Maraton

Hawaii Express Estonian Cup rattamaratonide sari jõuab teist aastat järjest lõpule Saaremaal. Eeloleval nädalavahetusel, 28. septembril leiab aset sarja viimane kaheksas osavõistlus, 9. Karujärve Rattamaraton.

Tippude osas võib maraton kujuneda ajalooliseks.

Eelmisel etapil Jõulumäel sarja üldvõidu kindlustanud Gert Jõeäär on tänavu näidanud hämmastavat stabiilsust. Kui lõpuni tulnud, siis alati esimese või teisena. Viimased kolm etappi – Elvas, Kullamaal ja Jõulumäel – on ta muljetavaldava stiiliga võitnud. Kolme võiduga seeriaid on sarjas varemgi nähtud, aga neljavõidulist seeriat mitte. Kas Jõeäär suudab Sigvard Kuke (2001), Caspar Austa (2012) ja iseenda vägitegudest sammu edasi astuda?

Täiesti võimalik! Jõeäär on Karujärve maratoni mullune võitja Peeter Tarvise ning Raido Saare ees. Ükskõik kellel saab olema endist Cofidise proffi väga keeruline ohjes hoida. Pigem võib rekordiline seeria toppama jääda mõne tehnilise viperuse taha. Ikkagi tehnikasport. Aga intriig on õhus ja see annab sõidule rohkelt värvi juurde.

Karujärve Rattamaratoni korraldaja Marden Muuk kutsub kõiki maratonile tulijaid Saaremaale pikaks nädalavahetuseks, mitte ainult üheks päevaks. Koostöös mitmete majutusasutustega pakutakse suurepärase hinnaga ööbimisvariante ning kui juba Saaremaale käik ette võtta, siis ajaga ei maksa koonerdada. Kes teab, millal Väikese väina taha jälle saab.

Maratonisõitude päevaks on laupäev, stardi- ja finišipaik asub nii nagu ikka Karujärve Käpingu territooriumil. Kõige pikema, grand prix maratoni trassile jääb 22 km kruusateid, 21 km metsateid ja 24 km erinevate variatsioonidega maastikku.

„Meil pole tegu sileda kruusaralliga, ehkki esimest korda tulijad seda just kui eeldavad,“ kõneleb Muuk. „Meil on mereäärset kivist maastikku, on korralikke tõuse, suusaradu, singleid – julgen lubada, et rada on väga huvitav ja vaheldusrikas.“

Kõlab igatahes hästi!

Veel jõuab plaane sättida ning Karujärve Rattamaratonile, jõukohasele distantsile end kirja panna. Kuni kolmapäeva, 25. septembri õhtuni kestab soodusregistreerimine.

Põhidistantsi ehk HWXPRSS Grand Prix (67 km) algus on 28. septembril kell 12.30, lühemale Gardena Maratonile (47 km) antakse lähe 13.30 ja Jetoil Poolmaratonile (23 km) kell 13.00. Põltsamaa Lastesõidud algavad kell 11.30. Detailse ajakava leiab võistluse kodulehelt.   https://estoniancup.ee/etapp/karujarve-rattamaraton/

Eile, 15. septembril Prantsuse Alpides peetud UCI maratonide sarja kuuluval La Forestière Bulls Bikes maratonil saavutas Greete Steinburg 2. koha, võistlus oli ühtlasi ka MTB Alpine Cupi viimane etapp.

Kolmekümnendat korda peetava võistluse stardijoonel oli 31 eliitklassi naist ja 28 kraadine kuumus.„Kohe esimesel tõusul hakkasid Greetel probleemid ketiga, ilmselt oli keti lukk saanud kannatada. Greete muutus ettevaatlikuks ja arvas et sõit on sõidetud. Eest läksid Uus-Meremaa meister Samara Sheppard ja Prantsuse valitsev meister Margot Moschetti. Ühel hetkel otsustas Greete üritada probleemide kiuste suurest pundist eralduda, temaga üritas kaasa minna ka UCI maratonide reitingu liider Bettina Janas, kes aga Greete pakutud tempos ei püsinud. 30-ndaks kilomeetriks püüdis Greete liidrid kinni. Ratta kett aga hakkas järjest rohkem probleeme tekitama ja kui ühel tõusul Uus-Meremaa meister ründas oli targem sõiduvahendit säästa ja ühtlaselt jätkata. 6 kilomeetrit enne lõppu ühel tehnilisel tõusul õnnestus Greetel maha jätta prantslanna. Paarsada meetrit enne finišijoont purunes Greete rattal ketilukk aga täielikult. Õnneks olid lõpumeetrid allamäge ja ei pidanud lõpujoont joostes ületama“, võttis Steinburgi mänedžer Enno Eilo võistluse kokku.

Võitstluse võitis Samara Sheppard ajaga 3:34:23, teise koha saavutanud Steinburgil tuli kaotust võitjale 4 minutit ja 50 sekundit, kolmandaks jäänud Margot Moschetti kaotus võitjale oli 5 minutit ja 16 sekundit. Kokku lõpetas võistluse 27 naist.

Meeste eliidi klassis võidutses Urs Huber, Karl Platti ja Andreas Seewaldi ees. Huber võitis ka kogu 4. etapilise Alpine Cupi.

Järgmine võistlus Steinburgil on 21-22. septembril peetavad maastikumaratoni maailma meistrivõistlused Šveitsis. Eestlastest on stardijoonel veel ka Janelle Uibokand ja valitsev Eesti meister Peeter Pruus.

Foto: Erakogu.

Täna sõidetud 22. Tartu Rattamaratoni võitis esimest korda Gert Jõeäär (89 km, aeg 2:52.17). Talle järgnesid Peeter Pruus (+1.44) ja Josten Vaidem (+2.33). Jõeääre puhul on tegu esimese eestlasest võitjaga pärast 2015. aastat, kui triumfeeris Peeter Tarvis.

Maraton, mis jääb meelde. Just selliste sõnadega võib kirjeldada tänavust Tartu Rattamaratoni, kus tuhanded ratturid trotsisid külma ilma, lausvihma ja poriseid teid.

Liidrite heitluses hakkasid olulised sündmused pihta juba sõidu algfaasis ning Ande teeninduspunktiks (23,8 km) olid eest ära saanud neli meest: Jõeäär, Vaidem, Maris Bogdanovics (Läti) ning mullune võitja Eimantas Gudiškis (Leedu).

Palu TP-ks (66,3 km) olid aga jälitajad jooksikud kinni püüdnud ning kümne sekundi sees oli üheksa meest: neli lätlast, Gudiškis ning Pruus, Vaidem, Jõeäär ja kõigest 16-aastane Madis Mihkels.

Pärast Palut pani Jõeäär sisse aga järgmise käigu ning 11 kilomeetriga ehk Hellenurmeks oli ta järgnevate ees sisse sõitnud juba enam kui minutilise edumaa. 20 minutit hiljem tuhises Jõeäär uhkes üksinduses läbi finišikoridori lompide ning esimene Tartu Rattamaratoni võit oligi tõsiasi. Kindla teise koha noppis Pruus. Heitluses kolmanda koha nimel edestas Vaidem Gudiškist ja ürituse kahekordset võitjat Andzs Flaksist (Läti).

“Polnudki Tartu Rattamaratoni kui Eesti kõige suuremat rattasõitu varem võitnud. Olen väga rahul!” rääkis Jõeäär. “Saime ühel hetkel neljakesi eest ära ning tundus selline punt, millega võinuks ka lõpuni tulla. Taga aga organiseeruti ja päris tugev grupp sai meid ikkagi kätte. Pärast viimast vahefinišit Palul tundus, et kõigil on väga raske, mul oli õnneks aga midagi veel varuks. Tegin rünnaku ja saingi vahe sisse. Õnneks oli ka taganttuul ja kestsin lõpuni ära,” võttis võidumees võistluse kokku.

Teise koha omanik Pruus tegi paarikuulise vigastuspausi järel oma esimese võistluse. “Paus on teinud oma töö, oli raske kohe võistlustulle hüpata. Ilm oli ka jahe ning võttis energiast väga tühjaks. Isegi väikesed künkad olid väga rasked,” ütles Pruus. “Olen teise kohaga rahul ja vähemalt tuli Eestisse kolmikvõit. See on väga hea, sest mitu aastat järjest võitsid siin välismaalased,” lisas ta.

Naiste konkurentsis saavutas oma teise Tartu Rattamaratoni võidu Janelle Uibokand (esimese võidu sai ta 2014. aastal). Uibokand edestas suure edumaaga kahte lätlannat: ürituse kahekordset võitjat Lelde Ardavat (+7.56) ja Beate Kovgeret (+11.13).

Kõigi 22. Tartu Rattamaratoni tulemustega on võimalik tutvuda SIIN.

Tänasele kolmele distantsile (89, 40 ja 21 km) pani end esialgsetel andmetel kirja 5152 ratturit. Järgmine ja ühtlasi hooaja viimane Tartu Maratoni Kuubiku etapp on 8. Tartu Linnamaraton, mis toimub 5. oktoobril.

Fotod Jõeääre triumfist manuses, fotode autor: Ardo Säks.

Sel pühapäeval sõidetakse 22. Tartu Rattamaraton, maailma suuruselt kolmas maastikurattaüritus. Nagu viimastel aastatel tavaks saanud, on tänavugi oodata 89 km pikkusel põhidistantsil vihast duelli Eesti, Läti ja Leedu ratturite vahel.

Viimati võitis eestlane Tartu Rattamaratoni neli aastat tagasi, kui kiireim oli Peeter Tarvis. Lisaks Tarvisele on tugevamatest eestlastest stardis näiteks eelmise aasta teine mees Caspar Austa, 10-kordne Eesti meister maastikukrossis Martin Loo ja endine maanteerattaproff Gert Jõeäär. Paarikuulise vigastuspausi järel naaseb võistlustulle ka valitsev Eesti meister maastikurattamaratonis Peeter Pruus. Korraldajad puhusid Pruusi ehk rattamaratoni ühe favoriidiga enne võistlust natuke juttu:

Oled sa nüüd täielikult terve (Pruus murdis paar kuud tagasi rangluu ja roide – toim.)? – Tegin pildi ja oli näha, et kõik on ilusasti kokku kasvanud. Võib-olla lihastega pean natuke nüüd tööd tegema, aga üldiselt on seis juba okei.

Võtad sa Tartu Rattamaratonil ettevaatlikumalt või lähed ikka võidu peale? – Eks ikka lähen rajale võidumõtetega. Rattatunnetus ei ole aga veel kindlasti sajaprotsendiline, on vaja võistlustunnetust. Mingeid suuri riske ei hakka pühapäeval võtma, vaatame, kuidas sõit läheb.

Rattamaratoni küllaltki kiire ja mitte kuigi tehniline rada võiks sulle teoorias väga hästi sobida, või kuidas? – Teoreetiliselt küll. Samas mõni raskem rada oleks isegi parem. Rattamaratoni rada on nii kiire, mistõttu lihtsalt jõuga minema sõita on üpris keeruline. Kindlasti hoitakse mul silma peal ja väga kuhugi minna ei lasta. Vabalt võib juhtuda, et finišisirgele tuleb 50-liikmeline grupp. Selles osas on Tartu Rattamaraton täielik loterii.

Oled sa muidu stardinimekirjaga ka tutvunud? – Ei ole, aga eks vanad kalad Austa, Jõeäär ja Tarvis on ikka kohal ja head. Alges Maasikmets võib rattamaratonil alati midagi korda saata. Lätlastest näiteks Flaksis ja Bogdanovics ning mõned mehed veel võivad samuti midagi korraldada.

Mullu said leedukad esimese ja kolmanda koha. On Gudiškis ja Valiauga sulle tuttavad ratturid? – Need olid mullu täiesti tundmatud mehed. Arvan, et eelmisel aastal keerati asi eestlaste poolt natuke tuksi. Kuidagi said leedukad minema ja siis eestlased hakkasid üksteist vaatama. Ei taha, et selline asi juhtuks ka tänavu.

Pühapäevaks lubab kõva vihma. Kuidas võib see mõjutada võistluse käiku ja ka sinu võimalusi? – Vihmaga on kindlasti natuke teistmoodi, minu jaoks oleks see võib-olla isegi parem. Vihmane ilm ja libe rada võivad tähendada, et mõnes kohas on võimalik mingid vahe sisse teha. Peaasi, et ei ole päris viis kraadi ja lausvihm – see poleks kindlasti väga meeldiv. Aga sel aastal olen võistelnud ka sellistes tingimustes, seega küll saab hakkama.

Sotsiaalmeedias on näha, et otsid endale aktiivselt uueks hooajaks tiimi. Suvel mainisid, et paar valikut on laual. Kas need Itaalia-variandid kukkusid ära või polnud pakkumised lõpuks lihtsalt sobivad? – Eks seal olid jah mõned pakkumised. Itaallastega olid mingid suusõnalised kokkulepped olemas, aga jah … Hetkel ühtegi kindlat lepingut laual pole. Olukord ei ole praegu kiita ja ma ei tea täpselt, mis saab. Kui maanteetiimidelt peaks mingisuguseid pakkumisi tulema, siis olen ka selleks valmis, aga pigem eelistan maastikku. Loodan, et midagi ikka leian.

Nagu juba intervjuust välja tuli, on tugevamatest välisvõistlejatest kohal Tartu Rattamaratoni kahekordne võitja Andzs Flaksis (Läti), samuti mullu vastavalt esimese ja kolmanda koha saavutanud leedukad Eimantas Gudiškis ning Arnoldas Valiauga. Lisaks Flaksisele on pühapäeval stardis veel mitmed tugevad lätlased, näiteks Dmitrijs Sorokins ja maanteerattaprofid Maris Bogdanovics ning Deins Kanepejs.

Naiste konkurentsis hakkavad ilmselt võidu nimel heitlema kahel korral ürituse võitnud Lelde Ardava (Läti) ning 2014. aasta parim Janelle Uibokand.

22. Tartu Rattamaraton saab avapaugu pühapäeval kell 10. Reedehommikuse seisuga on end põhidistantsidele (89, 40 ja 21 km) kirja pannud 5130 ratturit, mida on ligikaudu 100 võrra enam kui eelmisel aastal. Laupäevastele lasteüritustele on oodata hinnanguliselt 2500 väikest ratturit.

Rohkem infot Tartu Rattamaratoni kohta SIIN.

Pühapäeval peeti Otepää ja Elva vahel traditsioonilised Tartu Rattamaratoni eelüritused ehk Tartu Teate Rattamaraton ja ühistreening. Esialgsetel andmetel võttis üritustest osa 524 rattasõpra.

Päeva avasid Tehvandi staadionil teatemaratoonarid. Kokku pani end sel aastal kirja 42 kolmeliikmelist võistkonda.

Teiste seas olid kohal ka mitmed Eesti tippratturid. 89 km raja läbis kõige kiiremini Baltyre’i meeskond koosseisus Martin Laas, Peeter Tarvis ja Vahur Valvas (lõpuaeg 2:34.58). Teise koha saavutas tiim nimega Riskigrupp (Steven Kalf, Jörgen Matt, Mihkel Kalja; +2.01) ning kolmandana veeres üle finišijoone võistkond RTR Mehed (Kaupo Kattai, Viljar Kuljus, Risto Raid; +5.43) Tulemustega on võimalik tutvuda SIIN.

Teatemaratoniga paralleelselt aset leidnud ühistreeningule tuli 398 ratturit.

Tartu Rattamaratoni programm jätkub 14. septembril lasteüritustega, kuhu on oodata ligikaudu 3000 väikest rattasõpra. Põhidistantsid (89, 40 ja 21 km) sõidetakse päev hiljem, 15. septembril.

Praeguse seisuga on end põhidistantsidele kirja pannud juba ligi 5000 ratturit.

Allikas: sport.delfi.ee

Bosch Eesti Maastikusarja hooajale pandi möödunud nädalavahetusel Tallinna Rattamaratonil väärikas punkt. Kokku peeti sarjas seitse etappi Eesti eri paigus. Heidame pilgu peale, mis tänavu asjaosalistele meelde jäi.

„Kõige enam teeb rõõmu see, et osalejate arv on kasvanud ning võrreldes eelmise aastaga sõitis tänavu igal etapil rohkem rattureid. Samuti vedas ilmaga, sest liiga ekstreemseid tingimusi ei olnud peaaegu kordagi, erandiks oli ehk Rakke Rattamaraton, kus sõitjad pidid toime tulema erakordse kuumusega,“ lausub sarja peakorraldaja Enno Eilo.

Tema sõnul võib väga rahul olla sellega, et tõusnud on ka unikaalsete osalejate arv – neid oli sel aastal kokku ligi 2000 ning ka osalusprotsent on suur ehk ratturid, kes ennast ära registreerivad, tulevad enamasti ka kohale.

Eilol on hea meel, et igal aastal on sarja mõnele etapile starti jõudnud nii meie maastiku- kui ka maanteerattaprofid. „Näiteks Rein Taaramäe on igal aastal vähemalt ühel etapil kohal olnud. Tänavu tuli ta Tallinna Rattamaratonile koos abikaasaga, kes sõitis matkasõitu. Paljud spordisõbrad teavad Reinu ning kui tavaharrastajad saavad võistluskeskuses profiratturiga suhelda, annab see nendele ka palju juurde,“ usub ta.

„Kui ma aga vaatan n-ö sarja koordinaatori poole pealt, siis teeb siirast heameelt see, et kõikide etappide korraldustiimid on läinud oluliselt professionaalsemaks ja püüdlikumaks. Tunnetan omavahelises suhtluses, et asja võetakse väga tõsiselt,“ lisab Eilo.

Igaühele midagi

Peakorraldaja nendib, et sarja vedajate eesmärk on pakkuda igaühele midagi ning radu peab olema igat sorti. Näiteks viimasel etapil, Tallinna Rattamaratonil, rõhuti sellele, et noorte- ja matkasõidu rada oleks võimalikult lihtne ning sinna saaksid tulla kõik, kes tahavad teha maastikuradadel elu esimese stardi. Nii mõnigi noor rattasõber saigi korraldajate poolt suunatud just Tallinna Rattamaratonil oma esimesele pikemale sõidule ja tagasiside põhjal jäädi kogemusega rahule.

Samuti on tagasisidest välja tulnud, et osalejatele meeldib radade mitmekesisus. Korraldajad püüavad viia ju võimalikult palju radadest maastikule, samas tekivad tahes-tahtmata ühest magusast kohast teise saamiseks ülesõidud, mis aga annavad sõitjatele võimaluse veidi hinge tõmmata. Raju tehniline rada ei olegi paljude sõnul eesmärk omaette.

Tagasisidet saavad sarja vedajad Eilo sõnul päris palju, nii vahetult peale etappi kohapeal kui hiljem e-posti või kommentaaride vahendusel. Ja see on väga hea, sest ainult nii saab asju veel paremaks muuta. „Oleme osalejatelt päris häid mõtteid saanud. Ka kriitika tuleb alati kasuks, näiteks selles osas, millises lõigus natuke parandada või kuidas rada tähistada. Jõudu jätkamiseks annab see, kui tänatakse hea raja ja korralduse eest,“ lausub Eilo.

Ühine hobi liidab

Abikaasad Helje ja Jaanus Järveoja on ühed sarja rahuolevatest osalejatest. Rattavõistlustel on nad kohal käinud juba vastavalt aastatest 2009 ja 2001. Bosch Eesti Maastikurattasarjas on paar kaasa teinud selle algusest peale – viie aasta jooksul on nad toimunud 38-st etapist vahele jätnud kõigest kaks.

Tänavu ei olnudki Heljel ja Jaanusel alguses plaanis kõikidele etappidele kohale tulla. „Sügisel me ennast sarja kirja ei pannud, sest arvasime, et osaleme varasemaga võrreldes vähem. Sõbrapäeval saabus aga sooduspakkumine ja nii otsustasime, et üritame kõikidel etappidel sõita. Odava raha eest joob purju end ka karske,“ muigab Jaanus ja lisab, et tegelikult otsustati end kirja panna ikka selleks, et saada sõidurõõmu, rahulolu pingutusest ja hoida head füüsilist vormi.

Helje ja Jaanus kinnitavad, et kuuluvad osalejate sellesse gruppi, kellele pakuvad kõik etapid ja rajad rahuldust, kes ei nurise kruusateede ega singlite rohkuse või vähesuse üle. „Korraldus on alati väga hea ning rajad omanäolised ja väljakutseid pakkuvad. Igal rajal on oma „kirsid tordil“,“ tõdevad abikaasad. Nad toovad maiuspaladena välja Viljandi Pika tänava munakivi tõusu; Rõuge Mõrvari isa; Alutaguse „parooda“; Jõelähtme Jägala kose kõrval jõe ületamise; Rakvere Madiseaugu singli, Rakke mugavad joogipudelid ja fantastilised inimesed – on tunda, et see on terve kogukonna üritus; Tallinna toreda after party (saun, ansambel, tort). Oma lemmikrajana nimetab Jaanus Jõelähtmet, kus kulgeb pikk ja lõputu Kotka mägede singel, kus on mõnusalt „voolav rada“ ning kotkad on tõesti lendamas. Heljele meeldis Rakvere, sest rada on seal parajalt tehniline, kuid vahepeal saab ka kruusal hinge tõmmata.

Paar tõdeb, et kuigi rattaga sõita on niisamagi tore, annab võistlustel osalemine lisamotivatsiooni trenni tegemiseks. „Lisaks näeb Eestimaa kauneid paiku ja leiab uusi tuttavaid, kellega kohtudes ei ole kunagi seda muret, et pole millestki rääkida. Tulge teised ka koos mehe või naisega, see liidab teid veelgi rohkem!“ soovitavad nad omast kogemusest.

Parimatest parimad

Igal sõitjal käib rattarajal oma võitlus, kes ongi tulnud rada lihtsalt läbima ja loodust nautima, kes tahab sõita esisaja sisse, kes rihib pjedestaali kõrgeimaid astmeid. Parimad selgitatakse eri vanuseklassides välja nii igal etapil kui ka sarja kokkuvõttes. Sel korral käis naiste ja meeste arvestuses üldvõidu pärast tihe rebimine kuni viimase etapini.

Esikoha pälvisid lõpuks need, kes varemgi on samas sarjas triumfeerinud. Meeste parim oli Gert Jõeäär, kes kuulub ka võistkondade arvestuses esikoha võtnud Veloplusi tiimi. Ratturi sõnul oli taas väga vinge hooaeg, kus viimasele etapile jäänud heitlus üldvõidu nimel oligi suurimaks väljakutseks. „Vaid Rakvere jäi mul kahjuks vahele,“ lausub Jõeäär ning saadab tegijate aadressil kiidusõnad: „Kõik etapid olid hästi korraldatud. Mulle meeldib see, et kõikide maratonide korraldajad on fanatid ja taas olid igal pool rajad põnevamaks tuunitud. Boonuseks oli üldvõit ja ka see, et Veloplusi tiim võttis maksimumi.“

Naiste seas paremuse maksma pannud Greete Steinburg jäi samuti rahule. „Eesmärgiks sai seatud sari kokkuvõttes ära võita ja see ka õnnestus. Kindlasti oleksin tahtnud sõita Rakveres, Rakkes ja Kõrvemaal paremini, aga andsin neil päevil enda maksimumi, seega midagi kripeldama ei jäänud. Alutaguse maratonil õnnestus kaitsta Eesti meistri särki ning viies üldvõit järjest on täitsa tore saavutus, mida kindlasti ei ole kerge järele teha!“ võtab Steinburg oma sõidud kokku.

Ta tõdeb, et kõige suuremaks proovikiviks oli etappide sobitamine enda võistluskalendrisse, et kindlasti viis osalust kirja saada. Teiseks väljakutseks oli Eesti meistritiitli kaitsmine. „Meil on mitmeid tublisid ja tugevaid tüdrukuid, kes seda särki samuti endale ihkasid,“ lausub ta.

„Kogu sari oli tore – huvitavad rajad, hea korraldus ja palju rõõmsaid osalejaid,“ võtab Steinburg kokku ning lubab oma võidukarika kodus nähtavale kohale panna.

Tänavune karikas vääribki igal auhinnariiulil esile tõstmist, sest sellel hooajal on see erilise välimusega ja jääb kohe silma. „Karikad on olnud igal aastal erinevad. Nii nagu sari on kasvanud, on ka võimalused avardunud ja usun, et tänavused karikad olid viie aasta jooksul kõige ägedamad,“ arvab peakorraldaja Enno Eilo. „Viies ehk väike juubelihooaeg nõudis erilist lähenemist. Läksin oma ideega koosolekule, kus teiste etappide korraldajad andsid oma mõtteid lisaks ning idee teostas Särka Sport eesotsas juhataja Aimur Sääritsaga. Kuna meie sarja üks loosungeid on olla loodusele lähemal, siis võeti karika valmistamisel kasutusse just puit ja kivi,“ räägib Eilo.

Usinad osalejad saavad preemia

Kui võidukarikad jõuavad võitjate riiulitele, siis preemia on ette nähtud ka nendele usinatele osalejatele, kes Bosch Eesti Maastikurattasarjas vähemalt viiel etapil, ükskõik millisel distantsil, tulemuse kirja said. Nimelt kingivad korraldajad nendele tasuta osalemise Läti sõsarsarja Vivus MTB-maratons viimasel etapil, mis toimub 7. septembril 2019 ja mille start antakse Eestimaa pinnal Vastse-Roosas, Võrumaal. „Sama asja tegime eelmise hooaja lõpus ning see osutus väga populaarseks. Sõitma läks koguni 88 meie sarja osalejat,“ meenutab Eilo. Ta on ka ise sealsed rajad läbi pedaalinud ja soovitab kohale minna. „Üldiselt on rada väga sarnane meie etappidega. Pinnas on seal savikas ning kui vihma sajab, siis on rada libe,“ ütleb ta.

Vivus MTB-maratonsi kõnealusel etapil on võimalik valida 18 km, 36 km, 56 km või 100 km distantsi vahel. Kel on soov osaleda, peavad registreerima end saates soovi Enno Eilo e-postile: ennoeilo@gmail.com. Kirja peaks panema enda nime, distantsi, millel soovitakse osaleda, sünniaja ja esindatava klubi või asutuse. Lühemad distantsid on tasuta, aga 100 km distantsil osalemiseks tuleb tasuda osalejal endal võistluskeskuses kohapeal lisaks 25 eurot. Sooviavaldusi saab saata kuni 2. septembri südaööni.

Uuel aastal uue hooga

Kuigi hooajale tõmmati joon alla alles äsja, siis töö järgmise aasta tarvis on juba alanud. Juunis ja augusti alguses väisas Eilo väljaspool Eestit toimuvaid analoogseid sarju ning plaanis on veel minna Alpi karikasarja viimasele etapile, ikka selleks, et teiste kogemusest midagi kõrva taha panna.

Korraldajate üks eesmärk on saabuval hooajal kindlasti kasvatada osalejate arvu ja jõuda just tavaharrastajale veelgi lähemale. Teine siht on tuleval suvel pidada sarja raames Rakke Rattamaratonil Eesti meistrivõistlused maastikurattasõidus. Mis aga täpsemalt Bosch Eesti Maastikurattasarjas ees ootab, jääb veel suures osas saladuseks, aga tulemas on olulisi muudatusi.

Lõpetuseks ütleb Eilo tänusõnad kõikidele osalejatele ja toetajatele, sest ilma nendeta ei oleks sarja sellisel kujul olemas. „Kõik meie toetajad andsid oma panuse ja sellel aastal oli koostöö väga sujuv. Tunnetan, et ka toetajad näevad, kui tõsiselt me asjasse suhtume ja see tekitab usaldust. Paari partneriga on juba uueks hooajaks selged jutud räägitud. See on tore, et võetakse ise ühendust ja antakse teada, et võite järgmisel aastal meiega arvestada. See mõjub positiivselt ning annab signaali, et on mõtet jätkata,“ kinnitab korraldaja.

Kohtumiseni Bosch Eesti Maastikurattasarja uuel hooajal!

Fotod: Bosch Eesti Maastikurattasari