André Aduson 27 aastat rattatreenerina

2023. aasta sügisel tähistas CFC Rattakool oma 20. sünnipäeva ja algamas on 21. hooaeg. Selle verstaposti puhul õnnestus aasta alguses saada intervjuu mehega, kes on kõik selle tee kaasa teinud – peatreener André Aduson, intervjueerija rollis tema endine õpilane. André on mees, kes läks kord ajutiselt rattatreeneriks, kes ütleb, et intervjuud ei ole tema teema ja arvab, et nii palju kui on treenereid, on ka erinevaid teid sarnaste tulemuste juurde. Pikemas artiklis on muuhulgas juttu CFC algusajast, punasest Ford Sierrast, Eesti rattaspordi seisust ja imetrennidest. Meil on hea meel, et legendaarne treener, kes on seni keeldunud kõikidest taskuhäälingutest, nõustus lõpuks meiega vestlema. 

Kaua sa treener oled olnud?

27. hooaeg hakkab, 1997 alustasin (küsivalt vastates)… Oli jah, 1997. aastast alates… oi jah…(naerab)

Kuidas algus välja nägi?

Alustasin KJK-s (Kalevi Jalgrattakool). Kevadel tulin just USA-st ja selline härra nagu Ulo Talivee oli Õismäel treener. Tal olid tervisega probleemid, et enam selliselt ei saanud jätkata ja siis Jaanus Prükkel (Kalevi Jalgrattakooli juhataja) pakkus mulle treeneri kohta. Ajutiselt oli vaja, see oli kindel jutt, et AJUTISELT!!! (naerab)

Kuidas Õismäe ajale tagasi vaatad?

Seal oli meil korralik treeningbaas, aga no see aeg oli nagu ta oli, et mingil hetkel oli linnaosal sinna vaja teha ema ja lapse tuba ja siis meid aeti kuskile garaaži ja sellega see asi nagu seal lõppeski… (Õismäe ruume meenutades) Pagan mul on kahju, et neid diplomeid, plakateid ja pilte, mida Ulo oli seintele pannud, et neid kaasa ei võtnud – praegu oleks päris lahe neid vaadata. Aga tipphetkel oli meil 18 õpilast, vanus oli ka lahedalt 8-18…no tee siis koos trenni (naerab). Õismäelt kõige nimekam oli Kataliina (Normak), kes Eestis ja välismaal edukalt sõitnud. Käisime asenduspaigana vaatamas ka seda kohta, kus täna Nõmme Rattaklubi (suusahüppetorni kõrval) toimetab ja saime isegi boksi sinna, aga me ei leidnud ikkagi treenerit n-ö Õismäe pundile, sest mina alustasin juba Pirital.

Millised 1997 a. esimesed trennid olid?

Kuna ma alustasin kevadel, siis sõitsime juba ratastega ja esimene trenn oli Õismäe tiigi ümber (naerab)… õpilasi oli vähe ja kõik nad ei olnud pädevad ka kohe maanteel sõitma ja siis me tiirutasimegi seal tiigi ümber. Eks natukene ikka oli juba ette mõtlemist, et kui ma nüüd esimest korda lähen, mis ma siis trennis teen, aga Ulo oli ise ka kohal ja kindlasti ei olnud ka pikk trenn. Eks ma vaatasin, kuidas nad seal siis sõidavad ja siis oligi vaja õpetama hakata, et kuidas maanteel sõita jne. Hiljem käisime juba päris teedel sõitmas, näiteks Kakumäe ring oli sellel ajal päris populaarne. Tuli praegu täitsa niisama meelde, et mäletan, kuidas Ulo tuli võistlustele igale poole rongiga. Täitsa lõpp on täna niiviisi mõelda, et tuledki Elvasse niimoodi, et lastel kotid seljas ja varukummid ümber keha…

Millal esimest korda rattaspordi juurde jõudsid?

Ma olin vist 13, kui läksin trenni, see oli ka lahe, et Ats (Ado Hein, Kalevi Jalgrattakooli treener) võttis mu vastu ja unustas mu ära sinna treki peale (naerab). Mul on hästi meeles, et kuidas see vari seal trekil paistis ja eks tol ajal see särk oli ka natukene XL seljas ja kuidas kõik lehvis, aga just see kiirus, et ega sa mingi tavalise kokkupandava rattaga elusees sellist kiirust saa nagu trekil sai. See oli tore, jah.

Aga läksid ikkagi kergejõustiku juurde?

Kuidagi nagu läks jah nii. Ma jäin sinna bokside vahele täitsa üksinda, selline tagasihoidlik nagu ma olen. Anti ratas – davai ehita. Midagi sealt kastidest siis otsisin ja leidsin käikari (käiguvahetaja) ja panin külge. Järgmine päev tuled ja jälle vaatad, et midagi puudu. Ma ei teagi kaua ma seal seda ratast ehitasin, aga lõpuks baasi ratast ma ei saanudki valmis. Mingi hetk siis hakkas jooksmise periood ja mäletan, et tulid nimekirjad baasi tahvlitele, et teatud seltskond sai krossirattad ja siis teatud seltskond jäi ilma – mina seal hulgas, ehk pidigi jooksma minema. Siis sõbrad läksid samal ajal Viimsis kergejõustiku trenni ja läksin koos nendega. Mis mind hiljem tagasi tõi oli see, et mängisime kord jalgpalli ja ma mingis mängu situatsioonis vajusin spagaati ja tõmbasin lihase pooleks – kohe täitsa puruks. Ja sealt polnudki rohkem varianti, kui hakkasin olude sunnil uuesti ratast sõitma.

Millal tekkis tunne, et võiks võistelda?

Tegelikult põhisüüdlased selles on mul nooruspõlve sõbrad Andres ja Martin (isegi juunioride koondisse kuulunud). Sel ajal tuli Eestisse laiemalt maastikuratas ja siis me ostsime maastikurattad ja kevadel korraldati Nõmmel aja peale sõit. Ei mäleta, kes korraldas aga vist oli Hawaii Express. Lühikesed sõidud ja kui siis sõpradele pähe panin, tekkis mõte, et võiks sõita.

Kui tagantjärgi kergejõustiku peale mõtled, kuidas see sind rattatreeneri ametiks ette valmistas?

Mina olen arvamusel, et üks ala täiendab teist. Kasvõi siin ÜKE (üldkehaline ettevalmistus) osas ma olen võtnud ka kergejõustiku elemente sisse. Sellises vanuses nagu meil õpilased on, ma arvan et see on vajalik, sest ainult aasta läbi rattaga sõita – see läheb liiga üksluiseks, eriti arvestades noorte kehalist arengut. Seda enam, et lastel õuesport on praktiliselt ära kadunud. Ma vähemalt siin linnapiirkonnas küll väga ei tea, et oleks. Ja noh, jooks on ju spordi alus (naerab), seda on inimesed aegade algusest teinud. Mulle endale on ettevalmistusperiood alati meeldinud ka millegipärast, see on kuidagi mõnus.

Kuidas CFC algus sinu jaoks välja nägi?

Tegelikult Kalev (Vist – üks spordiklubi ja rattakooli asutajaid) rääkis juba varem sellest, ma ei mäleta, kas see oli Tallinna Rattaralli või mõni muu üritus, aga augustikuus see minu arust oli. Tema juures oli rattaralli afterparty, selline võistlusjärgne istumine ja ta kuidagi mainis, et on plaanis selline värk. Kui hiljem konkreetselt rattakooli asutamise teemal saime uuesti kokku, siis olid vist peaaegu kõik klubi asutajamehed kohal (CFC Spordiklubi sündis aasta enne rattakooli). Ilmar (Laht), Tõnu (Ord), Jass (Jaan Kirsipuu) oli isegi tookord, kuigi ta oli veel profirattur. Kaidoga (Laas – CFC Rattakooli esimene treener koos Andréga) saime enne avamispidu kokku – kohtusime baasis. Tuli oma punase Sierraga (Ford – auto) ja nahktagi oli seljas (naerab). Aga minu arust meil klappis väga ilusti.

See oligi siis vahetult, mõni kuu enne avamist?

Jutte oli vaikselt juba enne. Alguses oli jutte, et tuleb CFC koos KJK-ga, aga siis ikkagi tuli täitsa eraldi. Sügisel 2003. käisime veel tüdrukutega esimest korda maantee MM-il Hamiltonis, Kanadas ära ja tagasi tulles sisuliselt alustasin juba tööd CFC Spordiklubis.

Mis sulle CFC-s kokku lubati?

Minu jaoks oli kõige tähtsam palgateema, sest mul endal läks varem raskeks, et korjad õpilastelt krooni kaupa õppetasu. Stabiilne palk oli minu jaoks põhiline ja võin öelda, et kunagi pole hiljaks jäädud. Stabiilne palk ja selline seltskond seal taga – ikkagi nimekad mehed. Seal ei pea isegi midagi väga mõtlema hakkama. Aga mis seal alguses kõik oli, õpilased said komplekti tasuta riideid, uus klubibuss ja selline muu administratiivne pool.

Kaua pakkumist kaalusid?

Eks Jassi nimi oli ka ju seal sees kohe olemas. Natuke aega ikka kaalusin, kasvõi sellepärast, et sellised asjad on alati kellegi jaoks valulikud, sest ikkagi õpilased tulid ka suures osas kaasa. Et ta natukene ikka tekitas sellist…jah, ikka raske.

Mis sinu jaoks suurim muutus oli?

Kõik hakkab kogu klubi ülesehitusest. Kui sul on selline tugi taga ja korralikud bussid, masinapark, varustus õpilastele. Seal Gert (Jõeäär, aastatel 2013-2016 sõitnud Cofidise profiklubis) sai ratta, tüdrukud said rattad, arvete teema, et me (treenerid) ei pidanud ise sellega tegelema ja olidki inimesed, kes sellega tegelesid. Ja mingil hetkel kui tuli Aivo (Liksor – varalahkunud endine CFC Spordidirektor), siis me andsime ainult nimekirja ja isegi võistluste ülesandmist ei pidanud tegema. Laagrid ja muud asjad korraldas Aivo. Kevadlaagri ainult pidime ise korraldama. Ta oli ikka ala fänn. Kurb, et see niimoodi läks.

20. aastat tagasi tekkinud äratundmised on jäänud?

Kõik on stabiilne. Seda ma ise just hindan väga. Ma vähemalt tunnen, et mind on hästi hoitud (naerab). Eks siin on olnud ju jamasid ka, aga nii see elu on. Kõigest on välja tuldud ja edasi mindud… eks kulisside taga on jama alati rohkem, aga eks show peab välja kukkuma ikka ilusti. Mis tagaruumis toimub – las ta jääda sinna.

Alguse ootused on vastanud lubatule?

Noh. Ma ei tea, kas seda nüüd päris kirja panna, aga alguses võib-olla mingi hetk tundus nagu, et kõik olid nii entusiastlikud, et hakkasid ka treeningutesse kaasa rääkima. Mäletan, et üks kolmapäev läksime ühistrenni, noored ja lisaks klubiliikmeid oli ka tol hetkel päris palju – sõitsime Peterburi maanteel. Ühel hetkel tuli Suun (Riho – Eesti parim meessportlane 1985) mu kõrvale ja ütleb, et: „mis te nii aeglaselt sõidategi või? Niimoodi ei saa tugevaks“. Aga sel ajal olid teisipäevakud ja meil eelmine päev oli olnud võistlus ja sellest ka tempo valik. Eks selliseid asju ikka oli ja käis asja juurde, aga ajapikku kõik rahunes maha. Tööjaotus sai paika.

Mäletad sa mis CFC-s esimene trenn oli?

CFC-ga oli matk, matka sisu niimoodi ei mäleta. Martti (Alesmaa – täna World Tour tiimis Ineos Grenadier mehaanik) tulekut ma mäletan, vanaisaga koos tulid. Tema oli esimene ametlik õpilane väljastpoolt (teised olid KJK-st ja Mäe Rattaklubist) ja jäi kohe meelde.

Milline ettevalmistusperiood täna on – palju seda katsetamist leidub veel?

Väikeseid muutusi ma proovin sisse tuua, aga praegusel hetkel mulle endale tundub, et see selline ettevalmistav periood, mis on aastate jooksul välja kujunenud, see noorte puhul toimib ja ongi just see, et me teeme kogu kehale harjutusi.

Kuidas sa võrdleksid õpilasi 2003 ja 2023?

Sellel ajal oli nagu…kuidas nüüd öelda… kuigi nad praegu ka ikka suhtlevad, aga tihti ikka laagris vajuvad üksi või kahekesi oma ekraani taha ära. Toona näiteks, kui me Itaalias laagris olime, siis kes mängis kabet, kes malet, kes kaarte ja laenutasime koos videokassette. Panime rahad kokku. Mäletan et 1.50 € oli tol ajal laenutuse hind ja vaatasimegi õhtul koos filmi. Areng tuli 2006, kui Margus (Havik) sai isa sülearvuti ja siis saime ise filme kaasa võtta. Itaalia oli kihvt koht, aga trenni suhtes oli ikka liiga tihe liiklus. Rahulikult sai sõita ainult sellistel mägiradadel, aga ilus koht oli meil seal Garda järve ääres. Lapsevanemad… ma arvan, et ma kohtusin ka siis kõigiga, aga niimoodi võistlustel nagu täna, ma ei näinud neid. Nad ei olnud eemalolevad, aga nad niimoodi ei hakanud treeneri töösse sekkuma. Ise juurde mõtlema, et ai-ai trennist jäi väheks ja lähme teeme puhkepäeval ise juurde. See on õrn teema.

Sa mainisid, et noored olid rohkem pundis, iseloomust tulenev või keskkond?

Ma arvan, et noored on ikka noored. Ma arvan, et see on muu keskkonna selline üldine teema, mis ongi muutunud. Ma olen lugenud, et tänapäeva noorte pingutusgeen aina nõrgeneb, et muid asju on ju nii palju ümberringi ja koolid on ka kindlasti intensiivsema õppekavaga, kui sellel ajal oli. Kella 17-ks trenni jõuda – see ei olnud probleem. Praegusel ajal tihtipeale aga ei jõuagi, sest on lisaained. Nagu ühiskond muutub, muutuvad ka noored, aga inimestena on nad sarnased, ei ole midagi muutunud.

Oled teinekord imestanud ka, et 25 a möödas ja ikka täpselt samamoodi?

Ei oska niimoodi öeldagi. Näiteks mul on täna üks õpilane, kes välimuselt ja käitumiselt täpselt nagu oli omal ajal Aksel (Nõmmela – 2017. EM eliidi grupisõidu 7. koht). Natukese aja pärast hakkadki mõtlema, et täpselt sama õpilane ju… üks on ka Ossi (Oskar Nisu – profitiim Ferei Quick-Panda Podium Mongolia Team rattur 2024. hooajal) moodi (naerab), osav ja seletab ja tahtmist täis…on, on ikka neid äratundmisrõõme.

Milline on lapsevanema roll lapse sportlasteel?

Olla toetav. Kui lapsel on huvi sporti teha ja hingega asja juures olla, siis lapsevanem olgu toetav. Tänapäeval on see varustuse teema ka, aga põhiline on ikkagi see, et laps tahab teha. Kui seda ratast ise ei saa (soetada), siis me leiame talle ikka selle. Just see moraalne toetus on põhiline, et laps saaks teha sporti. Minu arust võib noorel 10 treenerit ka olla, aga tähtis on, et kõik käiks läbi ühe treeneri, kes siis vastutab ja kelle juures ta „on“. Muidu tekib tohuvabohu, mis on noorele kahjulik, sest temal tekib segadus ja ta ei tea mis pidi enam joosta… tõmmatakse siit-sealt ja ei suudagi keskenduda millegile. Eks nii palju kui on treenereid, on ka erinevaid teid sarnaste tulemuste juurde. Eriti noortespordis, seal on vaja kannatust, kus mõni juba M-16 vanuseklassis on 1.90 m pikk, samas kui teine kõrval on 1.60 m. Lihtsalt see loomulik areng pole alanudki veel ühel, kui kõrval võib-olla poiss, kellel on 12-aastaselt vuntsid ees. Imetrenne pole olemas kahjuks – kui noor pole hakanud arenema, mis sa paned talle seda koormust kui ta ei kannata seda ära. Ta ei hakka kiiremini liigutama, pigem sa lõhud ta ära. Seal on kannatust vaja ja eks ma pean seda päris tihti ka lastevanematele rääkima.

Kas võitmiseks talenti peab olema?

Peab ikka olema.

Kuidas sa talendi ära tunned?

Eks see oleneb noorest. Ei ole niimoodi… Mõnest näed kohe ära, kui ta tuleb trenni, ta on kohe valmis. Ükstapuha, mis me teeme, tal tuleb enam-vähem välja, järgmine kord juba päris hästi ja siis ongi juba talent näha. Mõnel aga võtab kauem aega… aga sellist, et lõplikult midagi öelda, see seal juunioride klassis hakkab paistma, M-16 ka muidugi. Aksli puhul võib näiteks tuua, et kui ta tuli oma Bisaniga (klubisiseselt rattabränd, mille järgi Akslit tuntakse). No ei osanud arvata, et läheb selliseks sõiduks. Ossist ja mõnest teisest oli ikka rohkem näha. Ossil oli areng kiirem ja noortel ongi ebaõiglane seal vanuses 14-16. Juuniorites tuleb see töö tegemise mõju rohkem esile ja siis talent võrdsustub. Kui veel aktiivsemalt rattaga kaasas sõitsin, oli noorte arengut eriti hästi tunda.

Kuidas sõitev treener olla on?

Jah, eks ma Gertiga võistlesingi Eestis. Noorematega, 93-94 sündinud sõitsin ma ainult Pirital Jüri Ratase sõidul ja nemad sõitsid minu vastu kambaga (naerab).
Miinuseid ei oska välja tuua… Mis seal on, et panen õpilasele pähe? See, ma arvan ei ole teema. Positiivset ikka on, et midagi ikka saad seal vaadata ja aidata.

Mis enda tulemustest enim korda läheb?

Mul on iga karika ja medali üle hea meel, et kui ma neid praegu vaatan garaaži seinal. No niisama nostalgia mõttes. Mõnda vaatad ja mõtled, et kas mäletan seda võistlust ka – tuleb meelde küll mõni asi. Aga mul pronksmedaleid on kõige rohkem. Emotsionaalne sõit oli kindlasti, kui Gert esimest korda juuniorina võitis Saaremaa Velotuuri. Viimane etapp läks meil ikka väga kriitiliseks. Eks läksime ahneks ka, tahtsime saada nii üld-, kaksikvõidu kui meeskondliku ja siis seal ohtlikud mehed sõitsid eest minema. Põhikonkurent, kes meil oli soomlane, oli seal minekus sees ja siis Gertiga kahekesi hakkasime taga ajama. Nägin, et me vist ei jõua ikka kahekesi vahet kinni tõmmata ja ei saa kätte seda kampa. Siis palusin Indrek Rannama ja Tarmo Raudseppa appi vedama ja sellest piisas. Ütlesin meestele, et tulge appi, muidu läheb võit Soome. Saaremaa Velotuur ongi selline, lahedad mälestused. Kuskil on isegi pildid, kus meil (CFC) oli kaks meeskonda peal ja siis vist oli Vändra etapp, kus meil oli kaks 8-st meeskonda ja kõik olid ette tööle pandud, suur pikk CFC rivi. Ma mäletan, et vist oli Martikainen (Tommi – Kalev Chocolate Team profitiimi rattur) eest ära sõitnud ja kui järele jõudsime, siis Martikainen vaatas, et oeh… no kui sul selline rong järgi tuleb, siis kuhu sa lähed.

Mis sulle võistlustest veel põnevat meenub?

Ma ütleks, et mingi hetk on autos isegi raskem olla, treenerina. Tihtipeale mulle meeldib üksi olla, sest siis ma saan omaette vanduda (naerab). Eks seal emotsionaalseid sõite on ikka palju olnud. Kasvõi eestikad, ega seal ükski asi pole lihtsalt tulnud, et alati on ju keegi konkurent. Eks see ongi treeneritöös ka positiivne, et just need emotsioonid ja head emotsioonid. Ja kui neid on piisavalt, et kõik on tasakaalus, siis on ju kõik hästi. Noortele tuleb ka õpetada, et tulebki osata võita ja kaotada.

Huvitavaid seike veel CFC ajast jagada?

Ma õhtuseid lugusid ei saa rääkida… ikka juhtus… (naerab). Kaido legendaarne lause: „André, lähme korraks kasvõi.“ Ja siis ma läksin (naerab). On olnud igasugu asju, aga kui sa nüüd niimoodi küsid…Võiks öelda, et mu esimene põlvkond 85a-87a sündinud, et selle aja jooksul ikka on.

Mis teeb treenerist hea treeneri?

(Mõtleb pikalt) Ma olen seda tüüpi, et rahulikuks pead suutma jääda, et õpilastega saaks… ma ise jään ju vanemaks koguaeg ja nooremad tulevad peale ja siis pead saama ju iga vanuse või põlvkonnaga hakkama… mingite muutuste ja trendidega kohaneda või neid mõista. Aga kõiges ma ka nendega ei saa nõus olla. Ma olen öelnud, et ma olen kõige kurjem treener, vähemalt CFC-s. Peab ikka natukene korrale ka kutsuma, kord peab majas olema, kasvõi laagris. Voodid tehtud. Trahvi ma enam tänapäeval ei julge teha nagu Kaidoga kunagi, aga see ei olnud halb variant. Eks see ongi ju, et proovid noori mitte ainult füüsilise poole pealt arendada, vaid oleksid inimesed ka head. Spordis on ju kõik tegelikult olemas, mis muus eluski, päeva lõpuks ma arvan, et sport õpetab elama ka.

Mis on treeneri roll, mis välja ei paista?

Mingil määral peab treeneris olema kõik need asjad, psühholoog, kokk jne. Kui ma lähen noortega Hispaaniasse ja olen 3 nädalat nendega koos ja seal tekib neil omavahel erimeelsusi, siis jälle pead ju lahendama kuidagi neid erimeelsusi, et saaks see asi heas õhkkonnas edasi minna. Samamoodi korra pidamine, teistega arvestamine ja kõike seda peab seal jälgima ja mingis mõttes ka juhtima. Kõik, mida noortel vaja, et keegi õpetaks ja hoiaks silma peal.

Kumba rohkem kahetsed, kas seda, et ütlesid või seda, et ütlemata jätsid?

Nii ja naa (naerab). Aga üldiselt ma olen proovinud niimoodi, et esimese emotsiooni pealt ma ikka ei lähe rääkima. Siis võid ise ka vale mulje jätta, kasvõi enda olekuga või millega iganes. Mis põhiline, kui ma pean pahasema näo tegema või natukenegi häält tõstma, siis kõik värisevad. Eks lepin sellega, kui öeldakse, et André on kuri.

Spordis räägitakse tihti tulemustest. Mis spordis veel peidus on?

Mina ei tea palju nüüd seal treeneri või minu roll on, aga kui ma nüüd tagantjärgi vaatan, et kõik, kes on trennis kunagi käinud, ma julgen öelda, et kõik on head inimesed ja kõigil läheb hästi. Äkki on väikene osa minul või vähemalt spordil seal. See ongi ju jälle positiivne emotsioon, kui kedagi näed kuskil aastaid hiljem ja näed, et kõik on hästi.

Palju suhtled täna endiste õpilastega?

Mõnega tihedalt, mõnega tihedamalt (naerab). Viimane Saaremaa kriteerium näiteks nägin ka ühte endist õpilast, keda polnud vist 15 a näinud, aga rääkida oli nii mõndagi.

Mõni õpilane on täpselt samasugune ka?

Gert teeb sporti ikka (naerab)… Päris nii ikka pole, et üldse pole muutunud. Aga väga lahe on, et paljud on jäänud spordi juurde, võib-olla ma egoistlikult näen, et CFC-st on palju ja võib-olla teistest klubidest nii palju ei oska nähagi, aga mulle tundub, et see näitaja on meil positiivne. Kui kõige algusest vaadata meenub näiteks Reile (Mihkel), need sarjad (Filter maanteevõistlused), mis ta on teinud, see on väga tänuväärt ettevõtmine.

Kuidas rattasport sobitub noortega?

Kas just ainult noor. Minu arust rattasport on selles suhtes imeline, et sa võid minna sõitma ja reeglina on rääkimistempo. Kas sa lähed istud sõbraga nüüd pubisse või baari või sa lähed ja sõidad 2 tundi, 3 tundi, mida iganes… et rattasport on selles suhtes hea ja tore. Isegi kui sa kasvõi lõpetad oma tõsise tippspordi ära, aga sa saad sõita ükstapuha kui kaua, elu lõpuni välja. Ma ei kujuta ette, et mida Kanter või Tammert teevad. Et kas ütlevad, davai saame nädala lõpus kokku ja teeme 2h ketast? Ei ole ju… see ongi selline ala, et loobid oma ketta seal tol hetkel ära ja siis on unustatud. Rattasport on niivõrd lai ja trennides on iga kord midagi teistmoodi. Ilm on teine, tuul on teine, see kaaslane, kes sul on trennis, on teine. Aga rattaspordi jaoks peab iseloomu olema. Kui sa nüüd päris sporti teed, siis see, mis ilmadega trenni tehakse, mis ilmadega võisteldakse… See ei ole selline, et korraks lähed ja teed sutsu ära, vaid oled tundide viisi väljas. Kõik see teeb tugevamaks, kasvatab iseloomu, tahtejõudu. Ma näiteks enda kohta ei ütle, et ma lähen trenni, ma lähen rattaga sõitma. Väga mõnus on ja siiamaani motiveerib, et ükstapuha, mis uus on, mis uus vidin rattal küljes vmt, nagu vanasti, midagi pole muutunud (naerab).

Mida sa soovitad nendele, kes tahavad järgmised Pogacarid (rattamaailma rokkstaar) olla?

Oi jah. Ma arvan, et tulebki endast parim anda ja ega Pogacari on ainult üks (naerab). Kuidas ma ütlen, et anna endast parim ja ongi hästi. Ega üle oma varju ei hüppa ja looduse poole pealt on ka teatud piirid ees. Kuidas kellegile on siis jagatud seda. Aga töökus peab olema, ilma selleta ei saa. Sa võid olla maailma kõige andekam, aga kui sa tööd ei tee, siis ei tule ka midagi. Ei peagi tahtma olla keegi teine, iseendaks peab jääma ja endast parima andma.

Mida soovitad noortele kolleegidele ehk treeneritele, kes alles treeneri karjääri alguses?

Kannatlikkust, mis seal ikka (naerab). Oleneb, mis mõtetega tuled. Kui treener tuleb kohe mingi tulemuste mõtetega (sportlike), siis seal on seda kannatlikkust vaja, et ega kiiresti ei tule midagi.

Kui palju jälgid täna tipptasemel toimuvat?

Premier League´i (Inglismaa jalgpalli kõrgliiga) ikka vaatan tihti (naerab). Aga rattasõidust, tuure ei vaata. Kevadklassikud (kõige kõrgemal tasemel peetav jalgrattavõistlus, mida iseloomustab väga pikk distants, kuni 300km ja rasked tingimused – munakivid, tõusud, halb ilmastik) on minu lemmikud, need on ehedad võidusõidud. Tuurid on liiga palju kontrollitud minu jaoks… no viimasel ajal on jälle põnevamaks läinud, aga kokkuvõttes ikka liiga kontrollitud. Ma võtaks neilt ära kohe raadiosaatjad, meeskondi väiksemaks ei teeks, aga raadiosaatjatest jätaks ainult kohtunike oma ja kohtunikud saavad rattureid hoiatada küll kui mingid ohud on. Oleks palju lahtisem see võidusõit, kogu info tuleb, kas raja äärest, autost või kohtunikelt. Aga no see on minu arvamus. Kui kõik on välja arvutatud, mida ma vaatan seal?

On sul lemmiksõitja?

Jan Ullrich (naerab). Nii ta jäi mul. Uuemast ajast aga elasin Cancellarale (Fabian – mitmekordne maailmameister ja kahekordne olümpiavõitja) kaasa ja no muidugi kõik Eesti poisid. Kunagi mulle jättis Hamiltonis (2003.a. MM) unustamatu mulje David Millar, kui tuli seal eraldistardi maailmameistriks (jäi hiljem dopinguga vahele ja kaotas tiitli). Uuemast generatsioonist ma ei teagi, Van Der Poel võib-olla, kuna ta on lehvitanud ka mulle (naerab).

Kuidas Eesti rattaspordil täna läheb?

Mingis mõttes, proffe meil ju on. Näiteks Madis Mihkels on natukene ennast juba tõestanud… (vaikus)… ma proovin võrrelda kui Jass ja Lauri (Aus) veel olid… nii kõvad nad täna meil ju ei ole tulemuste poolest? Ma arvan, et midagi hullu kindlasti pole. Ma usun, et kõik on ju positiivne, et noored ka tulevad veel. Pajur (Romet), Ragilo (Frank), Tamm (Lauri) – eks ole näha, kuidas neil edasi läheb. Ja mine tea, mis Mongoolia (Ferei Quick-Panda Podium Mongolia Team, kus sõidavad Mihkel Räim, Oskar Nisu, Martin Laas ja Gleb Karpenko) mehed tegema hakkavad ja Prantsusmaal ka ju meil noored sõidavad. Huvitav saab olema, kuidas Markus Pajur nüüd seal suudab. Ma usun, et kui ta on sama hea kui eelmine aasta, siis ta paneb Prantsusmaal kõik sõidud kinni ja sealt võib ka leping tulla. Ma usun, et tuleb. Peaasi, et tervis vastu peab. Ja loodan, et Rein Taaramäe ka veel sõidab nii mõnegi aasta ja saaks Tour de France-le ka peale ja etapivõidu sealt. Oleks etapivõit kõigilt kolmelt suurtuurilt. Üldkokkuvõttes on meil kõik hästi, on juuniore tulemas ning Lebedev (Andri) teeb head tööd noortega. Audentese noortel on kokkuhoidev seltskond ja kõik on motiveeritud. Ja Eesti Jalgratturite Liidus on ka meil läbi aegade parim president (Raivo Rand). Kõik on hästi kui niimoodi mõtlema hakata. Eks me treenerid peame rohkem vaeva nägema, et saaks veel paremaks, et saaks need Taaramäed, Kangertid kätte kuskilt Eesti pealt… (mõttepaus)… tegelt tahaks ühe Jassi kätte saada, siis tuleks võite rohkem (naerab).

Kaua veel jaksad?

Jah…27. hooaeg… eks 20. peal juba mõtlesin, et paar kurvi veel ja siis finišisirge, aga millal see päriselt paistab, eks siis ole näha.

Diktofoni sulgudes, lahkus André 16. järjestikust hooaega Hispaaniasse, Oliva nimelisse linna, kevadlaagrisse. Ilmselgelt mehele meeldib stabiilsus .

Allikas: https://cfc.ee/2024/04/03/suur-intervjuu-andre-aduson-20-aastat-cfc-rattakoolis/

Liitu uudiskirjaga!

Kui soovid olla esimeste seas, kes saavad Eesti Jalgratturite Liidu uudiskirju oma meilile, siis liitu meie pressilistiga! Saadame kord kuus välja uudiskirja meie sportlaste tegemistest ning jooksvalt teavitusi eesolevate koolituste kohta.

Eesti Jalgratturite Liit (lühend EJL) koordineerib jalgrattaspordiga seonduvat tegevust Eestis.
EJL on Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu (UCI) ja Euroopa Jalgratturite Liidu (UEC) liige.

X