Maastik

Järgmise aasta Bosch Eesti Maastikurattasari toob endaga kaasa mitmeid põnevaid uuendusi. Lisandub Kose 7 järve rattamaraton, mitmed maratonid üllatavad uute rajalahendustega ning noorte- ja matkasõit muutub poolmaratoniks.

„Alustasime juba augustis esialgse võistluskalendri koostamisega uueks hooajaks. Oktoobris kohandasime seda võimaluste piires – arvestades sealjuures Eesti Jalgratturite Liidu (EJL) kalendriprojektiga, võimaldamaks meie osalejatele parimaid võistlemise kuupäevi ning jättes neile aega ka muudeks tegevusteks,” lausus Bosch Eesti Maastikurattasarja peakorraldaja Enno Eilo.

Tavapäraselt toob uus hooaeg kaasa ka mitmeid uuendusi. „Rõõmustav uudis on see, et lisandub üks uus etapp – Kose 7 järve rattamaraton! Tallinna külje all Kose piirkonnas on tänu uue Tallinn-Tartu maanteelõigu avamisele tekkinud võimalused seni kahel pool vana maanteed asunud rajaosade ühendamiseks nii, et kokku saaks üks terviklik rattamaratoni rada. Samuti ei ole Kose 7 järve rattamaratoni korraldajad nii ratturite kui ka korraldajate ringkondades tundmatud tegijad, olles korraldanud erinevaid rattaüritusi, millest tuntuim on ilmselt 7 järve maastikukross,” tõi Eilo esile.

Uus hooaeg toob kaasa ka ühe kosmeetilise muudatuse – Noorte- ja matkasõit kannab uuel hooajal Poolmaratoni nime. Kas nimemuutus ka mõne suurema muudatuse kaasa toob, näitab juba lähiaeg. Uuel hooajal on taas kavas kaks XXL-sõitu, uue tulijana proovib pikema raja ette valmistada Rakvere rattamaratoni tiim ning Rõuge XXL-sõit peaks 5. juunil Kagu-Eesti kuplitele kohale tooma Eesti parimad maastikuratturid, kuna jagamisele lähevad Eesti maastikurattamaratoni meistrisärgid.

Kui Rakke, Alutaguse ja Rõuge pakuvad võistlejatele uuendatud radasid ehk nendes kohtades tehakse raja osas olulisi muudatusi, siis Tallinna rattamaraton teeb uuel hooajal täpselt sama raja, võimaldamaks osalejatel võrrelda, kas ja kuidas on nende tulemus aastaga muutunud.

Kohendatud on veidi ka punktiarvestust, XXL-distants muutub ülimuslikuks ehk neil sarja etappidel, kus XXL-sõit kavas on, jagatakse just nendel sõitudel veidi enam punkte, kiireimad saavad püüda aktiivsuspunkte vahefinišis ja autasustamisele kutsutakse XXL-sõidu meeste esikuuik. Ka M40 ja M45 parima selgitamine toimub XXL-sõidul. Naiste parimate autasustamise põhimõte jääb samaks – kuus parimat naist põhisõidul ja kolm paremat XXL-sõidul.

Alates tänasest saab registreerida kogu sarjale ehk siis kõikidele etappidele korraga Bosch Eesti Maastikurattasarja kodulehel – www.rattamaratonid.ee



Rajal näeme!

Bosch Eesti Maastikurattasarja 2021 hooaja kalender:
2. mai – 21. Mulgi Rattamaraton
15. mai – 7. Alutaguse Rattamaraton
5. juuni – 23. Rõuge Rattamaraton/EMV XCM
11. juuli – 19. Rakvere Rattamaraton
25. juuli – 21. Rakke Rattamaraton
21. august – Kose 7 järve rattamaraton
4. september – 24.Tallinna rattamaraton

Lisainfo:
Bosch Eesti Maastikurattasari
press@rattamaratonid.ee
www.rattamaratonid.ee
Facebook: www.facebook.com/rattamaratonid.ee

24. oktoobril toimusid Türgis Sakaryas maastikurattamaratoni maailmameistrivõistlused, kus valitsev Eesti meister Peeter Pruus saavutas meeste eliitklassi seas 11. ja Janelle Uibokand naiste eliitklassis 15. koha.

Maailmameistriks tuli kolumblane Hector Leonardo Paez Leon (ajaga 4:19.50), hõbeda sai kaela portugallane Tiago Ferreira ja pronksi tšehh Martin Stosek.

„Sõit algas kenasti, esimese tõusuni olin grupis sees, esimesel ringil oli umbes 25 meest eest ära. Teisel ringil jäi vahe peagrupiga sisse, aga õnneks sain järgi. Enne teise ringi joogipunkti jäin grupist taas maha, jälitasin neid ca 3 km ja sain taas grupi kätte. Selle aja peale oli ette jäänud ca 12 meest. Tehnilisel laskumisel viskas mul keti maha, mistõttu jäin üksinda teistest maha. Selle aja peale, kui keti lõpuks tagasi peale sain, jõudsid mitmed mehed tagant minust mööda. Järgmise tõusu peal nägin veel esimest gruppi, aga nende tempo oli päris hull ja neid püüda väga keeruline. Jäin taha mingite teiste ratturitega sõitma, vahe kolmandele ringile minnes oli ca 30 sek, esimeste tempo oli endiselt väga tugev. Kolmandale ringile minnes oli tunne täitsa hea ja leidsin taas oma rütmi, püüdsin mitu meest kinni ja üks tuli minuga kaasa. Jalad olid selleks ajaks juba küll krambieelsed, aga üritasin ikka tempot hoida ja tänus sellele saime veel ühe ratturi eest kätte, kolmanda ringi keskel olime neljakesi. Jõudu õnneks veel oli, austria rattur aitas ka tööd teha, aga keegi meie grupist maha ei jäänud ja selle sama neljase grupiga sõitsime lõpuni ja tegime koostööd. Viimasel 12 km-il tulid uuesti krambid, aga suutsin üle olla. Meie nelja vahel tuli 9. koha peale finish teha. Minu jalad olid selleks ajaks juba liiga tümad, jäin oma neljasest grupist kolmandaks ehk lõpetasin kokkuvõttes 11. kohal. Võttes arvesse, kui raske rada oli, siis oli tunne isegi päris rahuldav sõidu jooksul. Rohkemat ei oleks täna kuidagi suutud välja pigistada. Kui keegi eest grupist oleks ebaõnnestunud, siis ehk oleksin suutnud püüda kohti alates 6.-st, aga kindlasti mitte esikolmes. Ilm oli sõidu alguses väga palav, mistõttu tõmbas lõõrid kinni ja hingamine oli pisut raskendatud ja pea oli paks, aga õnneks läks sõidu jooksul jahedamaks ja rajal oli 3 veevõtutsooni enda värskendamiseks. Täiesti rahule ma sõiduga ei jäänud, aga samas oli see minu karjääri parim tulemus MM-il. Nüüd on aeg sellest hooajast taastuda,“ meenutas Pruus võidusõidul toimunut.

Naistest krooniti maailma parimaks šveitslanna Ramona Forchini (3:42.18), hõbedanaine oli poolatar Maja Wloszczowska (3:42.19) ja pronksiga lahkus samuti šveitslanna Ariane Luthi (3:43.40).

„Minule oli MM teine start välismaal, aga möödunud nädalavahetusel jäi ekstreemsetes oludes minu sõit päris lühikeseks ehk nii pikka ja rasket võistlust polnud mul see aasta olnudki. Türgile omaselt oli MM-i rada väga mägine ja raske. Stardist minnes püüdsin ennast siledamal maal pundis hoida ja see õnnestus. Esimese tõusu poole peal andsin juba kohti ära, sest rinnus hakkas valus. Ilmselt oli see kuumusest ja tõenäoliselt panin alguses tõusu liiga kõvasti, et esimestega sammu pidada, aga keha polnud selleks valmis. Edasi sõitsin pigem üksi oma sõitu. Kui 10 km oli lõpuni jäänud, siis sain endale ühe tšehhitari sabale, kellega tegime koostööd. Koos saime kätte ühe Vene koondise naise, kes meist peagi maha jäi ja mõni kilomeeter hiljem saime kätte veel ühe tšehhitari. Finishisse tulingi nende kahe tšehhitariga. Kuna mul olid juba väga korralikud krambid, siis ei kujutanud ette, et mis võimalused mul finishis nende vastu on. Sellest hoolimata läksin endast parimat andma ja lõpetasin kahe tšehhitari vahel. Tulemusega jäin rahule, aga arenguruumi on veel,“ võttis Uibokand tiitlivõistluse kokku.

Tulemused SIIN