Aasta parim meesrattur Rein Taaramäe: toakaaslase Eikingi uneskõndimine tõi Vuelta etapivõidu

Vueltal kahel päeval punast liidrisärki kandnud Rein Taaramäe valiti tänavu parimaks meesratturiks. Eestlane meenutab, et ööl enne magusat etapivõitu hüppas tema toakaaslane Odd Christian Eiking unes talle otsa, kuid hommikul ei mäletanud norralane enam midagi.

„Kui ma võitsin Vueltal etapi, siis ööl enne seda ärkasin üles, sest toanaaber hüppas mulle voodis täie jõuga peale ja kukkus ise seejärel põrandale maha. Küsisin, et mis sa nüüd tegid? Mul olid kõik kohad valusad ja ta ütles, et I go back to sleep (ma lähen tagasi magama – toim.). Hommikul ei mäletanud poiss enam mitte midagi. Mu toakaaslane oli hilisem Vuelta liider. Ühesõnaga tal on kombes unes kõndida. See oli selline situatsioon, et pärast naersime, et tänu temale ma selle etapi võitsin ja särgi selga sain. Lõi kraanid lahti, kui ta mulle peale hüppas,” meenutas Taaramäe.

Varasemalt veel neljal korral parima ratturi tiitliga tunnustatud Taaramäe sõnul on auhind pigem austus. “Kui kõvema tulemuse ära teed, siis on hea meel, et seda märgatakse ja tunnustatakse. Parimaks ratturiks ma ennast nimetada ei saa. Häid rattureid on Eestis mitmeid. Parima tiitli ma jätaks lahtiseks, aga tunnustus on kindlasti hea,” kinnitas Taaramäe.

Vuelta etapivõit andis eestlasele vägeva emotsiooni ja kogemuse. „Kui ma pärast kukkumist särgi seljast ära võtsin ja see kukkumisest verest veel punasem oli, siis see emotsioon enam nii äge ei olnud. Aga ma olin selleks momendiks niivõrd valmis, sest teadsin, kui tugev ma olen ja teadsin et see võib juhtuda,” ütles Taaramäe. “Girol olin roosale särgile väga lähedal ja kui ma selle Vueltal lõpuks välja sõitsin ja selga sain, olin lihtsalt õnnelik. Ma ei olnud ekstaasis või stressis, ma olin küps. Kui see oleks minuga juhtunud 20-23-aastaselt, siis oleksin täielikult üle stressanud. Seekord läks asi õnnelikult. Kõik need kukkumised ja ebaõnned, mul oli täiesti ükskõik. Nautisin seda momenti, et ma selles särgis olen, poodiumite vahelt käisin ja ajakirjanikega suhtlesin. See oli äge protsess.“

„Tegelikult pärast Itaalia velotuuri tundsin, et esimene hooaja pool ja kogu Itaalia velotuur viis mind uuele levelile. Panin terve suve trennis sellist gaasi. Kõik rekordid ja numbrid purustasin,” jätkas Taaramäe. “Nägin, et olen võimas. Ja kui Vuelta kätte jõudis, siis olin isegi liiga enesekindel. Kui ma sel päeval seal ees olin, kui võitsin, siis teadsin, et täna mulle keegi vastu ei saa.“

Mida tahaks Taaramäe veel oma karjääri jooksul korda saada? „Tour de France’i ma enam ei võida ja etapivõiduga läheb ka raskeks, sest mul ei mahu see sõit lihtsalt plaanidesse, kuna see ei lähe minu kalendriga kokku. Muidu oleks see koht, mille võiks ära teha. Aga järgmisel hooajal on see keeruline,” mõtiskleb Taaramäe. “Pigem olen realist ja vaatan nende tulemuste peale, mida juba teinud olen, milles ma end juba tõestanud olen. Seda lähen uuesti taga ajama – etapivõitu suurtuuril. Kui sinna otsa midagi muud head tuleb, siis võtan selle vastu.”

Eesti Jalgratturite Liit tänab oma sponsoreid Rand & Tuulberg Gruppi, Standard AS, Graanul Invest AS ja Jetoil AS toetuse eest. 

 

Impression