ARVUSTUS | “Mäed, mida polnud” näitab, et sportlane on ka inimene

Neljapäeval esilinastus spordidokumentaalfilm “Mäed, mida polnud”, mis räägib avameelselt kahe Eesti tippjalgratturi Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti elust. Kuigi profid on sündinud ühel aastal ja kasvanud üles samas linnas sama treeneri käe all, on ometigi nende elulugu ja karjäär olnud üsna erinevad.

Olen vaadanud mitmeid rattafilme nagu “Mägede kuningad”, “Hell on Wheels“, “Overcoming“, “The Road Uphill“, “Beyond the Peloton” ja selle rivi võiks lõpetada 1983. aastal Eestis valminud telemängufilmiga “Küljetuul.” Viimase tõi välja oma eessõnas ka uue dokumentaalfilmi režissöör ja stsenarist Ivar Jurtšenko. 1985. aastal rattatrenni läinud Jurtšenko ei tundnud end piisavalt andekana, et kunagi Taaramäe ja Kangerti sarnaselt suurtuuridele sõitma pääseda, sestap alustas ta teekonda spordiajakirjanduse radadel, mis viis ta lõpuks siiski jalgratturite tippsündmustele. Jurtšenko viitas ka faktile, et Eestis kirjutatakse palju spordiraamatuid, ent spordidokumentaale napib. Ka neid võiks rohkem olla.

Sarnaselt Jurtšenkole algas ka minu sügavam kirg spordi vastu jalgrattatreeningutel ning ratturite seas legendaarseks saanud “Küljetuult” olen vaadanud korduvalt ja korduvalt. Esimest korda “Mäed, mida polnud” treilerit nähes teadsin kohe – ma pean selle ise järgi kaema. Taaramäest ja Kangertist on ka varem film tehtud, mis paraku vähese materjali tõttu jäi minu silmis puudulikuks. Seepärast oli huvi suur, kas “Mäed, mida polnud” suudab mind positiivselt üllatada. Suutis küll.

Dokumentaalfilmis, mis kestab 75 minutit, võetakse kokku ratturite elu kümne aasta vältel. Tundub üsna lühike aeg, aga kiirete lõigetega oli film muudetud nii sisutihedaks, et igav ei jõudnud kordagi hakata. Filmis olid samaaegselt kajastatud vahetud muljed Taaramäe säravaimatest hetkedest ja Kangerti kõige mustematest päevadest. Taaramäed kirjeldati ambitsioonikana, Kangertit seevastu tagasihoidlikumana ja mehena, kes teab, mis on tema roll meeskonnas. Küllap mängivad siin oma osa meeste algusaastad elukutseliste seas, kus Taaramäe tõusis raketina rattamaailma ihaldusväärsemate nimede sekka, samal ajal kui Kangert võitles karjääri ohustava põlvevigastusega, mis noore mehe ettevaatlikuks tegi. Hea meelega oleksin dokumentaalis näinud ka mõnda pikaajalise Astana ratturi triumfidest, sest suuri võite on temalgi.

Kui teised rattateemalised spordidokumentaalid on keskendunud ühele meeskonnale või paarile sportlasele nende endi vaatenurgast, siis “Mäed, mida polnud” näitas lähemalt, mida tunnevad ja mõtlevad tippsportlase lähedased, mis lisas filmile meeldiva nüansi. Minul läks meel hetkeks härdaks, kui Kangert 2015. aasta Tour de France’i viimase etapi finišis oma esimest treenerit Erich Pernerit nägi ja teda uhkusega teistele tutvustas.

Kui suurtuuride juurde naasta, siis dokumentaal näitas väga kenasti, et võistluse telgitagused ei ole nii roosilised kui võiks arvata. Näiteks viietärnihotellide asemel ööbitakse sageli madalama astme majutustes, kus madratsid võivad olla auklikud ja prestiižsete roogade asemel süüakse võistlusjärgselt oma toas hommikusöögihelbeid piima ja banaaniga. Vähemalt Taaramäe niiviisi suurtuuri rasket elu näitas ja kirjeldas. Vahemärkusena võin lisada, et naisproffide elu on mitmepäevasõitudel peaaegu samasugune.

Selline spordidokumentaal võiks olla eeskujuks noorematele põlvkondadele, näitamaks, et kui suurelt unistada, ei ole miski võimatu ning ka sportlase amet on selline nagu iga teinegi. Profikarjääril on oma hind, mida tuleb maksta, aga ometi tahaksid paljud seda kogeda.

Endise profiratturina oli mul huvitav kuulata mõtteid, mida nooremad Taaramäe ja Kangert oma tulevikust mõlgutasid. Kõlama jäi lause, et panustama peab nüüd ja praegu, mitte tulevikus tagantjärele kahetseda ja siis, veri ninast väljas, veteranide MM-ile pingutama minna. Mehed suutsid oma mõtteavaldustega saalitäie rahvast hetkeks naerma panna, mis Eesti publikut arvestades on märkimisväärne saavutus.

Kuna spordisangarid on eeskujuks noorematele, siis raputaksin ma veidi tuhka pähe Taaramäele, kes ühes stseenis kiivrita trenni vihtus teha. Ohutus ennekõike.

“Mäed, mida polnud” pakkus mulle tõeliselt nauditava filmielamuse. Ilmselt võiksin seda sarnaselt “Küljetuulele” paar korda veel vaadata. Ja siis veel. Kahtlemata on sellel potentsiaali spordifilmide klassikasse jõudmiseks. Dokumentaal võib kõigi oma iseärasuste poolest olla huvitav ka spordivõõrale inimesele, sest puhast rattasõitu ja selle detaile näidati seekord üpris vähe.

Allikas: sport.err.ee

X