubanud rada oma maadest üle minna, kindlasti sügav kummardus,“ on Roland tänulik.

Rakvere ümbrus pakub tema meelest rajameistritele väga häid võimalusi. „Üldiselt on ju iga Eesti kant natuke omamoodi ning igaüks pakub seda, mis tal on. Kuna meie lähedalt jookseb Pandivere kõrgustiku voor, siin on terviserajad ja vanad suusarajad, siis võimalusi on. Kui on kuiv ilm, siis on Rakvere maratonil hästi nauditav sõita, ratas veereb hästi. Vihmaga on olukord teine, sest rada muutub väga libedaks. Näiteks ühel aastal kallanud lausvihm tegi olud selliseks, mis sundisid ka esimesi mehi 20-30 minutit kauem rajal olema,“ toob rajameister näiteks.

Võistlemine motiveerib trenni tegema

Rakvere Rattamaratonil Roland ise töökohustuste tõttu startida ei saa, kuid teistel Bosch Eesti Maastikurattasarja sõitudel ja mõnel muulgi maratonil on kohal. „Iga rada on omamoodi, on ta siis Viljandi, Rõuge või Jõelähtme. Osad rajad kulgevad looduskaiste aladel ning kui sa ei ole eriline matkasell, siis sa ei pruugi muidu sinna kunagi sattudagi. Erinev loodus teeb erinevad rajad ja igal rajameistril on oma käekiri,“ leiab mees, et kõikidel radadel leidub midagi sellist, mille pärast sinna tasub minna.

Võistlustele võiks tema meelest end kirja panna aga kasvõi sellepärast, et see motiveerib korralikumalt trenni tegema ja tänu sellele on ka füüsiline vorm hea. „Rattasõit aitab kindlasti vormis olla, sest kui sa soovid kõik sarja etapid läbida, siis see paneb liigutama. Maratonipäeval lihtsalt ilma eelneva treeninguta ratta selga istuda nii positiivne ei ole,“ kinnitab ta.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: erakogu / Riho Lüüs / Bosch Eesti Maastikurattasari


June 17, 2019
BF860A92-8EC5-42C7-BDFF-8AA90583424B.jpeg

1min69

15.-16. juunil toimus Šweitsis Raid Evolenard  nimeline maraton. Samas kohas toimub 2021. aastal maratoni EM. Valitsev Eesti Meister Greete Steinburg võttis maratonil kõige magusama esimese koha, samuti oli Steinburg kiireim mäkketõusu arvestuses ja pälvis sellega eriauhinna.

„Rada ise oli kaunis tehniline, eriti laskumised. Tõusud olid pikad ja viisid kohati 2500 meetri peale. Pikim tõus oli 10 km, maratoni pikkus ise kokku 63km. Läksin omas tempos juhtima juba sõidu algfaasis ja õnneks suutsin ka hiljem edu hoida. Viibisime võistluspaigas pea nädala, see andis ühtlasi võimaluse läbida sügisel toimuvat MM-i rada, mis on ettevalmistuse jaoks äärmiselt oluline,“ kommenteeris Steinburg edukat võistlust.

Teine oli prantslanna Ilona Chavaillaz ja kolmas seitsmekordne Šveitsi maratoni meister Esther Süss (esikolmiku ajad vastavalt 4:01:54; 4:04:15; 4:08:37).

Täpsemalt vaata SIIT

Foto


June 16, 2019
650529h594bt63-1280x800.png

3min45

Bosch Eesti maastikurattasarja neljas etapp peeti täna Jõelähtmes, kui toimus 13. Jõelähtme rattamaraton. Kohal oli rekordarv osalejaid – eri distantsidel läks rajale ligi 800 rattasõpra.

Esimesena said stardi Jõelähtme rattamaratonil ehk XXL-sõidul osalejad, kel tuli läbida 92 väljakutsuvat kilomeetrit. Parimad mehed kulutasid selleks aega pisut üle nelja tunni. Võit läks seekord Soome, kui esimesena veeres üle finišijoome Henri Ojala (Team Evoc Finland), kelle ajaks märgiti 4:07.28. Teisena lõpetas Gert Jõeäär (Veloplus) ajaga 4:07.42 ja kolmandaks tuli soomlane Aki Färm (Team Evoc Finland), kelle lõpuajaks jäi 4:07.52. Esikuuiku koha sõitsid välja veel Meelis Rebane (A&T Sport Team) 4:19.48, Toomas Lepik (Astro Baltics) 4:22.17 ja Tarmo Neemela (Team Amps) 4:24.02.

“Oli raske päev, sest alguses purunes minu rattal rehv,” tunnistas Ojala peale finišit. Õnneks tuli appi ratturi tiimikaaslane, kelle toel sai ratas taas sõidukorda ja mees asus püüdma liidreid, kellega oli vahe rebenenud üle kolme minuti. “Mitu lõiku järjest sain rajalt infot, et olen liidritele jälle pool minutit lähemale jõudnud. See andis lootust, et kõik ei ole läbi,” tunnistas ta. Lõpuks õnnestuski Ojalal liidrid kätte saada ja üsna pingelisteks kujunenud lõpukilomeetritel oma paremus maksma panna.

Naistest võttis Jõelähtme rattamaratoni võidu Age Jaanimets (Velo Clubbers) ajaga 5:31.26. Teise koha saavutas Marianne Palusoo (ProShop Team) 5:37.21 ja kolmandaks sõitis end Liis Grünberg (Porter Racing) 5:40.49. Nendele järgnesid Anneliis Puu 5:47.01, Elle Leppik (Haaslava MTB) 6:00.36 ja Helin Lung (Porter Racing) 6:22.34.

Jõelähtme poolmaratonil ehk põhisõidu 49 km distantsil õnnestus meestest esikoht koju viia Peeter Tarvisel (Veloplus), kes jõudis finišise napilt alla kahe tunni – ajaga 1:59.32. Teiseks platseerus Taavi Kannimäe (Team Antsla) ajaga 2:03.09 ja kolmandaks Magnus Krusemann (Kulgur Team 1) ajaga 2:03.53. Kuue parema hulka sõitsid veel Viljar Kannimäe (Team Antsla) 2:03.54, Alges Maasikmets (Team Amps) 2:08.37 ja Kirill Tarassov (Sportland Bottecchia Team I) 2:08.49.

Naiste arvestuses võttis poolrattamaratonil võidu Iiris Takel (Spordipartner Racing Girls) ajaga 2:24.11. Teisena sõitis finišisse Janelle Uibokand (Sportland Bottecchia Team I) 2:30.35 ja kolmandana Maris Kaarjärv (Spordiklubi Rakke Naiskond) 2:37.32. Nendele järgnesid Indra Kutser 2:39.25, Mari Kupiainen (Team Evoc Finland) 2:44.24 ja Rita Toome (RR Siplased / Vitax) 2:50.29.

Bosch Eesti Maastikurattasarja üldliidriks tõusis täna meeste arvestuses Taavi Kannimäe ning naistest säilitas liidrikoha Maris Kaarjärv. Võistkondlikult juhib sarja Veloplus ja naiskondade seas Spordipartner Racing Girls.


June 11, 2019
41833989445_3ce27d0d11_k-1280x738.jpg

7min103
Laupäeval, 15. juunil, toimub 13. Jõelähtme rattamaraton, kus saab end proovile panna 18 km noorte ja matkasõidul, 49 km Jõelähtme poolmaratonil (põhisõidul) või 92 km rattamaratonil (XXL-distantsil). Valik on sinu!

Väga mitmekülgsed, singlite rohked ja tehnilised Jõelähtme rajad on maastikuratturite jaoks tõeliseks unistuseks. Seal jätkub nii tõusumeetreid, kitsamaid ja laiemaid lõike ning isegi veetakistusi. Võrreldes eelmise aastaga on täpselt sama vaid noorte- ja matkasõidu rada, pikemate sõitude läbijail tuleb seekord mõni lõik sõita harjumuspärasele vastassuunas ning neid ootavad ees ka mõned täiesti uued distantsilõigud.

„Maratonitrassi esimene pool ja poolmaraton sõidetakse samal rajal. Raja profiili vaadates võib öelda, et maratoni ja poolmaratoni sõitjaid ootab 3. kilomeetril esimene pudelikael – Linnamäe tamm. Seejärel on võimalusi oma positsiooni parandada 5,5 km pikkusel teedel kulgeval osal, mille sisse jääb Ellandvahe tõus asfaldil ja Hõbemäe tõus. 9. kilomeetril algavad Kotka mäed, mis teevad järgnevaks 28 km möödumise raskemaks,“ tutvustab peakorraldaja ja rajameister Meelis Välk.

Mida silmas pidada?

Sõitjatel on hea teada, et poolmaratonil on sel aastal vaid üks toidupunkt, mis asub raja 24. kilomeetril ehk sisuliselt poolel maal. Maratonil on toidupunktid 24., 49., 65. ja 80. kilomeetril.

Traditsiooniliselt peetakse Jõelähtme rattamaratoni raames koostöös Harjumaa Spordiliiduga maakonna meistrivõistlused maastikurattasõidus. Meeste seas selguvad Harjumaa parimad maratonil ja naiste seas poolmaratonil.

Peakorraldaja paneb osalejatele südamele, et kohale võiks tulla ajavaruga, sest parkimisalale pääs on kitsas ja see võtab veidi aega. Parkimiskohalt stardialale ei ole aga rohkem kui 300-400 meetrit ehk kõik on käe-jala juures. Arvestama peab sellega, et pesemistingimused on ahtakesed, mis tähendab, et ennast saab vette kasta Jägala jões või laagriplatsil olevas tiigis.

Haruldane loodus ja ajalooga paigad

Nendel, kes lühema maa pealt finišisse jõuavad ja jäävad kaaslast ootama või kes üldse rattarajale ei lähe, jätkub Jõelähtme ümbruses tegevust terveks suvepäevaks, sest see kant on nii ratturitele kui ka jalgsimatkajatele ideaalne paik. „Siin saab näha maailmas vaid kolmes kohas säilinud alvareid (pangapealsed niidud, mida leidub veel vaid Ojamaal ja Kanadas), võib vaadata Eesti kõrgeimat looduslikku juga ja otsida metsadest suurimaid rändrahne. Jõelähtme valda jääb pea pool Eesti 15 suurimast rändrahnust – Ellandvahe, Laulumäe, Kuke-Miku ja Augu suurkivid on vaid mõned tuntumad,“ loetleb Meelis ja lisab, et nende kandis saab pilgud pöörata ka ajalukku. „Meil on Kivikalmed Jõelähtmes ja Rebala Lastekangrus ning vanad külad, mis on märgitud Taani hindamisraamatus ja mille tegelik ajalugu on mitme tuhande aasta tagune,“ toob ta välja.

Meelise sõnul tasub külastada ka Kalevi-Liiva looduskaunist paika koos Kaberla oja omapärase mini-kanjoniga, millel on kahjuks väga kurikuulus ajalugu. Nimetamist väärivad veel Riiamäe „oos“ ehk kunagise Antsülusjärve kalda vall, Ubari pank, Ruu mets kui maailma läänepoolseim Lääne-Taiga metsatüüpi mets koos oosidega ning Jõelähtme jõe karstiala maa alla voolava jõega ja Seene kiviga.

„Loomulikult ei tasu unustada inimeste poolt loodud rajatisi – Linnamäe tamm, rippsild Jõesuu külas, fosforiidikaevanduse ala, mis on juba 30 aastat on saanud looduslikult taastuda. Sellel kasvab väga eriline looduskooslus, millega üritati kunagi kiirendada looduskeskkonna taastumist ja peita inimtegevuse lolluse ulatust,“ teab Meelis. Kahjuks peab ta tõdema, et Jõelähtme ja selle ümbrus on üks Tallinnale lähimatest looduskeskkondadest, mida ähvardab hävimine – kaevandajate surve ähvardab hävitada kuni kolmandiku valla territooriumist. Seetõttu teeb võistluste korraldaja veel ühe üleskutse: „Palun kaasa võtta sularaha, sest kohal on Ruu küla naised oma pannkookidega. Nende müügist toetame jätkuvalt küla võitlust eksistentsi eest kaevanduste vastu,“ sõnab ta.

Igaühele midagi

Kui päev venib pikemaks ja on soov lisaks pannkookidele millegagi oma maitsemeeli paitada, siis soovitab Meelis külastada mõnusaid söögikohti rannakülades – näiteks Neemes, Kaberneemes või Valkla rannas. Valkla rannas on ka võimalus sõita SUP-i laua või merekajakiga ning külastada Kolga lahe suuremat saart – Pedassaart.

Selge on see, et Jõelähtmel saavad elamuse nii need, kes soovivad maastikurattarajal ennast tõeliselt proovile panna kui ka need, kes naudivad kergemat kulgemist ja loodusevõlusid. Kindlasti tasub kaasa võtta pere kõige väiksemad, sest kuni 10-aastased poisid ja tüdrukud saavad rajale minna lastesõitudes.

Jõelähtme rattamaraton on Bosch Eesti Maastikurattasarja neljas etapp. Soodsam registreerimisvoor kestab 12. juuni hilisõhtuni, aga kirja saab end panna ka laupäeval kohapeal. Registreeruda saab siin.

Ajakava

15. juuni 2019

09.00 – 11.30 numbrite väljastamine, registreerimine

11.00 – XIII JRM start – distants 92 km

11.10 – Tillude sõidu start (kuni 6 aastased) – distants 0.5 km (2 ringi)

11.20 – Lastesõidu start (7-8 aastased) distants 0.8 km

11.30 – Lastesõidu start (9-10 aastased) distants 1.5 km (2 ringi)

12.00 – Poolmaratoni start (sarjas põhisõit) – 49 km

12.15 – Noorte- ja matkasõidu start – 18 km

15.30 – Poolmaratoni ning Noorte- ja matkasõidu autasustamine

17.00 – Jõelähtme rattamaratoni parimate autasustamine

19.00 – finiš suletakse

Tekst: Ajakiri Sport

Fotod: Bosch Eesti Maastikurattasari


June 10, 2019
61849598_2234317413341916_862657190857539584_n.jpg

1min76

Pühapäeval lõppes UCI S1  kategooriasse kuuluv Austria üks raskemaid maastikuratta sõite Alpentour Trophy. Tavapäraselt on võistluse kavas 220 km ja 8800 tõusumeetrit, kuna aga Schladmingus ja Ramsasus oli mägedes veel kohati kuni 4 meetrit lund, olid korraldajad sunnitud võistlust lühendama ning tänavune katsumus oli seetõttu veidi kergem.

Naiste eliitklassis oli 19 naise konkurentsis kaasa löömas värske Eesti Meister maastikumaratonis Greete Steinburg. Tuur algas kõige raskema ja pikema etapiga, millel pikkust 63 kilomeetrit ja tõusu natuke alla 3000 meetri. Kohe avaetapil õnnestus Greetel jõuda poodiumile ja võtta avaetapi kolmas koht. Järgnevate etappide stabiilsed sõidud esikuuiku piirimail kindlustasid Steinburgile tuuri kokkuvõttes kõrge viienda koha. Selja taha jäi väga nimeks seltskond, eesotsas naiste maastikurattasõidu legendi Sabine Spiziga.

Fotol: Greete Steinburg paremal, peale avaetapil võidetud kolmandat kohta. Erakogu.


June 6, 2019
Hetk-Jõelähtme-rattamaratonilt-1280x738.jpg

10min72

15. juunil toimub kolmeteistkümnes Jõelähtme rattamaraton. Maagiline 13 toob kokku tuhatkond õnnelikku rattasõpra. Vestlesime maratoni peakorraldaja ja rajameistri Meelis Välguga tema nii eelseisvast sündmusest kui ka tema rattaspordi vastu.

Vaid 25 kilomeetri kaugusel siginat-saginat täis Tallinnast asub loodusega ühes rütmis hingav Jõelähtme. Nagu suured rattahuvilised juba teavad, on seal käimas ettevalmistused 13. rattamaratoniks. Koos kõigi osalejate, korraldajate ning vabatahtlikega on rattamaratonile oodata ligi tuhat inimest. Neist 700-800 on osalejad ning umbes neljandiku moodustavad korraldustiim ja vabatahtlikud.

Rattamaratoni näol on tegu Jõelähtme kõige olulisema sündmusega aastas, kuhu on sõitma oodatud nii lapsed, harrastajad kui ka professionaalsed ratturid. Üritusel osalevad terved perekonnad ja sõitjaid leidub igas vanuseastmes – vanim rattur on Meelise mäletamist mööda olnud vähemalt seitsmekümne aastane.

Jõelähtme rattamaratoni alguslugu

Esimene Jõelähtme rattamaraton toimus aastal 2007 ning nagu nii mõnedki muud suured sündmused, sai see alguse kolme sõbra ühisest huvist ja hullust ideest – kaevata lahti üks unustatud rada. Rajameister Meelis mainib, et praegused rattarajad on ehitatud peamiselt loomaradadele, kus liiguvad kitsed ja metssead. „Osa rajalõike on loodud kogu Eesti rannikut läbiva rannapõhise kalda matkaraja peale, mis oli kunagi mõeldud teha Iklast Narva-Jõesuuni välja,“ lisab ta.

Milleeniumi algusaastatel hakkas Meelis eelnimetatud rada lahti puhastama, sest looduse hooleks jäetud rada ei andnud südamele rahu. Koos sõpradega otsustati korraldada seal rattamaraton, mis oleks täiesti omanäoline. Algne, vaid maastikuratta fännidele suunatud väiksemat sorti üritus, on iga aastaga kasvanud ning huvilisi juurde toonud. „Esimese rattamaratoni eesmärgiks oli sõit tõelistele maastikuratta austajatele, kes tahavad metsas üle kändude ja juurikate sõita,“ avaldab Meelis.

Rattaraja sünd ehk kõva luuretöö metsas

Rattamaratoni korraldus on suur ettevõtmine, kus osalejate tõmbenumbriks on läbitavad teed. Raja meisterdamine on korraldaja sõnul kõva luuretöö metsas. Väga palju oleneb maastikust ning vaja läheb korralikku orienteerumistaipu. Jõelähtmel on asukohana mitmeid eeliseid.  Näiteks vanad läbikaevatud karjäärialad, kuhu on külvatud metsa ja sellest on tekkinud uus looduskeskkond. Rajaeeliseid on loonud ka Jägala-Jõe metsad, männimetsad Ruul ja Kaberneemes, mis on kokku andnud põneva loodusliku koosluse. Rajad on tõeliseks väljakutseks, kuid turvaliselt läbitavad igale vanusegrupile.

Rattamaratoni päeval Meelis ise sõita ei saa, küll aga kõvasti organiseerida ning korraldada. „Suurim väljakutse ürituskorralduse juures on vabatahtlike leidmine. Rajal on palju teeületusi ja palju reguleerimiskohti,“ nendib Meelis. Oluline on tagada sõitjate turvalisus.

Siiani on kõik sujunud. Korraldustiimi kulmu paneb kortsutama vaid fakt, et Jõelähtme on tundlik kaitsealade piirkond, kus aktiivsed motohuvilised rattaradade algset seisukorda muudavad. Ratas ja mootorratas vajavad aga sõiduks väga erinevat rada.

Rattamaratoni rajad läbivad umbes sadat eramaad ning Jõelähtme rattamaratoni korraldus on seega suur ühistöö kohalike inimestega, kes rattureid oma kodukohta lubavad. Tänu pidevale koostööle lahkete kohalikega, on rattamaraton elus püsinud ning iga aastaga kasvanud. Võib olla ühtlasi põnev, kuid ka vastutusrikas enda koduõuest kord aastas trobikond rattureid läbi kihutama lasta. Kummardus nendele inimestele!

Jõelähtme rattamaraton pole aga sugugi ainus üritus, kus Meelis käed külge paneb. Ta korraldab ka Ruu metsa kaitseks heategevuslikku sõitu, Jägala-Joa kolme tammi jooksu ning jookseb maratonidel. Matkade korraldamisest rääkimata.

Meelise esimene „Školnik“

Meelis ise on rattaga sõitnud nii kaua, kui ta mäletab. „Kooli alguse puhul kingiti mulle „Školnik“, mille seljas sai kõik suved maal veedetud,“ meenutab ta muiates. Alguses tundus ratas suur ja kõrge, kuid peale väikest harjumisaega oli poiss oma rattast lahutamatu. Nii nagu kasvas sõitja, nii kasvasid ka jalgrattad tema elus. „Školnik“ vahetus välja meestekas „Ukraina“ ning naistekas „Minski“ vastu.

Pidades iga ratast enda elus oluliseks, saab Meelis esile tõsta ühe tõeliselt erilise jalgratta. „Olles teistest ratastest välja kasvanud, kinkis isa mulle enda isikliku sõiduriista – „Start Šosse“. See oli uhke nõukogudeaegne mudel ning seda ratast ei unusta ma kunagi.“

Rattatrennis ei ole ta käinud, kuid võisteldud on nii Eestis kui ka välismaal. Ratas ja sõbrad üheskoos on olnud ka parimateks reisikaaslasteks. On matkatud nii Eestis, Balkani maades, Alpides kui Püreneedes. Ikka piirkondades, kus on tõuse ja langusi, millel end proovile panna. Proovile panekutest on Meelise elus aga mõned korrad saanud ekstreemselt ohtlikud olukorrad, mida ta enam korrata ei sooviks.

Saatuslik veepudel ja sokkides maandumine

Kõige ohtlikum õnnetus meenub talle maastikuratta võistlustelt Soomes, kus viimasel laskumisel viskus eessõitja ratta alt Meelise rattakodara vahele joogipudel. Jõudmata reageerida, maandus mees laskumisnõlva kruusa sedasi, et hing oli kinni mitmeks minutiks. „Ma ei saanud aru, kus ma olen,“ meenutab ta õudusega. Jalgades oli tugeva valu tunne ja neid vaadates märkas ta, et jalanõusid polegi jalas. Ratta seljast kukkudes olid rattakingad jäänud klippidesse kinni. Meelis oli rattast lahkunud vaid sokkide väel!

Õnneks on kõik ratturi kukkumised lõppenud siiski vaid suuremate marrastustega. Kord juhtus nii, et Tartu rattaralli kilomeeter enne lõppu avastas sõitja end suurest külakuhjast – seekord aga rattakingad jalas.

Täna Meelis enam maanteesõite ei harrasta, vaid naudib aega ratta seljas looduses. Ta teab ka, et ohtlikud olukorrad elus panevad märkama olulisi inimesi ja asju, mille eest tänulik olla. Aastate ja kogemustega on tulnud teadmine, et sõitmine peaks olema nauditav ning mõnus.

Eesti liikluses on arenguruumi

Meelise sõnul on rattasport liikumisviisina Eestis populaarne. Kergliiklusteede rajamine paneb liikuma ning olgu selleks siis rulluiskudel liuglemine või rattasport – inimeste jaoks on oluline sõita ja sporti teha, kuid turvaliselt. Olles pooled Euroopa riigid ratta seljas läbinud, ei ole tal endal liikluses kusagil mujal nii ohtlikke olukordi tekkinud kui Eestis. Arvatakse, et Hispaanias või Itaalias, kus lõunamaa inimesed on kuumaverelised, on temperamentsust tunda ka liikluses, aga Meelise kogemuse põhjal see nii ei ole, sest kui on olemas korralikud teed, järgivad liiklejad eeskirju. Seda enam siis Austrias või Saksamaal, kus täpsusest ja korrast juba loomu poolest kindlalt kinni peetakse.

„Püreneedes matkates olid ilusti väljas liiklusmärgid, et auto mööduks ratturist pooleteise meetri kauguselt,“ ütleb Meelis. Seda suurema masina omanik ka jälgib ning jalgrattur tunneb ennast kaitstuna. „Eestis seevastu möödutakse autoteel sõitjast tihti nii, et peegel puudutab ratturit – peaasi, et saaks kiiresti mööda,“ ei anna mentaliteet asjatundjale rahu. Sellisel juhul pole ka ime, et ratturid sõidavad kõnniteel või eelistavad muid liiklusvahendeid.

Ta loodab, et rattateede olukord Eestis paraneb ning inimesed hakkavad üha enam sportimisest ning rattasõidust mõnu tundma perega aega veetes või võisteldes. Viimaseks pakub hea võimaluse ka Jõelähtme, mis on kohe-kohe rattamaratoniks valmis. Rattasõpradel tuleb vaid kohale sõita, et veeta üks sportlik päev ainulaadselt rajal.

Samal ajal kui rattamaratoni meeskond päikeselist ilma võlub ning radu valmis seab, otsin mina välja oma punase „Crescent’i“ ning teen soojendussõidu Stroomi kergliiklusrajal. Mõelge kui tore oleks, kui saaks sellisel kujul Tallinnast Jõelähtmesse…

Kolm põhjust, miks Jõelähtme rattamaraton on ainulaadne

Praegusel hetkel pole ühelgi teisel rattamaratonil Eestis nii pikki üksikradasid kui Jõelähtme rattamaratonil: XXL-sõit 92 km; põhisõit 49 km; noorte- ja matkasõit 18 km; lastesõit – sündinud 2013 ja hiljem 0.5 km; lastesõit – M8/N8 0.8 km; lastesõit – M10/N10 1.5 km.

Jõelähtme rattamaratonil osalejatel on eriline privileeg sõita üle jõe ja tammide. See on harv võimalus.

Tänasel päeval on veel olemas Jõelähtme metsad (Ruu ja Kaberneeme männimetsad), mida 5 või 10 aasta pärast võib-olla ei ole. Nende läbimine on omaette elamus.

Tekst: Kristina-Maria Heinsalu


Impression
X