Meie profid

November 9, 2018
531631he53et28.jpg

1min26

Neljakordne Prantsusmaa velotuuri võitja Chris Froome alustab uut hooaega veebruari keskel toimuval Colombia velotuuril, kuhu on kutse saanud ka maailmameistri Alejandro Valverde ja Eesti valitseva grupisõidu meistri Mihkel Räime koduklubid.

Hiljuti väisas Froome Colombias toimunud võidusõitu, mida korraldas Rigoberto Uran, kes on Tanel Kangerti uue koduklubi EF Education First-Drapac p/b Cannondale’i üks liidritest. Võistluse järel andis Froome teada, et järgmist hooaega alustab ta samuti Colombias ja tänas kohalikku rattaliitu kutse eest.

Team Sky staarrattur on alustanud varemgi hooaega veebruaris. Näiteks sel aastal tegi ta avastardi Hispaanias Ruta del Solil ning kaks aastat varem Austraalias Herals Sun Tour’il. Tänavu võitis Froome Itaalia velotuuri ning lõpetas Prantsusmaa velotuuril kolmandana meeskonnakaaslase Geraint Thomase järel. Järgmisel hooajal on briti ratturi fookus suunatud Touri võitmisele.

Kolmapäeval ERR-ile antud intervjuus rääkis Räim, et ka nende meeskond alustab hooaega Colombias ja Austraalias. Kumba koosseisu Räim kuulub, pole veel teada.

Allikas: sport.err.ee


November 8, 2018
fotoViktorBurkivski634-1280x862.jpg

4min116
  1. aasta Eesti parimaks jalgratturiks meeste eliitklassis valiti uuel hooajal Education-Drapaci võistkonnas ratturikarjääri jätkav Tanel Kangert ja naistest Greete Steinburg (Spordiklubi Rakke). U-23 vanuseklassi parimad olid Norman Vahtra (Cycling Tartu) ja Mae Lang (Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi).

Klubidest riisus koore Kalevi Jalgrattakool, kes oli sel hooajal parim klubide absoluutarvestuses, samuti Eesti parim noorteklubi ning maastiku, treki ja cyclo-crossi klubi.

“Antud hooaeg oli meie rattaspordi jaoks kahtlemata edukas. On suur asi, et nii väiksest riigist nagu Eesti saame maailma kuulsaimatel suurtuuridel kaasa elada oma ratturitele, meie parimad olid edukalt esindatud ka nii Euroopa kui Maailma Meistrivõistlustel. Eesti Jalgratturite Liidu järgmise hooaja prioriteediks on käia kaasas maailmas toimuvate trendidega ning toetada traditsiooniliste rattadistsipliinide kõrval uusi ja kiirelt arenevaid alasid. Heaks näiteks võib tuua meie BMX-i koondise kiire arengu viimasel kahel aastal. Eraldi märgiksin ära sel aastal spordiajakirjaniku Ivar Jurtšenko poolt tehtud dokumentaalfilmi “Mäed, mida polnud!”, mis on kindlasti väga oluline samm rattaspordi populariseerimisel. Kindlasti tuleb järgmine hooaeg sellest veel edukam ja Liit annab endast maksimumi, et saaksime ka edaspidi meie ratturite üle uhkust tunda,” võttis Eesti Jalgratturite Liidu president Raivo Rand hooaja kokku.

  1. AASTA PARIMAD

 Sportlased:

  • Sportklassis: Martin Parv
  • Seenior 7: Ülo Treufeldt
  • Seenior 6: Anti Oot
  • Seenior 5: Raul Arula
  • Seenior 4: Jüri Suluste
  • Seenior 3: Andrei Zagitov
  • Seenior 2: Magnus Krusemann
  • Seenior 1: Janno Aksin
  • naisseenior: Tatjana Dobolina
  • neiu: Aidi Gerde Tuisk
  • noormees: Joonas Kurits
  • naisjuunior: Mathilde Manuela Nigul
  • meesjuunior: Henri Treimuth
  • tõusev täht: Sten Tristan Raid

Klubid:

  • maanteeklubi: CFC Spordiklubi
  • BMX klubi: Spordiklubi Velo

Treener:

  • treener: Jaan Veeranna
  • noortetreener: Andre Aduson

Kohtunikud:

  • aktiivseim kohtunik: Pait Peri

Galeriid võid vaadata SIIN


November 8, 2018
40028909_1370080386428849_1390512498351800320_n.jpg

3min17

Mihkel Räime koduklubi Israel Cycling Academy pälvis lõppenud hooajal 15 võitu, millest koguni kolmandik kuulub Saaremaalt pärit ratturi nimele.

“Kui paberi pealt vaatan, siis viis võitu ja päris palju poodiumikohti, kokkuvõttes oli vist 20 esikümnekohta – pole paha! Aga arvan, et mul jäi nii palju realiseerimata vigastuste ja halva enesetunde tõttu. Natuke jääb kripeldama,” tõdes Räim intervjuus ERR-ile.

Kui palju mõjutas hooaega veebruarikuine lodiluumurd? “Kevadel olin selle tõttu täiesti audis põhiklassikutel, kus tahtsin võistelda ja tulemust teha,” sõnas 25-aastane Räim. “Aga samas õppisin toime tulema, kuidas vigastusest tagasi tulla. See polegi nii lihtne kui paberil tundub.”

Räim jätkab Iisraeli klubis ka järgmisel hooajal. “Hetkel on mul veel jalad seinal, pole otseselt treenima hakanud. Esimene laager peaks olema detsembri alguses Hispaanias,” ütles Räim. “Kalendri kohta mul veel väga palju informatsiooni pole, aga tõenäoliselt mingi meeskond läheb Austraaliasse, mingi meeskond Kolumbiasse.”

“Kuna meeskond teeb väga olulisi täiendusi just sprindirongi seas, rõhutakse meil sellele, et sprindid oleksid väga heal tasemel. Sprintereid juurde pole võetud ehk siis mina saan ühte sprindirolli täita, tippsprinterit mängida meeskonnas. Loodan, et mul on head abilised ja eks ma lähen ikkagi võite koguma,” jätkas Räim. “Sooviks rohkem kui viis võitu saada kõrgemas kategoorias. Ma ei näe probleemi, kui kõik peaks õnnestuma, meeskond on hea ja tunne hea, miks mitte hooaja lõpuks kümme võitu koguda.”

Kui tõenäoline on suurtuuril osalemine? “See kõik sõltub sellest, kuidas kutseid jaotatakse. Sel aastal oli Giro start Iisraelist ja oli üsna selge, et meeskond saab sinna kutse. Uuel aastal ühtegi suurtuuri Iisraelist ei hakka. Ise millegipärast tunnetan, et võib-olla Vuelta on meeskonnal kavas, miks mitte ka Giro. Aga eks see selgub kevade poole. Ise sooviks väga Vueltat sõita,” lausus Räim.

Allikas: sport.err.ee


November 8, 2018
fotoViktorBurkivski583-1280x853.jpg

5min20

Eesti aasta parimateks meesjalgratturiks valiti viiendat korda Tanel Kangert, kes sai tänavu Tour de France’il 16. koha.

“Ma ei teadnud, et see oli viies kord, järelikult üllatas. Ilmselt Reinul (Taaramäe – toim) on neid vähemalt sama palju. Aga jah, mõnes mõttes see tiitel üllatab mind, ma ei ole sel aastal kordagi ennast väga hästi tundnud. Mul oli selline hästi keskpärane hooaeg, ootasin oluliselt rohkem,” tunnistas Kangert intervjuus ERR-ile. “Lootsin, et eelmise aasta sunnitud pikk paus teeb mu sel aastal väga värskeks, aga tuli välja, et hooaeg läks kohutavalt pikaks, mul tuli rohkem kilomeetreid kui kunagi varem ja ma ei olnud kordagi sellel tasemel, mis olin endale eesmärgiks seadnud.”

Millega võib lõppenud hooajal kõige rohkem rahule jääda? “Headest rääkides peaks alustama tervisest. Mul on väga hea meel, et pole mingeid negatiivseid tagajärgi eelmise aasta kukkumisest, kus ma tegelikult ühe käe ja õla välja liigesest kukkusin. Superhästi olen taastunud,” rõõmustas Kangert. “Spordis kõige olulisem ongi tervis, siis tuleb tahtmine, võib-olla natuke talenti ja treeninguid juurde. Tulemusi jäi natuke vajaka, kindlasti oleks mõni esikolmik olnud tore.”

“Spordis loeb kokkuvõttes ju ainult võit ja nendele ma ei jõudnud ausalt öeldes ligilähedalegi. Tour de France oli hea, Šveitsi tuur enne seda oli hea. Ma arvan, et juuni-juuli olid need kuud, kus olin sellisel tasemel, mida lootsin, aga kõige teravamad jalad said sel aastal olemata,” lisas ta.

Kangert tõmbas tänavu joone alla pikale karjäärile Astanas ja sõidab järgmisest hooajast USA tiimi EF Education First–Drapac p/b Cannondale ridades. “Kaheksa aastat Astanas oli pikk aeg, mis läks kiiresti. See on hea aeg olnud, mul on siiani head suhted kõigiga tiimist. Mul on natuke kahju ära minna, aga see oli väga vajalik,” nentis Kangert. “Juba viimased kaks aastat olin valmis klubi vahetama, aga mulle pakuti head lepingut ja otsustasin, et teen kaks veel. Nüüd oli see aeg käes, kus pidin lihtsalt vahetama. Mul on väga hea meel, et tehti selline pakkumine EF Educationist.”

“Ma ise ei oleks selle peale võib-olla tulnudki, kui nad poleks pakkumist teinud. Aga kui see tuli, siis mõtlesin selle peale, mõtlesin, mis on nende väärtused, eesmärgid, mida nad saavad mulle pakkuda,” jätkas Kangert. “Ja kõik klapib, see on täpselt see, mida olen otsinud. Olen spordidirektoritega rääkinud ja tundub, et seal on lõbus, neil on sportlikud eesmärgid, aga see kõik ei tule pingutatult. Sponsoril on samamoodi eesmärk olla pildis kui tiim, kus on hea õhkkond, võidusõitjad on õnnelikud ja kõik on nemad ise, kedagi ei suruta mingitesse raamidesse.”

Uue tiimiga kohtub Kangert esimest korda detsembri teises pooles toimuvas laagris. “Laager ei ole ka väga pikk, mis on minu jaoks midagi uut. Järelikult pean ise enne palju tööd ära tegema, et laagris olla heas hoos,” arutles ta. “Tiimiprogrammist rääkides tean ainult nii palju, et ilmselt hakkan võistlema alles veebruari lõpus ehk siis kuu aega hiljem kui esimesed võistluse pihta hakkavad. Praegu on Giro ja Tour kavas.”

“Tiimi poolt olid ootused minule päris suured, nagu nädal aega tagasi kuulsin. Kindlasti võiks võidulainele taas jõuda,” arvas Kangert. “Isiklik ambitsioon, kui vähegi võimalik, on sõita Girol oma sõitu ja Touril olen Rigo Urani abimees.”

Allikas: sport.err.ee


November 8, 2018
11556616t1h9f95.jpg

7min26

Eesti 2018. aasta parimaks meesratturiks valiti Tanel Kangert. Seda hoolimata sellest, et 31-aastane Astana rattur jõudis poodiumile vaid korra, kui võitis kuldmedali Eesti meistrivõistluste temposõidus. Näiteks Rein Taaramäe saldoks jäi 2018. aastal viis poodiumikohta, neist üks velotuuri kokkuvõttes. Mihkel Räim lõpetas hooaja viie võidu ja kolme poodiumikohaga. Mille järgi Eesti parimat jalgratturit valitakse?

Lühike vastus on: Eesti jalgrattaliidu reglemendi järgi. Selle järgi on kõige tähtsamad võistlused tiitlivõistlused, edasi rahvusvahelised võistlused ning siis Eesti meistrivõistlused.

Seega teenis Kangert oma karjääri viienda aasta parima tiitli Innsbrucki maailmameistrivõistlustel temposõidus saavutatud 21. koha eest. Emotsionaalselt pakkusid jalgrattasõpradele ilmselt rohkem rahulolu Räime ja Taaramäe saavutused. Ent tuleb ka silmas pidada, et Kangert osales kõrgematasemelistel kommertsvõistlustel kui nemad. Lisaks lõpetas ta jalgratta mainekaima võistluse Tour de France’i 16. kohal. Kui aga vaadata puhtalt UCI maailma edetabelit, on seal kõige kõrgemal kohal hoopis Aksel Nõmmela.

Igatahes on aasta parima jalgratturi valimine tekitanud küsimusi. Seda eelkõige seepärast, et jalgrattasport on näiteks tennise ja freestyle-suusatamise kõrval üks nendest aladest, kus kommertsvõistlused on sportlastele tähtsamad kui tiitlivõistlused.

Eesti jalgrattaliidu peasekretär Urmas Karlson möönis, et hooaja parimate valimine pole neile just lihtne ülesanne. Ühest küljest annab reglement suuna, teisalt jätab see tagaplaanile just spordi emotsionaalsema poole. Eriti hooajal, kus eestlaste parim tulemus tiitlivõistlustelt on kolmandas kümnes.

«Kas maailmameistrivõistluste 21. koht on parem kui rahvusvahelisel võistlusel saavutatud esikoht? Reglement seab meile piirid ette, aga see ei välista vaidlust. Kui aga keegi sõidaks MMil esikümnesse, poleks küsimust,» ütles Karlson ning tunnistas, et treenerite nõukogus on parima valiku kriteeriumite üle emotsionaalselt vaieldud.

Eesti jalgrattakoondise treener Jaan Kirsipuu ütles, et parima valikul võiks mingisugune kriteerium ikkagi ees olla. Teisalt ei näe ta põhjust teema üle väga pikalt poleemitseda. «Võidusõitjad saavad ise ka aru, et see on vaieldav. Sportlasele polegi see nii suur asi kui tema ümber olevatele inimestele,» ütles Kirspuu.

Lähiajaloo vahest ehk kõige vastuolulisem otsus reglemendi järgi parima valimisel tehti 2009. aastal, mil valik langes maastikurattamaratoni EMil kuldmedali võitnud Allan Orase kasuks. Aasta tugevaim rattur oli toona aga Taaramäe. Seda tunnistas Oras isegi. Ent jalgrattaliit jäi reglemendile kindlaks.

Miks on jalgrattaliit oma reglemendis kinni? «Kogu Eesti spordi rahastamine käib suures osas tiitlivõistluste tulemuste järgi. Et me päris vastuvoolu ujuma ei hakkaks, peame samuti neid juhiseid järgima,» selgitas Karlson.

Aasta parim jalgrattur Kangert jalgrattaliiduga ei nõustu. Tema hinnangul tuleks reglement üle vaadata ning seda võimaluse korral muuta. «Praegu lähtub see mingitest EOK printsiipidest, aga jalgrattaspordis nagu tenniseski on kommertsvõistlused sportlasele tiitlivõistlustest tähtsamad.»

Parima jalgratturi tiitleid Kangert iseenesest ei loe. Nooremana oli see talle tähtsam, kuid nüüd on prioriteedid muutunud. «Kehva hooaega see paremaks ei tee,» ütles ta.

Eesti parimad jalgratturid

2018 Tanel Kangert ja Greete Steinburg
2017 Aksel Nõmmela ja Greete Steinburg
2016 Tanel Kangert ja Liisi Rist
2015 Rein Taaramäe ja Maaris Meier
2014 Tanel Kangert ja Maaris Meier
2013 Tanel Kangert ja Liisi Rist
2012 Tanel Kangert ja Grete Treier
2011 Rein Taaramäe ja Grete Treier
2010 Rein Taaramäe ja Grete Treier
2009 Allan Oras ja Maaris Meier

Kangert pakatab põnevusest

Aasta parimaks meesratturiks valitud Tanel Kangerti sõnul tegi ta keskpärase hooaja ilma silmapaistvate tulemusteta. Samas pidas tema tervis karjääri pikima hooaja ilusti vastu ning see annab lootust järgmisteks aastateks.
Kaheksandat ja viimast hooaega Astana eest sõitnud Kangerti hooaeg kestis 13,5 kuud ehk kolm kuud kauem kui tavapäraselt. Kõige rohkem sai eestlane puhata kolm päeva järjest, kilomeetreid jalgratta seljas kogunes aga rekordiliselt 37 000. «See võis olla põhjus, miks ma polnud tänavu vormis. Maht oli suur ja teravus puudus,» ütles Kangert.
Positiivselt poolelt tegi eestlasele rõõmu tema tervis. Eelmise aasta Giro kukkumisest on ta nüüd täielikult taastunud, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. «Põlved valutama ei hakanud ning viimane metalltükk võeti ka käest ära. Vaimne pool läks samuti hooaja jooksul paremaks. Järgmine aasta peaks see olema tipp-topp,» sõnas Kangert.
Alates uue aasta esimesest päevast kuulub 31-aastane eestlane USA profitiimi Team EF Education First-Drapac. «Üle aastate on põnevus sees, mis nüüd saama hakkab. Varem ei olnud kõik mitte igav, vaid harjumuspärane,» ütles uut väljakutset ootav Kangert.

Allikas: sport.postimees.ee


November 7, 2018
Allalaaditud-fail.jpg

2min20

Eesti aasta parimateks jalgratturiteks valiti meestest viiendat korda Tanel Kangert ja naistest teist korda järjest Greete Steinburg.

Kangert tuli Tour de France’il kokkuvõttes 16. kohale ja temposõidus Eesti meistriks. Prantsusmaa velotuuri 17. etapil sai ta ka võitluslikkuse auhinna.

“See tiitel üllatab mind,” lausus Kangert ERR-ile. “Ma ei ole sel aastal tegelikult kordagi ennast väga hästi tundnud. Mul oli hästi keskpärane hooaeg, ootasin oluliselt rohkem.”

“Lootsin, et eelmise aasta sunnitud pikk paus teeb mu sel aastal väga värskeks, aga tuli välja, et hooaeg läks kohutavalt pikaks. Mul tuli rohkem kilomeetreid kui kunagi varem ja ma ei olnud kordagi sellel tasemel, mis olin endale eesmärgiks seadnud.”

Aastaid Astana võistkonnas pedaalinud Kangert siirdub tulevaks hooajaks Education-Drapaci võistkonda. Ta peaks praeguse plaani kohaselt startima nii Itaalia kui ka Prantsusmaa suurtuuridel.

“Tiimi poolt olid ootused päris suured, nädal aega tagasi kuulsin. Kindlasti võiks võidulainele jõuda nagu ikka. Isiklik ambitsioon on Girol, kui vähegi võimalik, sõita oma sõitu ja Touril olen Rigo Urani abimees,” sõnas Kangert.

Maastikurattur Steinberg tuli Euroopa meistrivõistlustel 14. ja maailmameistrivõistlustel 21. kohale. Lisaks krooniti ta maastikumaratonis ka Eesti meistriks.

“Ise tundsin, et tegin sel hooajal suure edasimineku nii tulemusi vaadates kui ka võrdluses teistega naistega, kellega ma muidu ei olegi koos saanud sõita,” lausus Steinburg.

“Sel hooajal olin võimeline nendega koos sõitma ja see andis palju lisamotivatsiooni järgmiseks hooajaks, et veel kõvasti tööd teha. Usun, et kõrgemad kohad on veel tulemas.”

U-23 vanuseklassi parimad olid Norman Vahtra ja Mae Lang.

Allikas: sport.err.ee


November 6, 2018
47839h96b8t28.jpg

6min34

Neljapäeval esilinastus spordidokumentaalfilm “Mäed, mida polnud”, mis räägib avameelselt kahe Eesti tippjalgratturi Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti elust. Kuigi profid on sündinud ühel aastal ja kasvanud üles samas linnas sama treeneri käe all, on ometigi nende elulugu ja karjäär olnud üsna erinevad.

Olen vaadanud mitmeid rattafilme nagu “Mägede kuningad”, “Hell on Wheels“, “Overcoming“, “The Road Uphill“, “Beyond the Peloton” ja selle rivi võiks lõpetada 1983. aastal Eestis valminud telemängufilmiga “Küljetuul.” Viimase tõi välja oma eessõnas ka uue dokumentaalfilmi režissöör ja stsenarist Ivar Jurtšenko. 1985. aastal rattatrenni läinud Jurtšenko ei tundnud end piisavalt andekana, et kunagi Taaramäe ja Kangerti sarnaselt suurtuuridele sõitma pääseda, sestap alustas ta teekonda spordiajakirjanduse radadel, mis viis ta lõpuks siiski jalgratturite tippsündmustele. Jurtšenko viitas ka faktile, et Eestis kirjutatakse palju spordiraamatuid, ent spordidokumentaale napib. Ka neid võiks rohkem olla.

Sarnaselt Jurtšenkole algas ka minu sügavam kirg spordi vastu jalgrattatreeningutel ning ratturite seas legendaarseks saanud “Küljetuult” olen vaadanud korduvalt ja korduvalt. Esimest korda “Mäed, mida polnud” treilerit nähes teadsin kohe – ma pean selle ise järgi kaema. Taaramäest ja Kangertist on ka varem film tehtud, mis paraku vähese materjali tõttu jäi minu silmis puudulikuks. Seepärast oli huvi suur, kas “Mäed, mida polnud” suudab mind positiivselt üllatada. Suutis küll.

Dokumentaalfilmis, mis kestab 75 minutit, võetakse kokku ratturite elu kümne aasta vältel. Tundub üsna lühike aeg, aga kiirete lõigetega oli film muudetud nii sisutihedaks, et igav ei jõudnud kordagi hakata. Filmis olid samaaegselt kajastatud vahetud muljed Taaramäe säravaimatest hetkedest ja Kangerti kõige mustematest päevadest. Taaramäed kirjeldati ambitsioonikana, Kangertit seevastu tagasihoidlikumana ja mehena, kes teab, mis on tema roll meeskonnas. Küllap mängivad siin oma osa meeste algusaastad elukutseliste seas, kus Taaramäe tõusis raketina rattamaailma ihaldusväärsemate nimede sekka, samal ajal kui Kangert võitles karjääri ohustava põlvevigastusega, mis noore mehe ettevaatlikuks tegi. Hea meelega oleksin dokumentaalis näinud ka mõnda pikaajalise Astana ratturi triumfidest, sest suuri võite on temalgi.

Kui teised rattateemalised spordidokumentaalid on keskendunud ühele meeskonnale või paarile sportlasele nende endi vaatenurgast, siis “Mäed, mida polnud” näitas lähemalt, mida tunnevad ja mõtlevad tippsportlase lähedased, mis lisas filmile meeldiva nüansi. Minul läks meel hetkeks härdaks, kui Kangert 2015. aasta Tour de France’i viimase etapi finišis oma esimest treenerit Erich Pernerit nägi ja teda uhkusega teistele tutvustas.

Kui suurtuuride juurde naasta, siis dokumentaal näitas väga kenasti, et võistluse telgitagused ei ole nii roosilised kui võiks arvata. Näiteks viietärnihotellide asemel ööbitakse sageli madalama astme majutustes, kus madratsid võivad olla auklikud ja prestiižsete roogade asemel süüakse võistlusjärgselt oma toas hommikusöögihelbeid piima ja banaaniga. Vähemalt Taaramäe niiviisi suurtuuri rasket elu näitas ja kirjeldas. Vahemärkusena võin lisada, et naisproffide elu on mitmepäevasõitudel peaaegu samasugune.

Selline spordidokumentaal võiks olla eeskujuks noorematele põlvkondadele, näitamaks, et kui suurelt unistada, ei ole miski võimatu ning ka sportlase amet on selline nagu iga teinegi. Profikarjääril on oma hind, mida tuleb maksta, aga ometi tahaksid paljud seda kogeda.

Endise profiratturina oli mul huvitav kuulata mõtteid, mida nooremad Taaramäe ja Kangert oma tulevikust mõlgutasid. Kõlama jäi lause, et panustama peab nüüd ja praegu, mitte tulevikus tagantjärele kahetseda ja siis, veri ninast väljas, veteranide MM-ile pingutama minna. Mehed suutsid oma mõtteavaldustega saalitäie rahvast hetkeks naerma panna, mis Eesti publikut arvestades on märkimisväärne saavutus.

Kuna spordisangarid on eeskujuks noorematele, siis raputaksin ma veidi tuhka pähe Taaramäele, kes ühes stseenis kiivrita trenni vihtus teha. Ohutus ennekõike.

“Mäed, mida polnud” pakkus mulle tõeliselt nauditava filmielamuse. Ilmselt võiksin seda sarnaselt “Küljetuulele” paar korda veel vaadata. Ja siis veel. Kahtlemata on sellel potentsiaali spordifilmide klassikasse jõudmiseks. Dokumentaal võib kõigi oma iseärasuste poolest olla huvitav ka spordivõõrale inimesele, sest puhast rattasõitu ja selle detaile näidati seekord üpris vähe.

Allikas: sport.err.ee


November 6, 2018
40028909_1370080386428849_1390512498351800320_n.jpg

5min28

Jalgrattur Mihkel Räime koduklubi Israel Cycling Academy sai lõppenud hooajal 15 võitu, millest koguni viis saab kanda saarlase nimele. 2016. aastal klubiga liitunud Räim on olnud igal hooajal enim võite toonud rattur.

Mihkel Räime hinnangul läks tema hooaeg tegelikult üle kivide ja kändude. „Aga kui vaatan paberi peale ja tulemusi siis julgen väita, et parim hooaeg siiani,“ märkis rattur. „Viis võitu ja viimane neist Belgias oli karjääri seni suurim, sest osales päris esinduslik koosseis.“

Ettevalmistus hooajaks oli Mihkel Räime sõnul väga hea. Ta alustas Argentinas ja Kolumbias, kus ladus endale hea põhja. Eriti arvestades seda, et viibis enne võistlusi kolm nädalat Kolumbias kõrgmäestikus.

Veebruari esimesel nädalal sõidetud võistlusel paraku Mihkel Räim kukkus ja kui algul öeldi, et midagi katki pole vaid on tugev põrutus, kuid paar nädalat hiljem tuvastati tal siiski parema käe lodiluu murd.

Vigastust ravides treenis ta küll kogu aeg aeroobses tsoonis, kuid psühholoogiliselt oli see siiski väga raske. Mihkel Räim oli võistlustelt väljas üheksa nädalat ja tal jäid need mõnusamad sõidud Belgias kõik sõitmata.

Oma tänavuse võiduarve avas Mihkel Räim aprillis sõidetud Vuelta a Castilla y Leoni velotuuri teisel etapil. „Tagasitulek oli raskem kui ma arvasin, kuid suutsin juba kolmandal “come back ” stardil võita,“ lausus rattur.

„Olin õigel ajal õiges kohas ning tegin õiged otsuseid. Kindlasti ei olnud ma kõige kiirem või tugevam sel päeval. Ja edaspidi läks aina paremaks ning sõitsin mai lõpust juuni lõpuni tõusvas vormis.“

Nii järgnes edukas Aasia turnee. Jaapani veltuuril oli Mihkel Räim kiireim 4. ja Korea tuuril 2. etapil. Eesti meistrivõistlustel grupisõidus võttis Räim aastase pausi järel kulla.

„Just Aasias hakkasin tundma, et olen tagasi endisena ning muidugi eestikatel tundsin end päris võimsalt,“ selgitas Mihkel Räim. „Peale seda puhkasin ning suundusin Itaaliasse mäestkulaagrisse ja ilmselt tegin seal endale veidi liiga, sest see hea tunne oli pärast hooaja lõpuni kadunud.“

Ometi saavutas Mihkel Räim augustis senise karjääri suurima võidu, kui sai esikoha esmakordselt peetud ühepäevasõidul Great War Remembrance Race. Võidusõit oli pühendatud Esimese maailmasõja lõpule.

„Ma küll võitsin selle sõidu, kuid väga ei nautinud võistlust,“ tunnistas Räim. „Tundsin, et see pole mina seal ratta seljas. Arvan, et andsin seal endast kõik ning pigistasin end energiast tühjaks. Vereproovgi näitas, et on väsimus sees ning võtsin korra aja maha, et uuesti viimasteks kuudeks hea olla, kuid see ei aidanud ning hooaja lõpus lihtsalt läksin starti ja aitasin meeskonda. Mõtlesin pigem juba järgmisele aastale.“

Mihkel Räime sõnul oleks olnud ideaalne selle halva enesetundega hooaeg lõpetada, kuid tiimis oli palju vigastatuid ning polnud mehi starti panna. „Ühesõnaga ma usun, et varu oli kõvasti, samas nendest võistluspäevadest, kus ma ennast vähegi ratturina tundsin, võtsin maksimumi,“ leidis rattur. Mihkel Räim ütles, et tänu vigastusele ja kehvale hooaja lõpule jäid numbrid treeningutes suhteliselt samaks, kuid sellele vaatamata leiab ta, et kvaliteet on parem ja spetsiifilist treeningut rohkem.

Oma järgmise aasta plaane Räim veel väga ei tea, kuna meeskond pole enda koosseisu kinnitanud. Kindlasti spetsialiseerub ta rohkem sprintidele ja ta saab endale ka vastavad abimehed. „Sooviks sõita suuri klassikuid ning nüüd tunnen,  et tahaks teha ka suurtuuri debüüdi. Muidugi seljuhul kui meeskond kutse saab,“ avalikustas Mihkel Räim oma järgmise hooaja soovid.

Allikas: saaremaasport.ee


November 2, 2018
67909h309ct28.jpg

2min42

Neljapäevases saates «Hommik!» oli meil külas spordiajakirjanik ja režissöör Ivar Jurtšenko, kes rääkis uuest dokumentaalfilmist “Mäed, mida polnud”.

Alates homsest on võimalik kinoekraani vahendusel jälgida meie profiratturite Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti teekonda maailma tipus. Dokumentaalfilm kannab pealkirja «Mäed, mida polnud» ja filmi valmimiseks on kulunud 10 aastat.

Jurtšenko sõnul jäid jalgratturid talle esimest korda silma juba 15 aastat tagasi. «Nad olid ikkagi teistsugused või teistmoodi. Nende tulemused olid sellised, mis andsid aimu, et sealt võib tulla päris huvitavaid kujusid.»

Filmi avaldamiseks on režissööri sõnul viimane aeg, sest peategelased ise on juba nalja visanud, et kaua te meil järel käite.

Saatejuhid uurisid, kas selle 10 aasta jooksul on tulnud ette ka hetki, kus peategelased on mõnes olukorras väiksemat sorti pummelungi maha pidanud. «Rattasõitu ei olegi võimalik teha, kui sa oled mingi süvakarsklane. See on ikka nii raske ala, et see ei ole mingisugune kettaheitmine, see on ikka tõsisem sport,» naeris Jurtšenko.

Allikas: sport.postimees.ee


October 31, 2018
11451090t1h3f06.jpg

3min33

Rein Taaramäe rääkis telesaates «Radar» sellest, miks ta peab ennast ja Tanel Kangertit pigem headeks trennikaaslasteks kui sõpradeks, ehkki kasvatud on lapsest peale koos.

1. novembril esilinastub film «Mäed, mida polnud» Vändrast sirgunud ning maailma tippu jõudnud rattaässadest Taaramäest ja Tanel Kangertist. Taaramäe naudib praegu Monaco päikese asemel Rakvere lähistel Mõdrikul Eestimaa ilma, sest saab nii olla koos abikaasa Hannaga. Oskab ta üldse ilma spordita elada?

«Ütlen ausalt, ei oska! Enam ei oska. Rattasõidust on praegu küll kopp ees, aga midagi on vaja kogu aeg teha,» sõnas Taaramäe.

Ent on nad Kangertiga parimad sõbrad? «Kohe kindlasti mitte, sest me oleme Taneliga niivõrd erinevad. Me küll juba tunneme-teame lapsepõlvest, aga juba koolipoisteeas olime üsna erinevad oma loomult. Me ei olnud parimad sõbrad, aga olime parimad trennikaaslased. Konkureerisime teineteisega trennis, see aitas mõlemal paremale tasemele jõuda. Muidugi Tanel oli noorena minust nii trennis kui ka võistlustel alati tugevam, mul oli üsna raske talle vastu saada,» rääkis Taaramäe. «Sõitsin pidevalt tema varjus.»

Tour de France’i parima noorratturi valget särki on siiski saanud kanda Taaramäe. «Võidutahe ja saavutustahe oli ehk mul suurem, sest poisikeseas ma neid võite väga ei saanud,» oskab ta ise tuua põhjenduseks sellele, miks karjääri alguses saatis suurtuuridel edu pigem teda, mitte Kangertit.

Kummal on perekonnas kuldsed käed, kas Reinul või Hannal? Mitmel ruutmeetril Monacos elatakse, kui tugevalt üksteise küljes kinni ollakse ning miks on Taaramäe nii otsekohene mees nagu ta on? Milline oli tema lapsepõlv ja miks ta filmitegijad endale nii lähedale lasi? Sellest ja muust räägib Taaramäe lähemalt juba «Radaris».

 

Allikas: sport.postimees.ee


X