Maantee

April 7, 2024
PHOTO-2024-04-05-15-50-15-1280x960.jpg

2min128

Saksamaal jätkuval 47. rahvusvahelisel Cottbuseri juunioride velotuuril (UCI 2.1) kerkis finaaletapi eel esikümnesse Riko Tammepuu (Eesti maanteeratturite koondis).

Laupäeval sõideti velotuuril esmalt 9,2-kilomeetrine temposõit ja seejärel 60-kilomeetrine kriteerium. Temposõidus võidutses taanlane Carl Emil Just Pedersen (CeramicSpeed Herning CK Junior; 11.12). Talle järgnesid poolakad Dominik Krzyskow (+0.10) ja Jan Michal Jackowiak (+0.11).

Eesti maanteeratturite koondise sõitjatest sai Henri Arjus (+0.19) 7., Riko Tammepuu (+0.28) 11., Joonas Puuraid (+1.24) 71., Mik Madisson (+1.38) 84. ja Arseni Laidinen (+1.41) 89. koha. Richard Ründva temposõidul ei startinud.

Õhtusel kriteeriumil oli parim poolakas Michal Strzelecki (Velotalent Team Sobotka; 1:23.00). Suures grupifinišis sai teise koha sakslane Hugo Esch (B&H Juniorteam Thüringen) ja kolmanda koha tšehh Adam Bradac (Dukla Praha). Puuraid lõpetas 12., Madisson 13., Laidinen 28., Tammepuu 33. ja Arjus 75. positsioonil.

„Poisid sõitsid tublilt. Olid grupi ees ja näitasid üles aktiivsust,“ tõi Eesti maanteeratturite koondise peatreener Alo Jakin välja. „Lõpus ei tulnud kõige paremini välja, kuna grupp oli väga närviline, aga midagi hullu ka ei olnud. Nad täitsid kõik ülesanded ära ja said korraliku kriteeriumi maitse suhu.“

Üldarvestuses kerkis Tammepuu 10. kohale, kaotades liidrile Just Pedersenile 37 sekundiga. Puuraid jätkab võistlemist 58. (+1.33), Madisson 68. (+1.47), Laidinen 71. (+1.50) ja Arjus 92. (+5.08) kohal.

Finaaletapi pikkuseks on 108,6 kilomeetrit.

Eesti Jalgratturite Liit tänab toetajaid Rand & Tuulberg, Jetoil, Graanul Invest, Škoda Laagri, Hearum, Malmerk Klaasium, Kaamos, EHL Profiles, Autogavanni, Team Estonia.


April 6, 2024
van_rysel_roubaix_2024_stage_altea_17-01-2024_photo_laurent_sanson-233-1280x853.jpg

1min124

Reedel lõppes Prantsusmaal neljast etapist koosnenud velotuur Region Pays de la Loire Tour (UCI 2.1). Üldarvestuses sai Norman Vahtra 59. ja Rait Ärm 73. koha (mõlemad Van Rysel – Roubaix).

Finaaletapil kuulus Vahtra pikalt jooksikute hulka, ent 174,9 kilomeetri järel napsas väikesest grupist esikoha hollandlane Marijn van den Berg (EF Education – EasyPost; 4:08.59), kes pälvis sellega võidu ka üldarvestuses. Teise ja kolmandana finišeerisid prantslased Benoit Cosnefroy (Decathlon AG2R La Mondiale Team) ja Clement Venturini (Arkea – B&B Hotels). Vahtra kaotas võitjale viie minuti ja 38 sekundiga ning sai 50. koha ning Ärm kaheksa minuti ja 53 sekundiga, mis andis 66. tulemuse.

Üldarvestuses järgnesid Van den Bergile prantslane Ewen Costiou (Arkea – B&B Hotels; +0.15) ja norralane Fredrik Dversnes (Uno-X Mobility; +0.21). Vahtra jäi võitjale alla kümne minuti ja seitsme sekundiga ja Ärm 16 minuti ja 43 sekundiga.

Foto: Laurent Sanson


April 6, 2024
PHOTO-2024-04-05-15-50-10-1280x960.jpg

1min106

Saksamaal peetaval 47. rahvusvahelisel Cottbuseri juunioride velotuuri avaetapil (UCI 2.1; 77,2 km) sai Joonas Puuraid (Eesti maanteeratturite koondis) suures grupifinišis 13. koha.

Võistlus peeti neljal 19,3-kilomeetri pikkusel ringil. Kukkumisi oli palju ning Eesti maanteeratturite koondisest läks kõige õnnetumalt Richard Ründval, kes lõhkus oma teises, viimasel kilomeetril toimunud kukkumises rattaraami.

Etapivõidu teenis poolakas Michal Strelecki (Velotalent Team Sobotka; 1:40.28), jättes selja taha kaasmaalase Dawid Lewandowski (Poola koondis) ja tšehhi Adam Bradaci (Dukla Praha). Eesti maanteeratturite koondisest sai Puuraid 13., Riko Tammepuu 31., Arseni Laidinen 58., Mik Madisson 82., Ründva 91. ja Henri Arjus (+4.40) 97. koha.

„Poisid sõitsid terve päeva kenasti ja olid grupi ees olemas, kuigi see ei päästnud kukkumistest,“ ütles koondise peatreener Alo Jakin. „Tase on täiesti sõidetav, nüüd peab lihtsalt kukkumistest eemale saama.“

Laupäeva hommikul sõidetakse velotuuril 9,2-kilomeetrine temposõit ja õhtul 60-kilomeetrine kriteerium.

Eesti Jalgratturite Liit tänab toetajaid Rand & Tuulberg, Jetoil, Graanul Invest, Škoda Laagri, Hearum, Malmerk Klaasium, Kaamos, EHL Profiles, Autogavanni, Team Estonia.


April 5, 2024
Screenshot-2024-04-05-at-11.05.01-1-1280x716.png

3min165

Baskimaa velotuuri (UCI 2.UWT) neljandal etapil (157,5 km) toimus 36 kilomeetrit enne finišit laskumisel tõsine kukkumine, kus said teiste seas vigastada Jonas Vingegaard, Primož Roglic, Remco Evenepoel ja Jay Vine.

Kõige tõsisemalt sai vigastada Vine, kes viidi õnnetuse järel haiglasse helikopteriga. Tal tuvastati mõra kaelalülis ja kaks selgroos, kuid neuroloogilisi kahjustusi pole. Vingegaard murdis rangluu ja mitu roiet ning Evenepoel rang- ja abaluu. Belglasel Steff Crasil tungisid murdunud roided kopsu. Teist päeva järjest kukkunud velotuuri üldliidril Roglicil läks tõenäoliselt kõige kergemalt. Tiimiautos sündmuskohalt lahkudes näitas ta kaameratesse püstist pöialt.

Kuigi etapp peatati, otsustati esikoht välja jagada sel hetkel jooksikute seas sõitnud Louis Meintjesi, Reuben Thompsoni, Karel Vaceki, Mikel Retegi, Mathieu Burgaudeau ja Joseba Lopexi vahel. Ülejäänud sõitsid ühtse grupina rahulikult finišisse. Esikoha napsas Rein Taaramäe tiimikaaslane Meintjes. Taaramäe kinnitas võistluse järel, et temaga on kõik korras.

Velotuuri üldliidrina jätkab nüüd taanlane Mattias Skjelmose, kellele Juan Ayuso kaotab nelja ja Kevin Vauquelin kuue sekundiga. Taaramäe on 113. positsioonil, kaotades liidrile kolme minuti ja 48 sekundiga. Reedel on kavas 175,9-kilomeetrine etapp.

Prantsusmaal jätkunud mitmepäevasõidu Region Pays de la Loire Tour (UCI 2.1) kolmandal etapil (159,8 km) teenis suures grupifinišis võidu itaallane Alberto Dainese (Tudor Pro Cycling Team; 3:46.44). Teisena ületas õpujoone hollandlane Marijn van den Berg (EF Education – EasyPost) ja kolmandana iirlane Sam Bennett (Decathlon AG2R La Mondiale Team). Van Rysel – Roubaix tiimis sõitvad eestlased Rait Ärm ja Norman Vahtra said vastavalt 20. ja 40. koha.

Velotuuri üldarvestuses on Vahtra (+4.17) 71. ja Ärm (+7.38) 80. kohal. Liidrina jätkab võistlemist prantslane Ewen Costiou (Arkea – B&B Hotels). Van der Berg kaotab talle ühe ja Dainese kaheksa sekundiga. Reedel sõidetakse mitmepäevasõidu finaaletapp, millel on pikkust 174,9 kilomeetrit.


April 4, 2024
434496337_1480973529439119_6931310035970178176_n-2-1280x853.jpg

34min160

2023. aasta sügisel tähistas CFC Rattakool oma 20. sünnipäeva ja algamas on 21. hooaeg. Selle verstaposti puhul õnnestus aasta alguses saada intervjuu mehega, kes on kõik selle tee kaasa teinud – peatreener André Aduson, intervjueerija rollis tema endine õpilane. André on mees, kes läks kord ajutiselt rattatreeneriks, kes ütleb, et intervjuud ei ole tema teema ja arvab, et nii palju kui on treenereid, on ka erinevaid teid sarnaste tulemuste juurde. Pikemas artiklis on muuhulgas juttu CFC algusajast, punasest Ford Sierrast, Eesti rattaspordi seisust ja imetrennidest. Meil on hea meel, et legendaarne treener, kes on seni keeldunud kõikidest taskuhäälingutest, nõustus lõpuks meiega vestlema. 

Kaua sa treener oled olnud?

27. hooaeg hakkab, 1997 alustasin (küsivalt vastates)… Oli jah, 1997. aastast alates… oi jah…(naerab)

Kuidas algus välja nägi?

Alustasin KJK-s (Kalevi Jalgrattakool). Kevadel tulin just USA-st ja selline härra nagu Ulo Talivee oli Õismäel treener. Tal olid tervisega probleemid, et enam selliselt ei saanud jätkata ja siis Jaanus Prükkel (Kalevi Jalgrattakooli juhataja) pakkus mulle treeneri kohta. Ajutiselt oli vaja, see oli kindel jutt, et AJUTISELT!!! (naerab)

Kuidas Õismäe ajale tagasi vaatad?

Seal oli meil korralik treeningbaas, aga no see aeg oli nagu ta oli, et mingil hetkel oli linnaosal sinna vaja teha ema ja lapse tuba ja siis meid aeti kuskile garaaži ja sellega see asi nagu seal lõppeski… (Õismäe ruume meenutades) Pagan mul on kahju, et neid diplomeid, plakateid ja pilte, mida Ulo oli seintele pannud, et neid kaasa ei võtnud – praegu oleks päris lahe neid vaadata. Aga tipphetkel oli meil 18 õpilast, vanus oli ka lahedalt 8-18…no tee siis koos trenni (naerab). Õismäelt kõige nimekam oli Kataliina (Normak), kes Eestis ja välismaal edukalt sõitnud. Käisime asenduspaigana vaatamas ka seda kohta, kus täna Nõmme Rattaklubi (suusahüppetorni kõrval) toimetab ja saime isegi boksi sinna, aga me ei leidnud ikkagi treenerit n-ö Õismäe pundile, sest mina alustasin juba Pirital.

Millised 1997 a. esimesed trennid olid?

Kuna ma alustasin kevadel, siis sõitsime juba ratastega ja esimene trenn oli Õismäe tiigi ümber (naerab)… õpilasi oli vähe ja kõik nad ei olnud pädevad ka kohe maanteel sõitma ja siis me tiirutasimegi seal tiigi ümber. Eks natukene ikka oli juba ette mõtlemist, et kui ma nüüd esimest korda lähen, mis ma siis trennis teen, aga Ulo oli ise ka kohal ja kindlasti ei olnud ka pikk trenn. Eks ma vaatasin, kuidas nad seal siis sõidavad ja siis oligi vaja õpetama hakata, et kuidas maanteel sõita jne. Hiljem käisime juba päris teedel sõitmas, näiteks Kakumäe ring oli sellel ajal päris populaarne. Tuli praegu täitsa niisama meelde, et mäletan, kuidas Ulo tuli võistlustele igale poole rongiga. Täitsa lõpp on täna niiviisi mõelda, et tuledki Elvasse niimoodi, et lastel kotid seljas ja varukummid ümber keha…

Millal esimest korda rattaspordi juurde jõudsid?

Ma olin vist 13, kui läksin trenni, see oli ka lahe, et Ats (Ado Hein, Kalevi Jalgrattakooli treener) võttis mu vastu ja unustas mu ära sinna treki peale (naerab). Mul on hästi meeles, et kuidas see vari seal trekil paistis ja eks tol ajal see särk oli ka natukene XL seljas ja kuidas kõik lehvis, aga just see kiirus, et ega sa mingi tavalise kokkupandava rattaga elusees sellist kiirust saa nagu trekil sai. See oli tore, jah.

Aga läksid ikkagi kergejõustiku juurde?

Kuidagi nagu läks jah nii. Ma jäin sinna bokside vahele täitsa üksinda, selline tagasihoidlik nagu ma olen. Anti ratas – davai ehita. Midagi sealt kastidest siis otsisin ja leidsin käikari (käiguvahetaja) ja panin külge. Järgmine päev tuled ja jälle vaatad, et midagi puudu. Ma ei teagi kaua ma seal seda ratast ehitasin, aga lõpuks baasi ratast ma ei saanudki valmis. Mingi hetk siis hakkas jooksmise periood ja mäletan, et tulid nimekirjad baasi tahvlitele, et teatud seltskond sai krossirattad ja siis teatud seltskond jäi ilma – mina seal hulgas, ehk pidigi jooksma minema. Siis sõbrad läksid samal ajal Viimsis kergejõustiku trenni ja läksin koos nendega. Mis mind hiljem tagasi tõi oli see, et mängisime kord jalgpalli ja ma mingis mängu situatsioonis vajusin spagaati ja tõmbasin lihase pooleks – kohe täitsa puruks. Ja sealt polnudki rohkem varianti, kui hakkasin olude sunnil uuesti ratast sõitma.

Millal tekkis tunne, et võiks võistelda?

Tegelikult põhisüüdlased selles on mul nooruspõlve sõbrad Andres ja Martin (isegi juunioride koondisse kuulunud). Sel ajal tuli Eestisse laiemalt maastikuratas ja siis me ostsime maastikurattad ja kevadel korraldati Nõmmel aja peale sõit. Ei mäleta, kes korraldas aga vist oli Hawaii Express. Lühikesed sõidud ja kui siis sõpradele pähe panin, tekkis mõte, et võiks sõita.

Kui tagantjärgi kergejõustiku peale mõtled, kuidas see sind rattatreeneri ametiks ette valmistas?

Mina olen arvamusel, et üks ala täiendab teist. Kasvõi siin ÜKE (üldkehaline ettevalmistus) osas ma olen võtnud ka kergejõustiku elemente sisse. Sellises vanuses nagu meil õpilased on, ma arvan et see on vajalik, sest ainult aasta läbi rattaga sõita – see läheb liiga üksluiseks, eriti arvestades noorte kehalist arengut. Seda enam, et lastel õuesport on praktiliselt ära kadunud. Ma vähemalt siin linnapiirkonnas küll väga ei tea, et oleks. Ja noh, jooks on ju spordi alus (naerab), seda on inimesed aegade algusest teinud. Mulle endale on ettevalmistusperiood alati meeldinud ka millegipärast, see on kuidagi mõnus.

Kuidas CFC algus sinu jaoks välja nägi?

Tegelikult Kalev (Vist – üks spordiklubi ja rattakooli asutajaid) rääkis juba varem sellest, ma ei mäleta, kas see oli Tallinna Rattaralli või mõni muu üritus, aga augustikuus see minu arust oli. Tema juures oli rattaralli afterparty, selline võistlusjärgne istumine ja ta kuidagi mainis, et on plaanis selline värk. Kui hiljem konkreetselt rattakooli asutamise teemal saime uuesti kokku, siis olid vist peaaegu kõik klubi asutajamehed kohal (CFC Spordiklubi sündis aasta enne rattakooli). Ilmar (Laht), Tõnu (Ord), Jass (Jaan Kirsipuu) oli isegi tookord, kuigi ta oli veel profirattur. Kaidoga (Laas – CFC Rattakooli esimene treener koos Andréga) saime enne avamispidu kokku – kohtusime baasis. Tuli oma punase Sierraga (Ford – auto) ja nahktagi oli seljas (naerab). Aga minu arust meil klappis väga ilusti.

See oligi siis vahetult, mõni kuu enne avamist?

Jutte oli vaikselt juba enne. Alguses oli jutte, et tuleb CFC koos KJK-ga, aga siis ikkagi tuli täitsa eraldi. Sügisel 2003. käisime veel tüdrukutega esimest korda maantee MM-il Hamiltonis, Kanadas ära ja tagasi tulles sisuliselt alustasin juba tööd CFC Spordiklubis.

Mis sulle CFC-s kokku lubati?

Minu jaoks oli kõige tähtsam palgateema, sest mul endal läks varem raskeks, et korjad õpilastelt krooni kaupa õppetasu. Stabiilne palk oli minu jaoks põhiline ja võin öelda, et kunagi pole hiljaks jäädud. Stabiilne palk ja selline seltskond seal taga – ikkagi nimekad mehed. Seal ei pea isegi midagi väga mõtlema hakkama. Aga mis seal alguses kõik oli, õpilased said komplekti tasuta riideid, uus klubibuss ja selline muu administratiivne pool.

Kaua pakkumist kaalusid?

Eks Jassi nimi oli ka ju seal sees kohe olemas. Natuke aega ikka kaalusin, kasvõi sellepärast, et sellised asjad on alati kellegi jaoks valulikud, sest ikkagi õpilased tulid ka suures osas kaasa. Et ta natukene ikka tekitas sellist…jah, ikka raske.

Mis sinu jaoks suurim muutus oli?

Kõik hakkab kogu klubi ülesehitusest. Kui sul on selline tugi taga ja korralikud bussid, masinapark, varustus õpilastele. Seal Gert (Jõeäär, aastatel 2013-2016 sõitnud Cofidise profiklubis) sai ratta, tüdrukud said rattad, arvete teema, et me (treenerid) ei pidanud ise sellega tegelema ja olidki inimesed, kes sellega tegelesid. Ja mingil hetkel kui tuli Aivo (Liksor – varalahkunud endine CFC Spordidirektor), siis me andsime ainult nimekirja ja isegi võistluste ülesandmist ei pidanud tegema. Laagrid ja muud asjad korraldas Aivo. Kevadlaagri ainult pidime ise korraldama. Ta oli ikka ala fänn. Kurb, et see niimoodi läks.

20. aastat tagasi tekkinud äratundmised on jäänud?

Kõik on stabiilne. Seda ma ise just hindan väga. Ma vähemalt tunnen, et mind on hästi hoitud (naerab). Eks siin on olnud ju jamasid ka, aga nii see elu on. Kõigest on välja tuldud ja edasi mindud… eks kulisside taga on jama alati rohkem, aga eks show peab välja kukkuma ikka ilusti. Mis tagaruumis toimub – las ta jääda sinna.

Alguse ootused on vastanud lubatule?

Noh. Ma ei tea, kas seda nüüd päris kirja panna, aga alguses võib-olla mingi hetk tundus nagu, et kõik olid nii entusiastlikud, et hakkasid ka treeningutesse kaasa rääkima. Mäletan, et üks kolmapäev läksime ühistrenni, noored ja lisaks klubiliikmeid oli ka tol hetkel päris palju – sõitsime Peterburi maanteel. Ühel hetkel tuli Suun (Riho – Eesti parim meessportlane 1985) mu kõrvale ja ütleb, et: „mis te nii aeglaselt sõidategi või? Niimoodi ei saa tugevaks“. Aga sel ajal olid teisipäevakud ja meil eelmine päev oli olnud võistlus ja sellest ka tempo valik. Eks selliseid asju ikka oli ja käis asja juurde, aga ajapikku kõik rahunes maha. Tööjaotus sai paika.

Mäletad sa mis CFC-s esimene trenn oli?

CFC-ga oli matk, matka sisu niimoodi ei mäleta. Martti (Alesmaa – täna World Tour tiimis Ineos Grenadier mehaanik) tulekut ma mäletan, vanaisaga koos tulid. Tema oli esimene ametlik õpilane väljastpoolt (teised olid KJK-st ja Mäe Rattaklubist) ja jäi kohe meelde.

Milline ettevalmistusperiood täna on – palju seda katsetamist leidub veel?

Väikeseid muutusi ma proovin sisse tuua, aga praegusel hetkel mulle endale tundub, et see selline ettevalmistav periood, mis on aastate jooksul välja kujunenud, see noorte puhul toimib ja ongi just see, et me teeme kogu kehale harjutusi.

Kuidas sa võrdleksid õpilasi 2003 ja 2023?

Sellel ajal oli nagu…kuidas nüüd öelda… kuigi nad praegu ka ikka suhtlevad, aga tihti ikka laagris vajuvad üksi või kahekesi oma ekraani taha ära. Toona näiteks, kui me Itaalias laagris olime, siis kes mängis kabet, kes malet, kes kaarte ja laenutasime koos videokassette. Panime rahad kokku. Mäletan et 1.50 € oli tol ajal laenutuse hind ja vaatasimegi õhtul koos filmi. Areng tuli 2006, kui Margus (Havik) sai isa sülearvuti ja siis saime ise filme kaasa võtta. Itaalia oli kihvt koht, aga trenni suhtes oli ikka liiga tihe liiklus. Rahulikult sai sõita ainult sellistel mägiradadel, aga ilus koht oli meil seal Garda järve ääres. Lapsevanemad… ma arvan, et ma kohtusin ka siis kõigiga, aga niimoodi võistlustel nagu täna, ma ei näinud neid. Nad ei olnud eemalolevad, aga nad niimoodi ei hakanud treeneri töösse sekkuma. Ise juurde mõtlema, et ai-ai trennist jäi väheks ja lähme teeme puhkepäeval ise juurde. See on õrn teema.

Sa mainisid, et noored olid rohkem pundis, iseloomust tulenev või keskkond?

Ma arvan, et noored on ikka noored. Ma arvan, et see on muu keskkonna selline üldine teema, mis ongi muutunud. Ma olen lugenud, et tänapäeva noorte pingutusgeen aina nõrgeneb, et muid asju on ju nii palju ümberringi ja koolid on ka kindlasti intensiivsema õppekavaga, kui sellel ajal oli. Kella 17-ks trenni jõuda – see ei olnud probleem. Praegusel ajal tihtipeale aga ei jõuagi, sest on lisaained. Nagu ühiskond muutub, muutuvad ka noored, aga inimestena on nad sarnased, ei ole midagi muutunud.

Oled teinekord imestanud ka, et 25 a möödas ja ikka täpselt samamoodi?

Ei oska niimoodi öeldagi. Näiteks mul on täna üks õpilane, kes välimuselt ja käitumiselt täpselt nagu oli omal ajal Aksel (Nõmmela – 2017. EM eliidi grupisõidu 7. koht). Natukese aja pärast hakkadki mõtlema, et täpselt sama õpilane ju… üks on ka Ossi (Oskar Nisu – profitiim Ferei Quick-Panda Podium Mongolia Team rattur 2024. hooajal) moodi (naerab), osav ja seletab ja tahtmist täis…on, on ikka neid äratundmisrõõme.

Milline on lapsevanema roll lapse sportlasteel?

Olla toetav. Kui lapsel on huvi sporti teha ja hingega asja juures olla, siis lapsevanem olgu toetav. Tänapäeval on see varustuse teema ka, aga põhiline on ikkagi see, et laps tahab teha. Kui seda ratast ise ei saa (soetada), siis me leiame talle ikka selle. Just see moraalne toetus on põhiline, et laps saaks teha sporti. Minu arust võib noorel 10 treenerit ka olla, aga tähtis on, et kõik käiks läbi ühe treeneri, kes siis vastutab ja kelle juures ta „on“. Muidu tekib tohuvabohu, mis on noorele kahjulik, sest temal tekib segadus ja ta ei tea mis pidi enam joosta… tõmmatakse siit-sealt ja ei suudagi keskenduda millegile. Eks nii palju kui on treenereid, on ka erinevaid teid sarnaste tulemuste juurde. Eriti noortespordis, seal on vaja kannatust, kus mõni juba M-16 vanuseklassis on 1.90 m pikk, samas kui teine kõrval on 1.60 m. Lihtsalt see loomulik areng pole alanudki veel ühel, kui kõrval võib-olla poiss, kellel on 12-aastaselt vuntsid ees. Imetrenne pole olemas kahjuks – kui noor pole hakanud arenema, mis sa paned talle seda koormust kui ta ei kannata seda ära. Ta ei hakka kiiremini liigutama, pigem sa lõhud ta ära. Seal on kannatust vaja ja eks ma pean seda päris tihti ka lastevanematele rääkima.

Kas võitmiseks talenti peab olema?

Peab ikka olema.

Kuidas sa talendi ära tunned?

Eks see oleneb noorest. Ei ole niimoodi… Mõnest näed kohe ära, kui ta tuleb trenni, ta on kohe valmis. Ükstapuha, mis me teeme, tal tuleb enam-vähem välja, järgmine kord juba päris hästi ja siis ongi juba talent näha. Mõnel aga võtab kauem aega… aga sellist, et lõplikult midagi öelda, see seal juunioride klassis hakkab paistma, M-16 ka muidugi. Aksli puhul võib näiteks tuua, et kui ta tuli oma Bisaniga (klubisiseselt rattabränd, mille järgi Akslit tuntakse). No ei osanud arvata, et läheb selliseks sõiduks. Ossist ja mõnest teisest oli ikka rohkem näha. Ossil oli areng kiirem ja noortel ongi ebaõiglane seal vanuses 14-16. Juuniorites tuleb see töö tegemise mõju rohkem esile ja siis talent võrdsustub. Kui veel aktiivsemalt rattaga kaasas sõitsin, oli noorte arengut eriti hästi tunda.

Kuidas sõitev treener olla on?

Jah, eks ma Gertiga võistlesingi Eestis. Noorematega, 93-94 sündinud sõitsin ma ainult Pirital Jüri Ratase sõidul ja nemad sõitsid minu vastu kambaga (naerab).
Miinuseid ei oska välja tuua… Mis seal on, et panen õpilasele pähe? See, ma arvan ei ole teema. Positiivset ikka on, et midagi ikka saad seal vaadata ja aidata.

Mis enda tulemustest enim korda läheb?

Mul on iga karika ja medali üle hea meel, et kui ma neid praegu vaatan garaaži seinal. No niisama nostalgia mõttes. Mõnda vaatad ja mõtled, et kas mäletan seda võistlust ka – tuleb meelde küll mõni asi. Aga mul pronksmedaleid on kõige rohkem. Emotsionaalne sõit oli kindlasti, kui Gert esimest korda juuniorina võitis Saaremaa Velotuuri. Viimane etapp läks meil ikka väga kriitiliseks. Eks läksime ahneks ka, tahtsime saada nii üld-, kaksikvõidu kui meeskondliku ja siis seal ohtlikud mehed sõitsid eest minema. Põhikonkurent, kes meil oli soomlane, oli seal minekus sees ja siis Gertiga kahekesi hakkasime taga ajama. Nägin, et me vist ei jõua ikka kahekesi vahet kinni tõmmata ja ei saa kätte seda kampa. Siis palusin Indrek Rannama ja Tarmo Raudseppa appi vedama ja sellest piisas. Ütlesin meestele, et tulge appi, muidu läheb võit Soome. Saaremaa Velotuur ongi selline, lahedad mälestused. Kuskil on isegi pildid, kus meil (CFC) oli kaks meeskonda peal ja siis vist oli Vändra etapp, kus meil oli kaks 8-st meeskonda ja kõik olid ette tööle pandud, suur pikk CFC rivi. Ma mäletan, et vist oli Martikainen (Tommi – Kalev Chocolate Team profitiimi rattur) eest ära sõitnud ja kui järele jõudsime, siis Martikainen vaatas, et oeh… no kui sul selline rong järgi tuleb, siis kuhu sa lähed.

Mis sulle võistlustest veel põnevat meenub?

Ma ütleks, et mingi hetk on autos isegi raskem olla, treenerina. Tihtipeale mulle meeldib üksi olla, sest siis ma saan omaette vanduda (naerab). Eks seal emotsionaalseid sõite on ikka palju olnud. Kasvõi eestikad, ega seal ükski asi pole lihtsalt tulnud, et alati on ju keegi konkurent. Eks see ongi treeneritöös ka positiivne, et just need emotsioonid ja head emotsioonid. Ja kui neid on piisavalt, et kõik on tasakaalus, siis on ju kõik hästi. Noortele tuleb ka õpetada, et tulebki osata võita ja kaotada.

Huvitavaid seike veel CFC ajast jagada?

Ma õhtuseid lugusid ei saa rääkida… ikka juhtus… (naerab). Kaido legendaarne lause: „André, lähme korraks kasvõi.“ Ja siis ma läksin (naerab). On olnud igasugu asju, aga kui sa nüüd niimoodi küsid…Võiks öelda, et mu esimene põlvkond 85a-87a sündinud, et selle aja jooksul ikka on.

Mis teeb treenerist hea treeneri?

(Mõtleb pikalt) Ma olen seda tüüpi, et rahulikuks pead suutma jääda, et õpilastega saaks… ma ise jään ju vanemaks koguaeg ja nooremad tulevad peale ja siis pead saama ju iga vanuse või põlvkonnaga hakkama… mingite muutuste ja trendidega kohaneda või neid mõista. Aga kõiges ma ka nendega ei saa nõus olla. Ma olen öelnud, et ma olen kõige kurjem treener, vähemalt CFC-s. Peab ikka natukene korrale ka kutsuma, kord peab majas olema, kasvõi laagris. Voodid tehtud. Trahvi ma enam tänapäeval ei julge teha nagu Kaidoga kunagi, aga see ei olnud halb variant. Eks see ongi ju, et proovid noori mitte ainult füüsilise poole pealt arendada, vaid oleksid inimesed ka head. Spordis on ju kõik tegelikult olemas, mis muus eluski, päeva lõpuks ma arvan, et sport õpetab elama ka.

Mis on treeneri roll, mis välja ei paista?

Mingil määral peab treeneris olema kõik need asjad, psühholoog, kokk jne. Kui ma lähen noortega Hispaaniasse ja olen 3 nädalat nendega koos ja seal tekib neil omavahel erimeelsusi, siis jälle pead ju lahendama kuidagi neid erimeelsusi, et saaks see asi heas õhkkonnas edasi minna. Samamoodi korra pidamine, teistega arvestamine ja kõike seda peab seal jälgima ja mingis mõttes ka juhtima. Kõik, mida noortel vaja, et keegi õpetaks ja hoiaks silma peal.

Kumba rohkem kahetsed, kas seda, et ütlesid või seda, et ütlemata jätsid?

Nii ja naa (naerab). Aga üldiselt ma olen proovinud niimoodi, et esimese emotsiooni pealt ma ikka ei lähe rääkima. Siis võid ise ka vale mulje jätta, kasvõi enda olekuga või millega iganes. Mis põhiline, kui ma pean pahasema näo tegema või natukenegi häält tõstma, siis kõik värisevad. Eks lepin sellega, kui öeldakse, et André on kuri.

Spordis räägitakse tihti tulemustest. Mis spordis veel peidus on?

Mina ei tea palju nüüd seal treeneri või minu roll on, aga kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, et kõik, kes on trennis kunagi käinud, ma julgen öelda, et kõik on head inimesed ja kõigil läheb hästi. Äkki on väikene osa minul või vähemalt spordil seal. See ongi ju jälle positiivne emotsioon, kui kedagi näed kuskil aastaid hiljem ja näed, et kõik on hästi.

Palju suhtled täna endiste õpilastega?

Mõnega tihedalt, mõnega tihedamalt (naerab). Viimane Saaremaa kriteerium näiteks nägin ka ühte endist õpilast, keda polnud vist 15 a näinud, aga rääkida oli nii mõndagi.

Mõni õpilane on täpselt samasugune ka?

Gert teeb sporti ikka (naerab)… Päris nii ikka pole, et üldse pole muutunud. Aga väga lahe on, et paljud on jäänud spordi juurde, võib-olla ma egoistlikult näen, et CFC-st on palju ja võib-olla teistest klubidest nii palju ei oska nähagi, aga mulle tundub, et see näitaja on meil positiivne. Kui kõige algusest vaadata meenub näiteks Reile (Mihkel), need sarjad (Filter maanteevõistlused), mis ta on teinud, see on väga tänuväärt ettevõtmine.

Kuidas rattasport sobitub noortega?

Kas just ainult noor. Minu arust rattasport on selles suhtes imeline, et sa võid minna sõitma ja reeglina on rääkimistempo. Kas sa lähed istud sõbraga nüüd pubisse või baari või sa lähed ja sõidad 2 tundi, 3 tundi, mida iganes… et rattasport on selles suhtes hea ja tore. Isegi kui sa kasvõi lõpetad oma tõsise tippspordi ära, aga sa saad sõita ükstapuha kui kaua, elu lõpuni välja. Ma ei kujuta ette, et mida Kanter või Tammert teevad. Et kas ütlevad, davai saame nädala lõpus kokku ja teeme 2h ketast? Ei ole ju… see ongi selline ala, et loobid oma ketta seal tol hetkel ära ja siis on unustatud. Rattasport on niivõrd lai ja trennides on iga kord midagi teistmoodi. Ilm on teine, tuul on teine, see kaaslane, kes sul on trennis, on teine. Aga rattaspordi jaoks peab iseloomu olema. Kui sa nüüd päris sporti teed, siis see, mis ilmadega trenni tehakse, mis ilmadega võisteldakse… See ei ole selline, et korraks lähed ja teed sutsu ära, vaid oled tundide viisi väljas. Kõik see teeb tugevamaks, kasvatab iseloomu, tahtejõudu. Ma näiteks enda kohta ei ütle, et ma lähen trenni, ma lähen rattaga sõitma. Väga mõnus on ja siiamaani motiveerib, et ükstapuha, mis uus on, mis uus vidin rattal küljes vmt, nagu vanasti, midagi pole muutunud (naerab).

Mida sa soovitad nendele, kes tahavad järgmised Pogacarid (rattamaailma rokkstaar) olla?

Oi jah. Ma arvan, et tulebki endast parim anda ja ega Pogacari on ainult üks (naerab). Kuidas ma ütlen, et anna endast parim ja ongi hästi. Ega üle oma varju ei hüppa ja looduse poole pealt on ka teatud piirid ees. Kuidas kellegile on siis jagatud seda. Aga töökus peab olema, ilma selleta ei saa. Sa võid olla maailma kõige andekam, aga kui sa tööd ei tee, siis ei tule ka midagi. Ei peagi tahtma olla keegi teine, iseendaks peab jääma ja endast parima andma.

Mida soovitad noortele kolleegidele ehk treeneritele, kes alles treeneri karjääri alguses?

Kannatlikkust, mis seal ikka (naerab). Oleneb, mis mõtetega tuled. Kui treener tuleb kohe mingi tulemuste mõtetega (sportlike), siis seal on seda kannatlikkust vaja, et ega kiiresti ei tule midagi.

Kui palju jälgid täna tipptasemel toimuvat?

Premier League´i (Inglismaa jalgpalli kõrgliiga) ikka vaatan tihti (naerab). Aga rattasõidust, tuure ei vaata. Kevadklassikud (kõige kõrgemal tasemel peetav jalgrattavõistlus, mida iseloomustab väga pikk distants, kuni 300km ja rasked tingimused – munakivid, tõusud, halb ilmastik) on minu lemmikud, need on ehedad võidusõidud. Tuurid on liiga palju kontrollitud minu jaoks… no viimasel ajal on jälle põnevamaks läinud, aga kokkuvõttes ikka liiga kontrollitud. Ma võtaks neilt ära kohe raadiosaatjad, meeskondi väiksemaks ei teeks, aga raadiosaatjatest jätaks ainult kohtunike oma ja kohtunikud saavad rattureid hoiatada küll kui mingid ohud on. Oleks palju lahtisem see võidusõit, kogu info tuleb, kas raja äärest, autost või kohtunikelt. Aga no see on minu arvamus. Kui kõik on välja arvutatud, mida ma vaatan seal?

On sul lemmiksõitja?

Jan Ullrich (naerab). Nii ta jäi mul. Uuemast ajast aga elasin Cancellarale (Fabian – mitmekordne maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja) kaasa ja no muidugi kõik Eesti poisid. Kunagi mulle jättis Hamiltonis (2003.a. MM) unustamatu mulje David Millar, kui tuli seal eraldistardi maailmameistriks (jäi hiljem dopinguga vahele ja kaotas tiitli). Uuemast generatsioonist ma ei teagi, Van Der Poel võib-olla, kuna ta on lehvitanud ka mulle (naerab).

Kuidas Eesti rattaspordil täna läheb?

Mingis mõttes, proffe meil ju on. Näiteks Madis Mihkels on natukene ennast juba tõestanud… (vaikus)… ma proovin võrrelda kui Jass ja Lauri (Aus) veel olid… nii kõvad nad täna meil ju ei ole tulemuste poolest? Ma arvan, et midagi hullu kindlasti pole. Ma usun, et kõik on ju positiivne, et noored ka tulevad veel. Pajur (Romet), Ragilo (Frank), Tamm (Lauri) – eks ole näha, kuidas neil edasi läheb. Ja mine tea, mis Mongoolia (Ferei Quick-Panda Podium Mongolia Team, kus sõidavad Mihkel Räim, Oskar Nisu, Martin Laas ja Gleb Karpenko) mehed tegema hakkavad ja Prantsusmaal ka ju meil noored sõidavad. Huvitav saab olema, kuidas Markus Pajur nüüd seal suudab. Ma usun, et kui ta on sama hea kui eelmine aasta, siis ta paneb Prantsusmaal kõik sõidud kinni ja sealt võib ka leping tulla. Ma usun, et tuleb. Peaasi, et tervis vastu peab. Ja loodan, et Rein Taaramäe ka veel sõidab nii mõnegi aasta ja saaks Tour de France-le ka peale ja etapivõidu sealt. Oleks etapivõit kõigilt kolmelt suurtuurilt. Üldkokkuvõttes on meil kõik hästi, on juuniore tulemas ning Lebedev (Andri) teeb head tööd noortega. Audentese noortel on kokkuhoidev seltskond ja kõik on motiveeritud. Ja Eesti Jalgratturite Liidus on ka meil läbi aegade parim president (Raivo Rand). Kõik on hästi kui niimoodi mõtlema hakata. Eks me treenerid peame rohkem vaeva nägema, et saaks veel paremaks, et saaks need Taaramäed, Kangertid kätte kuskilt Eesti pealt… (mõttepaus)… tegelt tahaks ühe Jassi kätte saada, siis tuleks võite rohkem (naerab).

Kaua veel jaksad?

Jah…27. hooaeg… eks 20. peal juba mõtlesin, et paar kurvi veel ja siis finišisirge, aga millal see päriselt paistab, eks siis ole näha.

Diktofoni sulgudes, lahkus André 16. järjestikust hooaega Hispaaniasse, Oliva nimelisse linna, kevadlaagrisse. Ilmselgelt mehele meeldib stabiilsus .

Allikas: https://cfc.ee/2024/04/03/suur-intervjuu-andre-aduson-20-aastat-cfc-rattakoolis/


April 4, 2024
mihkels.png

4min132

Belgias peetud kõrgetasemelisel ühepäevasõidul Scheldeprijs (UCI 1.Pro; 205,3 km) pälvis Madis Mihkels (Intermarche – Wanty) suures grupifinišis üheksanda koha.

Kaksikvõidu pälvisid belglased Tim Merlier (Soudal Quick-Step; 4:17.04) ja Jasper Philipsen (Alpecin – Deceuninck). Kolmandaks jäeti hollandlane Dylan Groenewegen (Team Jayco AlUla).

„Kahjuks kaotasime sõidu alguses juba kaks meest: Gerben Thijsseni ja Arne Marit’. Mõlemad kukkusid ja murdsid hüppeliigese. Gerben pidi olema ilmselgelt meie sprinter ja Arne tema positsioneerija finišiks,“ ütles Mihkels. „Peale seda saatsime ühe mehe jooksikute hulka ja finišiks olid mul vabad käed.“

„Ülejäänud tiimikaaslased aitasid mind linnaringide olulisemates kohtades positsioneerimisega nii palju, kui suutsid, kuid pidin viimastel kilomeetritel siiski kohati palju tuule käes sõitma ja eks see kindlasti maksis natuke kätte,“ jätkas Mihkels. „Sprinterite tase on sellel sõidul alati väga kõrge, seega olen rahul, et sain positsioonivõitlusega ilusasti hakkama ja normaalse tulemuse kirja sain.“

Frank Aron Ragilo (Team dsm-firmenich PostNL; +0.34) sai samal võistlusel 77. koha.

Naiste samanimelisel võidusõidul (UCI 1.1; 130,5 km) teenis esimese koha hollandlanna Lorena Wiebes (Team SD Worx – Protime; 3:12), jättes finišijoonel selja taha kaasmaalanna Charlotte Kooli (Team dsm-firmenich PostNL) ja itaallanna Martina Fidanza (Ceratizit – WNT Pro Cycling Team). Valitsev Eesti meister Laura Lizette Sander (AG Insurance – Soudal NXTG) sai 35., Elisabeth Ebras (UAE Team ADQ) 39., Aidi Gerde Tuisk (Team Coop – Repsol; +0.32) 68. ja Elina Tasane (Doltcini O’Shea; +1.19) 98. koha.

Hispaanias jätkuval Baskimaa velotuuri (UCI 2.UWT) kolmandal etapil (190,9 km) võidutses suures grupifinišis belglane Quinten Hermans (Alpecin – Deceuninck; 4:40.59), edestades itaallast Edoardo Zambaninit (Bahrain – Victorious) ja hispaanlast Alex Aranburut (Movistar Team). Rein Taaramäe (Intermarche – Wanty) lõpetas 76. kohal ja sai võitjaga kirja sama aja.

Velotuuri üldarvestuses jätkab liidrina sloveen Primož Roglic (Bora-Hansgrohe), kellele belglane Remco Evenepoel (Soudal Quick-Step) kaotab seitsme ja taanlane Mattias Skjelmose (Lidl-Trek) kümne sekundiga. Taaramäe (+3.58) on hoidmas 122. positsiooni. Neljapäeval sõidetakse 157,5-kilomeetrine etapp trassil Etxarri Aranatz – Legutio.

Prantsusmaal jätkuval mitmepäevasõidu Region Pays de la Loire Tour (UCI 2.1) teisel etapil (162,1 km) sai Norman Vahtra (+4.07) 80. ja Rait Ärm (mõlemad Van Rysel – Roubaix; +7.28) 91. koha. Soolovõidu pälvis prantslane Ewen Costiou (Arkea – B&B Hotels; 3:41.36). Kaheksa sekundit hiljem lõpetanud grupist olid parimad iirlane Sam Bennett (Decathlon AG2R La Mondiale Team) ja prantslane Emilien Jeanniere (TotalEnergies).

Costiou kerkis etapivõiduga ka üldarvestuses liidriks, edestades hollandlast Marijn van den Bergi (EF Education – EasyPost) seitsme ja itaallast Kristian Sbaragli (Team Corratec – Vini Fantini) 11 sekundiga. Vahtra (+4.17) on 77. ja Ärm (+7.38) 86. kohal. Neljapäeval on velotuuril kavas 159,8-kilomeetrine etapp, mille trassile jääb kaks kolmanda kategooria tõusu.


April 3, 2024
Frqnk_KX0AMSgrx-1280x1707.jpeg

2min121

Põhja-Hispaanias jätkuval Baskimaa velotuuri (UCI 2.UWT) teisel etapil (Irun – Kanbo; 160 km) võidutses grupifinišis prantslane Paul Lapeira (Decathlon AG2R La Mondiale Team; 3:42.28). Rein Taaramäe (Intermarche – Wanty) finišeeris 120. positsioonil.

Tänavu juba kolm profivõitu teeninud 23-aastane prantslane edestas finišijoonel itaallast Samuele Battistellat (Astana Qazaqstan Team) ja belglast Louis Vervaeket (Soudal Quick-Step). Taaramäe kaotas võitjale ühe minuti ja 23 sekundiga.

Üldarvestuses säilitas liidripositsiooni sloveen Primož Roglic (Bora-Hansgrohe). Teisele kohale kerkis taanlane Mattias Skjelmose (Lidl-Trek; +0.10) ja kolmandale Remco Evenepoel (Soudal Quick-Step; +0.10). Taaramäe tõusis kokkuvõttes 22 positsiooni võrra ja jätkab 143. kohal, kaotades Roglicule kolme minuti ja 58 sekundiga. Velotuuri kolmandal etapil sõidetakse 190,9 kilomeetrit marsruudil Ezpeleta – Altsasu.

Prantsusmaal alanud mitmepäevasõidul Region Pays de la Loire Tour (UCI 2.1) võidutses 210,5-kilomeetrisel avaetapil hollandlane Marijn van den Berg (EF Education-EasyPost; 4:43.25), jättes suures grupifinišis selja taha hispaanlase Jon Aberasturi (Euskatel – Euskadi) ja kaasmaalase David Dekkeri (Arkea – B&B Hotels. Van Rysel – Roubaix tiimis sõitvad eestlased Rait Ärm ja Norman Vahtra said vastavalt 36. ja 87. koha.

Velotuuri teisel etapil sõidavar tatturid 162,1 kilomeetrit Chateaubrianti linnast Saumuri.


April 2, 2024
419400254_1224124575229550_7729013011673692167_n-1280x1600.jpg

1min162

Saksamaal peetud 84-kilomeetrisel kriteeriumil GP Bade- und Rotweinstadt Ahrweiler pälvis Romet Pajur (Team Lotto-Kern Haus PSD Bank) teise koha.

Väikesest grupist oli sprintides kõige kiirem sakslane Joshua Asel (Team Mobel Ehrmann). Kolmandana lõpetas võitja kaasmaalane Sven Thurau (Rose Racing Circle).

„Väga vinge on lõpuks taas poodiumil olla, kuigi suur uhke sõit see küll ei olnud. Mina võtsin seda treeningvõistlusena ja läksin starti raske treeningnädala pealt,“ rääkis Pajur. „Võistlus oli osa ettevalmistusest Paris – Roubaix’ks.”

“Sõit oli väga kiire ja väga äkiline,” jätkas Pajur. “Ring oli ühekilomeetrine ja kolme järsu kurviga, millest kogu aeg välja sprinditi ehk kokku kaks tundi sprintimist. Lõpufinišit alustasin liiga vara ja viimastel meetritel tuli tuulest üks mees välja. Lisaks läks mul juba teisel ringil rehv, aga õnneks päästis rehvipiim päeva, kuigi kumm oli päris töss.“

Kokku sai tulemuse kirja 39 ratturit.


April 2, 2024
434739730_915310747269641_8477912622512837655_n-1280x853.jpg

1min149

Prantsusmaal peetud GP De Vougy ühepäevasõidul (150,1 km) jõudis hooaja kolmanda võiduni Markus Pajur (EC Saint-Etienne Loire; 3:37.55).

Pajur edestas väikeses grupifinišis prantslaseid Titouan Margueritat’d (Team Atria-Montlucon Cyclisme) ja Quentin Bezzad (Philippe Wagner-Bazin).

„Kuna peale esimest kahte võitu on mind hakatud väga jälgima, siis otsustasin seekord natuke passiivsem olla,“ rääkis Pajur võistluse järel. „Tiimi taktika oli asi esimesel raskel tõusul ribadeks tõmmata ja see töötas. Esimesse gruppi jäi umbes 30 sõitjat, kellest meid oli äkki seitse. Igal ringil sõideti tõusu korraliku hooga ja mehi muudkui pudenes tagant. Olin küll ohtlikes rünnakutes sees, aga lõpuks jäi punt siiski kokku. Sprindis olin enesekindel ja panin päris kaugelt. Keegi kõrvale ei tulnud ja sain enne joont juba tähistada.“

Kokku sai võistlusel tulemuse kirja 71 ratturit.

Foto: Coraline Monier


April 2, 2024
uudiskiri-pais-aprill-2024.png

27min208

On küll jürikuul suve nägu, talve süda siiski sees. Kuigi märtsis veel kodumaal ühtki rattavõistlust ei peetud, hoidsid jalgratturid Eesti lippu kõrgel välismaisel areenil. Oma sisu näitasid nii maantee-, maastiku-, BMX- kui pararatturid.

Ainsad tiitlivõistlused peeti möödunud kuul teisel pool maakera, Brasiilias Rio de Janeiros pararatturitele, kes selgitasid omavahel välja trekisõidu maailmameistrid. Mari-Liis Juul pälvis naiste C5 klassi konkurentsis 10. koha scratchis ja 3 km jälitussõidus ning 11. koha 500 m paigalstardiga sõidus ja omniumis.

BMX-krossi ratturitest alustasid Euroopa karikasarja Prantsusmaal peetud etapil finaalsõitu jõudmisega Paula Palmiste (G13) ja Sten Tristan Raid (B15), kes said lõpuks vastavalt 4. ja 5. koha.

Maanteeratturitest näitab World Touri sõitudel taset jätkuvalt Madis Mihkels, kes pälvis Pariis – Nice’i velotuuri avaetapil 5. ja viiendal etapil 9. koha. Belgia ühepäevasõitudel Gent-Wevelgem, Classic Brugge-De Panne ja Dwars door Vlaanderen teenis eestlane vastavalt 39., 42. ja 48. koha. Rein Taaramäe sõitis märtsis Kataloonia velotuuri. Parimaks kohaks etapilt oli 52. koht kolmandal päeval. Üldvõidu teenis Tadej Pogacar.

Naisratturitest jõudis esmakordselt UCI võistlusel pjedestaalile Elisabeth Ebras, saavutades teise koha Horvaatia ühepäevasõidul Porec Trophy Ladies. Hispaanias peetud velotuuril Vuelta Extremadura Feminas sai eestlanna kanda avaetapil pälvitud 6. koha järel parima noorratturi särki. Kahel korral finišeeris TOP15 hulgas samuti Eesti valitsev meister Laura Lizette Sander, kes sai Drense Acht van Westerveldil kaheksanda ja Ronde de Mouscronil 14. koha.

Romet Pajur sai Hollandi ühepäevasõidul Dorpenomloop Rucphen 10. koha, Rait Ärm pälvis Prantsusmaa ühepäevasõidul GP de la Ville de Lillers Souvenir Bruno Comini 19. koha. Juunioride konkurentsis võistlev Ron Rooni teenis Tour du Bocage mitmepäevasõidul 16. ja  Danilith Nokere Koerse ühepäevasõidul 17. koha. Aasta esimesel monumendil, Milano – San Remol võidutses Jasper Philipsen ning aasta teisel monumendil, Tour of Flandersil Mathieu van der Poel ja Elisa Longo Borghini.

Amatöörratturite tasemel jõudis Prantsusmaal teise võiduni Markus Pajur, pälvides esikoha Circuit des 4 Cantos võistlusel. Pjedestaalile jõudis veel Mairon Milistver, kes sai Martinique saarel peetud velotuuril La Franciscaine 3. koha. Lisaks pälvis Milistver 7. koha Memorial Labejof et Denise mitmepäevasõidul. Jaapanis elav ja treeniv Evar Saul jäi napilt TOP3-st välja Moka Haga ühepäevasõidul. Hollandis peetud ühepäevasõidul Wim Hendrik Trofee teenis Kristel Sandra Soonik naiste konkurentsis 6. ja Frank Aron Ragilo meeste hulgas 10. koha. Soonik oli kuues veel Belgias Ottergemis peetud võistlusel. Kümne parema hulka jõudis ka Mikk Bauer, kes finišeeris Prantsusmaal Prix de Chaudun ühepäevasõidul kuuendal positsioonil.

Hollandi profiklubiga koostöö lõpetanud Janika Lõiv pälvis märtsis kolm võitu. Eestlanna oli parim Superprestigio võistlusel, kus Mari-Liis Mõttus sai 4. koha, GP Internacional Candeleda-Gredosel ja Green Series XCO Bilbao jõuproovil. Neist viimasel kahel mahtus pjedestaalile ka Merili Sirvel, kes lõpetas mõlemal sõidul kolmandana. Mõttus jõudis kolme parema hulka Copa Catalana Internacional BTT Biking Point Corro d’Amuntil. Sirvel mahtus kümne parema sekka aga veel USA-s Orange Seal Pro Cup p/b Vailocity võistlustel, kui lõpetas kümnendana nii lühirajasõidus kui olümpiakrossis.

Võidurõõmu sai tunda samuti Maaris Meier, kes oli parim Hispaania maastikumaratonil BTT Judia Sierras Hurdana. Portugali maratonide karikasarja avaetapil sai eestlanna teise koha ja mitmepäevasõidul Algarve Bike Challenge kolmanda koha. Seejuures pälvis Meier viimasel võistlusel eriauhinna kõige kiiremini läbitud lõigu eest.

Eestlaste kogukond eesotsas Teet Kallakmaaga korraldas märtsis Hispaanias laagris olevatele kaasmaalastele Eesti Rahva Velotuuri. Kolme etapi kokkuvõttes olid parimad Markus Mäeuibo ja Gaidleen Nedo.

Hispaanias Santiago de Compostela linnas peetud Euroopa Jalgratturite Liidu (UEC) kongressil anti Eesti Jalgratturite Liidu presidendile Raivo Randile üle UEC-i teenetemärk.

„Insener, juhatuse liige ja mitmete ehitusfirmade juht, kellel on kirg jalgrattaspordi vastu,“ ütles UEC-i president Enrico della Casa teenetemärki üle andes. “Mul on suur au tunnustada sind UEC-i teenetemärgiga hindamatu pühendumuse eest nii Eesti kui Euroopa jalgrattaspordis.“

Eesti Jalgratturite Liidu toetaja Valga Puu pälvis kultuuriministeeriumi ja Eesti Olümpiakomitee pidulikul tänuüritusel „Spordisõber 2024“ aunimetuse.

Valga Puu esindaja Andres Olesk võttis Tallinna Teletornis peetud tänuüritusel vastu kunstnik Kalli Seina klaasskulptuuri, mille andsid üle Eesti Vabariigi kultuuriminister Heidy Purga ja Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa.

14. märtsil toimus Eesti Jalgratturite Liidu (EJL) üldkoosolek, kus kinnitati möödunud aasta majandus- ja tegevusaruanne, käesoleva aasta eelarve ja aasta audiitorkontrolli tegija, järgmise aasta liikme- jasisseastumismaksud ning võeti vastu EJL-i põhikiri, milles tehti muudatused, et see viia kooskõlla MTÜ seadusega.


2024. AASTA TREENERIKUTSE EKSAMITE AJAD

EKR 3-6 taseme kutsekvalifikatsiooni taotlemise ja taastaotlemise eksamid 2024. aastal:

  • 05.03.2024 EKR 3-6 taseme kutsekvalifikatsiooni taotlemise ja taastaotlemise eksam. Dokumentide esitamine avati 22. jaanuaril ja sulgus 12. veebruaril 2023.
  • 30.05.2024 EKR 3-6 taseme kutsekvalifikatsiooni taotlemise ja taastaotlemise eksam
    Dokumentide esitamine avatakse 8. aprillil 2024 ja sulgeb 29. aprillil 2024.
  • 29.08.2024 EKR 3-6 taseme kutsekvalifikatsiooni taotlemise ja taastaotlemise eksam
  • 12.12.2024 EKR 3-6 taseme kutsekvalifikatsiooni taotlemise ja taastaotlemise eksam

Eksamid toimuvad Eesti Jalgratturite Liidu koosolekute ruumis aadressil: Tallinnas, Tondi 84/3, III korrus.


KOOLITUS

Eesti Jalgratturite Liit korraldab 5.-7. aprillini 2024 Leedus Panevezyses treenerite EKR 3-5 erialalise taseme ja täiendkoolituse teemal “Noorte jalgratturite erialane ettevalmistus velotrekil”.

Koolituse eesmärgiks on anda ülevaade jalgrattaspordi erialalise ettevalmistavate treeningute võimalustest velotrekil.  Kolmepäevane täiendkoolitus viiakse läbi nii teoreetilise kui praktilise õppe vormina ühildades praktiline osa noorte treeninglaagriga. Kursuse maht on 15 akadeemilist tundi.

Rohkem infot: Andri Lebedev, tel: +372 5669 7464, e-mail: andri.lebedev@audentes.ee

Koolituse kava ja detailne info ava SIIT.


EOK SPORTLASKOMISJON

EOK ootab kõikide alade sportlasi kandideerima EOK sportlaskomisjoni! Kandideerimine toimub läbi alaliidu kuni 24. aprillini.

Sportlaskomisjoni eesmärk on sportlaste huvide esindamine. Komisjon kohtub regulaarselt oma seisukohtade kujundamiseks, EOK-le soovituste esitamiseks ning tegeleb sportlaskonnale suunatud projektide algatamisega. Lisaks on sportlaskomisjoni pädevuses ettepanekute tegemine kohtunike esitamisel Rahvusvahelisse Spordiarbitraaži Kohtusse.

Loe põhjalikumalt EOK sportlaskomisjoni kandideerimise ning valimiskomisjoni liikmete esitamise kohta www.eok.ee/organisatsioon/uudised/eesti-olumpiakomitee-kuulutab-valja-sportlaskomisjoni-valimised.


MUUDATUSED EJL KALENDRIS

Muutunud on maastikurattasõidu Eesti meistrivõistluste kuupäevad vastavalt UCI-st tulnud juhistele. Varasemalt 13.07 toimuma pidanud lühiraja meistrivõistlused on nihutatud nädala sisse ja 19. juulil toimuma pidanud väljalangemissõit toimub päev varem.

Pühapäeval, 14. juulil toimuvad Eesti meistrivõistlused teatekrossis
Neljapäeval, 18. juulil toimuvad meistrivõistlused väljalanegmissõidus (XCE)
Reedel, 19. juulil toimuvad meistrivõistlused lühirajasõidus (XCC)
Laupäeval, 20. juulil toimuvad meistrivõistlused olümpiakrossis (XCO)

Lõppenud on cyclo-crossi võistluste registreerimine 2024. aasta EJL kalendrisse.

Cyclo-crossi kalender:
22.09 Vljandi CX
28.09 Jazz Pesulad Rapla CX
05.10 Elva CX
12.10 BikeFanatics Tallinna CX
19.10 Rakke CX




Registreerimine toimub kuni võistluspäeva eelse neljapäevani kella 24.00-ni aadressil kttiming.ee/registreerimine/. Võistluse info: Team Rattapood Cup.

Võistluse info lisatakse veebilehele temposari.ee.


Võistluse info lisatakse veebilehele  Otepää GP ejl.ee ja Otepää Rattaralli ejl.ee.

Võistluse info ja registreerimine: xco.ee. Registreerimine lõpeb võistlusele eelneval kolmapäeval 24.00.




LITSENTS 2024

Avatud on EJL litsentside tellimine 2024. aastaks.

Litsentside tellimisel on tehtud mõningaid muudatusi. 2024. aastaks ei väljasta EJL enam plastiklitsentse. Vastavalt UCI reglemendile saab rahvusvahelistel võistlustel kasutada elektroonilist litsentsi. Muutunud on ka litsentside hinnad.

Oma litsentsi andmed leiate EJL veebilehelt: www.ejl.ee/litsentsi-nimekiri/ ning saate alla laadida ka litsentsi PDF faili. Juhul, kui siiski on plastiklitsentsi vaja, siis sellekohane soov saata meili aadressile ejl@ejl.ee.

2024. aasta litsentside andmed tulevad EJL veebilehele 1. jaanuaril 2024. Kui litsentsi andmeid ja PDF faili on vaja varem, siis palume sellest kirjutada meili aadressil ejl@ejl.ee.

TELLI LITSENTS

Toeta Eesti jalgrattasporti ostes CYCLING ESTONIA (550ML) joogipudel! Vaata ka maantee- ja maastikukoondise varustust ja outlet tooteid (rattasärgid, eraldistardi kombed, vihmajakid ja rattapüksid) ja puhkepäeva t-särke.

EJL e-poodi mine siit: iseteenindus.ejl.ee/et/e-pood



TOETA JALGRATTASPORTI JA OLE EESKUJUKS EESTI INIMESTE LIIKUMISHARRASTUSE EDENDAMISEL!

Täpsema info ja koostöövõimaluste kohta kirjuta meile ejl@ejl.ee.

Eesti Jalgratturite Liit (EJL) koordineerib jalgrattaspordiga seonduvat tegevust Eestis. EJL on Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu (UCI) ja Euroopa Jalgratturite Liidu (UEC) liige.



Liitu uudiskirjaga!

Kui soovid olla esimeste seas, kes saavad Eesti Jalgratturite Liidu uudiskirju oma meilile, siis liitu meie pressilistiga! Saadame kord kuus välja uudiskirja meie sportlaste tegemistest ning jooksvalt teavitusi eesolevate koolituste kohta.

Eesti Jalgratturite Liit (lühend EJL) koordineerib jalgrattaspordiga seonduvat tegevust Eestis.
EJL on Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu (UCI) ja Euroopa Jalgratturite Liidu (UEC) liige.

X