Eesti parima meesratturi Madis Mihkelsi jutt voolab rahulikult, aga sisult jõuliselt – lausetest kumab vastu selge usk, kuidas ta peagi kõige teravama tipu ukse lahti kangutab. 21‑aastasena on tal kindel arusaam sellest, miks ta on just siin, kus ta parasjagu oma karjääriga on. “Mõned aastad tagasi oleks ehk öelnud, et kõik on läinud ootamatult kiiresti. Eelmisel aastal aga sain juba aru, et olen arvestatava taseme saavutanud ja siis oskasin juba eeldada, et olen peagi seal, kuhu praegu olen jõudnud,” ütleb ta.
* Lugu valmis Tour of Estonia ja Eesti Jalgratturite Liidu koostöös.
Edu meeldis
Rattasport polnud Madise esimene kohting spordiga. “Käisin ujumas, kergejõustikus, judos – proovisin pea kõik alad läbi,” ütleb Madis. Ent 2011. aastal, kui ta rattatreeningutega alustas, sai ta tunda midagi, millel on suur ja edasiviiv jõud. “Võistelda on mulle alati meeldinud. Muudel aladel ma ei saanud väga poodiumile, kuid rattavõistlustel hakkasin esimesest aastast alates valdavalt ainult võitma. Edu lihtsalt meeldis mulle.”
Madise esimesed eredamad mälestused keerlevad Estonian Cupi lastesõitude ümber. Oluline on aga see, et oma rattateekonna esimestest aastatest ei kahetse ta midagi. “Tegin noorena üldpildis õigeid valikuid, siht oli varakult silme ees ja olin motiveeritud sportlane,” jagab Madis.
Ta ei varja, et peab end andekaks. “Tean, et ilma andeta on see [maailma tippu jõudmine] võimatu. Mõni inimene võib teha ülipalju tööd, aga pole lihtsalt piisav. Õnneks on mulle midagi antud,” konstateerib Madis fakti. Kuid ta rõhutab samas kohe juurde, et anne üksi tippu ei vii. “Tippu jõudmiseks on ikka palju tööd vaja teha. Näiteks Tadej Pogacaril on mõlemad pooled – töö ja anne – justkui 100 protsendi peal.”
Lisaks võitmisele meeldib Madisele rattaprofi elustiil: “Mulle sobib, et ma ei pea ühe koha peal olema, vaid saan aasta otsa ringi reisida. Tänapäeval saan seda teha tegelt isegi sedavõrd palju, et hooaja lõpuks viskab natuke üle.”
Leuven ja elu pöördepunkt
2021. aasta juunioride maailmameistrivõistluste pronks Belgias Leuvenis muutis noore mehe kurssi kardinaalselt. “See muutis kõike. Tänu sellele medalile sain esimese World Touri lepingu. Põhimõtteliselt kohe pärast finišit kirjutati paberitele alla – küll 2023. aastaks, aga sisuliselt oli tulevik kindel.”
Järgnenud 2022. aasta hooaeg polnud siiski üdini sujuv. “Niivõrd hästi ei alustanud, samas lõpp tuli tugev,” meenutab Madis. Tour of Estonia etapivõit (tema esimene profisõidu triumf), U23 EM‑i neljas koht ja peotäis poodiumeid näitasid (taas) Madise uut taset. Hooaja teises pooles sai ta mäletatavasti kirja ka kolm võidusõitu stažöörina World Touri tiimi Intermarche eest.
Hooga tänapäeva
2023. aastat ilustavad mitmed esikümne kohad ning kirsina tordil etapivõit Saksamaa tuurilt. Mullu tuli Pariis–Roubaix’lt suurepärane kümnes koht, neli esikümne kohta Girolt ja fantastiline kolmas koht EM-ilt. Sekka veel ports esikümne kohti, sh Pariis–Nizzalt. Ehk et jälle selge arenguhüpe.
Kui mullune Pariis–Roubaix muutis palju just tiimide huvi ja tähelepanu osas, siis sügisene EM nii suurt rolli ei mänginud. “See on hooaja mõistes nii hiline aeg juba. Oleks ma ilma lepinguta tol hetkel olnud, siis oleks see vast ikka uue lepingu toonud, aga parimad diilid tehakse juba hooaja esimeses pooles ära. Õnneks sain isegi maikuust kindluse majja,” räägib Madis.
Kui 2025. aastal vahetas Mihkels Intermarche vormi EF Education–EasyPosti roosa-lilla vastu, muutus tema maailm taas. „Peamine vahe tuleb varustuse poolelt. Ressursse on rohkem ja saame teha igasuguseid aerodünaamika teste,” kirjeldab ta. „Tänavu muutsime mu rattapositsiooni pikemaks ja madalamaks võrreldes eelmise aastaga. Mõtlesin isegi ühel hetkel tagasi vahetada, aga umbes kuu ajaga harjusin siiski ära ja tundsin end ratta seljas mugavalt.“
Ahjaa, üks oluline muutus leidis hiljuti veel aset: kes veel ei tea, siis Madise elu viis teda elama Monacosse, täpsemalt öelduna Rein Taaramäe endisesse korterisse.
Rahulolu kahepoolne
Nii Madis kui uus tiim on üksteisega rahul. “Rahulolu on selgelt mõlemal poolel. Gent–Wevelgemil jätsin enda vale otsuse tõttu võimaluse poodiumile või heale kohale sõita kasutamata, Milano–Sanremol oli ka kõik kukkumiseni korras. Need on aga üksikute päevade ebaõnnestumised, üldiselt on kõik hästi olnud,” sõnab ta.
Tiimivahetusega soovis Madis muuhulgas saada rohkem võimalusi. Kõrvalt vaadates justkui on soov täitunud, aga kas ta tunneb ja arvab ise sama? “Kindlasti. Sprindisõite pole ma väga palju seni teinud, kuid nendel kordadel olen saanud ise enda peale sõita ja tiim on mind aidanud – nii nagu kokkulepitud oli,” on Madis rahul.
Meeskonnasisese õhkkonnaga, mille tähtsust mõistagi ei tohi alahinnata, on samut kenasti. Ühte lemmikkamraadi ei oska Madis tiimist välja tuua, kuid näiteks klassikutiimiga, kes on neil hooaja algusest olnud enam-vähem sarnane, saab ta enda sõnul igati hästi läbi.
Veel Pariis–Roubaix’st ja elu jalgadest
Liigume tänavuse hooaja kevadesse. Enne Flandersit tabas Madist treeningute ja võistlustega väikestviisi “üle võlli laskmine”. Kuna Dwars door Vlaanderenil ei liikunud ta enda sõnul üldse, jättis ta Flandersi vahele ja lootis, et keha toibub. “Olin suhteliselt kindel, et kui välja puhkan, siis olen Roubaix’l väga hea. Superkompensatsioon töötas,” selgitab Madis. “Sel aastal olen üldiselt siiski tundnud arengut – suudan konstantsemalt mängus sees olla. Kui on sprindifinišiga sõit, siis põhimõtteliselt tean, et mängin seal esimeste kohtade peale,” lisab ta.
Madis räägib Pariis–Roubaix’st kui oma lemmikust erilise soojusega: “See sõit sobib mulle tänu kehaheitusele, võimekusele ja muule. Pikk ja raske, aga ilma suurte tõusudeta – sisuliselt jõu ja kestvuse peale. Munakivi oskan sõita. On vaja lihtsalt, et päev oleks piisavalt hea ja natuke õnne oleks ka,” ütleb ta.
Viimase paari aastaga on Madise pikkade sõitude kestvus päris heaks läinud: “Eelmisel aastal olin viimased paarkümmend kilomeetrit krampides, sel aastal pole seda ühelgi sõidul juhtunud. Tunnen lõpuni välja, et mul on energiat lüketega kaasa minna ja ise midagi teha.”
Treeningplokk nelja sammuga
Hooaegu alustades pole Madis pea kunagi kokku pannud kilomeetreid ega treeningtunde, mis ta aasta peale tahab kokku saada. Sellega lükkab ta mõneti liialdades kõrvale romantilise idee, et kõik on Excelis paigas.
Aprilli lõpus seda intervjuud tehes oli Madise treeningkava üsna aeroobne, sekka mõned intensiivsemad päevad. “Pärast Roubaix’d võtsin väikese puhkuse, nüüd on aeroobse põhja ülesehitamine koos sprintide ja jõusaali harjutustega. Millalgi maikuus läheb asi taas intensiivsemaks,” ütleb ta. Kes teab, võib-olla siis tänaseks päevaks on ‘asi’ juba intensiivsemaks läinud.
Igal juhul keerleb Madise üks peamisi lähenemisi treeningule neljaste või kolmeste plokkide ümber:
- RPE‑päev – “Teen tunnetuse pealt tugevama trenni.”
- VO₂‑max päev – kõrge intensiivsusega lõigud.
- Sprindipäev (+ jõusaal) – plahvatus ja toore jõu lihvimine.
- Pikk endurance – rahulik, aga korralik maht.
Kuidas on koormus võrreldes näiteks eelmiste aastatega? “Ehk on aastaga mõned protsendid juures, kilomeetrites ja tundides umbes kümme protsenti rohkem kui näiteks 2023. aastal,” lausub Madis. Pigem jälgib ta rohkem kilomeetreid ja tunde, sest intensiivsuse tõusu (ehk ainult TSS-ina (Training Stress Score)) on natuke keerulisem võrrelda.
Treeningu ja rattaspordi kontekstis ei saaks Madise sõnul ilma numbriteta enam hakkamagi ja seda eriti maailma tipus olles. Ehk sellistel puhkudel on ta rohkem analüütilisem, sest rattasport kui ala nõuab seda. Alaväliselt on Madis kusjuures täiesti vastupidine ehk südamega tegutseja.
Riis moosiga ja 9000 kilokalorit
Toitumises laseb ta end samuti intuitsioonil juhtida – välja arvatud võistlusnädalal. “Näiteks Roubaix-päeval sõin umbes 9000 kcal, Sanremol ilmselt midagi sarnast. Võistluseelsel päeval söön aga ligikaudu kaks korda vähem,” kirjeldab Madis. Tavalistel treeningnädalatel loeb ta toitaineid pigem tunde järgi, kuid võistluseelselt võtab ta rasva- ja valgukoguseid teadlikult maha ja asendab need süsivesikutega.
Hea teada: mehe lemmik sõidueelne söök on riis moosiga. Eriti oluline info on, et moosi osas pole maitsel suurt vahet – enamasti läheb riisi peale maasika- või mustikamoos.
Pinge, mis tuleb seestpoolt
Kuigi (meedia) tähelepanu on kasvanud, ei tekita see Madises erilist pinget. “Kui pingeid tekitan, siis pigem neid, mis endale ise peale panen,” ütleb ta rahulikult. Näiteks pani ta kevadel eesmärgiks ühe World Touri poodiumi – Classic Brugge–De Panne kolmas koht täitis selle sihi. Väliste ootuste asemel motiveerib Madist sisemine vajadus teha lihtsalt tööd.
Kuidas siiski püsida järjest kasvava tähelepanu ja ootuste keskel kahe jalaga maa peal? Kas Madis on seda suutnud? Enda sõnutsi ikka. “Minu puhul pole selle tähelepanu ja ootustega midagi väga muutunud. Enda puhul ma suurt vahet ei näe. Arvan, et lähedased või sõbrad ütleks seda sama,” sõnab ta.
“Tean ise ka, mida ja kuidas teha”
Kui palun Madisel iseloomustada Pogacari, Mathieu van der Poeli ja Wout van Aerti, siis aukartust ei paista küll kuskilt. “Vahe on kindlasti vähenenud. Roubaix’l tundsin, et mul oleks olnud jalga Van Aerti grupis võidu sõita. Parimateni on veel ehk üks samm minna, kuid kuna näiteks Van Aert ei ole oma vigastuste tõttu hetkel see, kes ta oli mõned aastad tagasi, siis on see tase juba väga lähedal.”
Madis ei otsi iidoleid, keda kummardada. “Tean ise ka, mida ja kuidas teha. Nad on mõnes olukorras positsioonivalikuga isegi hooletumad, sest neil on rohkem ressurssi, et oma ‘viga’ jõuga tasa teha,” analüüsib Madis rattaspordistaare.
Ausus iseenda vastu
Tulevikust rääkides kombineerib Madis julgeid unistusi ja kainet hinnangut. Mis on 2040. aasta visioon? “Loodan, et olen vähemalt ühe Monumendi (listis viis kõige legendaarsemat klassikut – toim.) võitnud. Ja võib‑olla vähemalt ühe Tour de France’i etapi ka.” Lähemad eesmärgid on konkreetsemad: “Mind palgati tulemust tegema. Tiimi ja minu eesmärk on võita sel aastal midagi.”
Loo lõpus küsime, millal ta ütleks: „Tegin kõik, mida suutsin.“ Vastus tuleb kiirelt: „Kui olen endaga aus olnud ja pole niisama midagi tegemata jätnud.“ See lause võtab tema olemuse kokku – peamine on, et igal treeningul, igal sprintimisel, igas söödud riisi- ja moosikausis oleks sees „andnud endast kõik“ tunne. Alles siis on viimane valgusfoor roheline ja hing rahulik, olgu tulemus finišis milline tahes.
Tour of Estonial Madist tänavu ei näe, seega teeme nii, et hoiame talle järjepidevalt ikka tulemusi ja ülekandeid jälgides pöialt. Mai lõpus sõidab ta näiteks Boucles de la Mayenne–Crédit Mutuel tuuril, suve algul on valikus kas Dauphine või Šveitsi velotuur.
Suurtuuri valik – Tour de France või Vuelta – pole veel ametlik (ja intervjuud tehes pole ta isegi veel täiesti kindel, mida ta sõidab), aga Madise siht on selge: “Panen endale kõrged ootused, siis on, mille nimel sõita. Lähen suurtuurile ikka mõttega, et etapp võita, mitte 5. või 6. olla.”
***
Kalad ja kettad
Kuigi tänavu pole Madis veele veel jõudnud, on ta siiski suur kalapüügisõber. Ühe hea kohana soovitab ta Luunja lähistel olevat paisjärve. „Lihtsalt meeldib kalal käia ja hea tunne on, kui midagi suurt otsa saab,“ selgitab ta. Discgolf on Madise teine maanduskoht. Reitingut tal ei ole, mängib lihtsalt sõpradega oma lõbuks. Need hobid aitavad vajadusel hoida noormehe pea klaarina.
