Eesti naiste jalgrattaspordi üks säravamaid nimesid, kahekordne eliitnaiste tempo- ja grupisõidu Eesti meister Laura Lizette Sander satub kodulinna Pärnusse ehk mõned korrad aastas. Põhjus on lihtne: eeldused kaugele jõuda on Hispaanias lihtsalt sedavõrd paremad. Päikese all oma võimekust arendades on 20-aastane Laura kogenud viimase aasta jooksul nii tiimivahetust kui võitlusi tervisega, kuid tema sihikindlus ja tahe pidevalt areneda räägivad iseenda eest: tegemist on sportlasega, kelle tee tippu tegelikult alles algab.
* Lugu valmis Tour of Estonia ja Eesti Jalgratturite Liidu koostöös.
Uued tuuled
Aprilli lõpus kolis Laura Calpest Gironasse – linna, mis tema sõnul pakub rohkem elu ja mitmekesisemaid treeningvõimalusi. „Calpe on veidi nagu Elva või Pärnu – rahulik, aga igavavõitu. Girona teed (saab sõita nii mägesid kui siledamat) ja loodus meeldivad mulle rohkem,“ tunnistab ta.
Hispaanias saadab teda aeg-ajalt ka isa Marek Sander – Soome laskesuusakoondise määrdetiimi pealik, kelle roll Laura karjääris on olnud märkimisväärne. Kuna Eestis on täielik laskesuusabuum, siis suur osa lugejaid kindlasti juba teab, mis mehega on tegu. „Isa istub tihti minuga siin rõdul, naudib päikest. Laskesuusahooaeg on läbi ja kuna ta minuga enam nii palju ringi reisima ei pea kui varem, on tal nüüd veidi igav,“ naerab Laura. Marek aitab talvevälisel ajal natuke ka Soome rattakoondist.
Just isa utsitusel sattus Laura jalgrattaspordi juurde. Alguses olid silmapiiril siiski hoopis laskesuusatamine ja iluvõimlemine. „Rattasõit ei tundunud millegi erilisena, kuid ühel hetkel sain esimese maanteeratta. Ega algul mind ratta peale muul moel ei saanud, kui ainult sõitudega Hesburgerisse ja McDonaldsisse,” naljatab Laura.
“Esimene hooaeg oli aga raske, läksin trenni nutuga ja olin kõige noorem. Lõpuks harjusin ära ja teiseks hooajaks oli tunne juba hoopis teine,“ meenutab ta. Nooremana tegi Laura veel triatloni, aga lõpuks pühendus Pärnu Kalevi spordikoolis täielikult rattaspordile.
Rattasport muutus Laura jaoks veelgi tõsisemaks, kui välismaal tulid esimesed võidud. „Mulle hakkas see võitmine väga meeldima. Sellest hetkest sain aru, et tahan seda päriselt teha.“
Elu noore tippsportlasena
Laura teekond ei ole olnud sirgjooneline. Noorena polnud koormused väga suured, pigem pöörati tähelepanu taastumisele, venitustele ja muudele „igavatele“ asjadele, mille vajalikkusest sai ta aru alles hiljem. Treening ise oli pigem lõbus. Olulised olid võistlused ja kogemus, mitte ainult kilomeetrite kogumine.
„Tagantjärele olen väga tänulik, et isa mind alguses tagant sundis. Samas on ta ise hiljem öelnud, et kui ta midagi teisiti teeks, siis annaks võimaluse rohkem nautida.” Praeguseks on Laura õppinud sportlase elustiili armastama, seda koos distsipliini, detailide ja pideva arengu mõtestamisega. Isale on ta aga toetuse ja olemas olemise eest igati tänulik, eriti praegu, kui on olnud seoses haiguste ja muuga mõnevõrra keerulisem periood.
Milline Eesti meistri argipäev välja näeb? Äratus on kell 7.30 või 8.00. Hommikusöök (mh on Laura palju toitumisnõustajatega suhelnud, et need teemad “paika” loksutada – toim.), kerge kehatöö, venitused ja kella 10 paiku algab rattatrenn, mis kestab 2 kuni 5 tundi. „Pärast trenni on kohe söök, siis taastumine, rullimine, mobility ja õhtul varakult magama. Selline päev ongi kõige tavalisem,“ kirjeldab ta. 26-tunnistel treeningnädalatel tuleb võtta ka täiesti vaba päev, muidu aga selliseid päevasid Laura kalendrist naljalt ei leia.
Kuidas Laura enda sõitjaprofiili mõtestab? “Praegu on klassikud nagu Amstel Gold Race ja teised natuke liiga rasked minu jaoks. Ronde van Vlaanderen ja Dwars door Vlaanderen on aga võistlused, mis ühel hetkel võiks mulle hästi sobida. Paris – Roubaix – kõige vägevam võistlus, kus olen osalenud – puhul sain samuti aru, et see võistlus on tulevikus kindlasti midagi minule. Ainus, mis takistas mind tänavu, olid jalad. Keha või munakivi ei heidutanud, keha otseselt valus ei olnud. Mulle väga meeldis see võistlus!” kirjeldab ta.
Haigused ja tiimivahetus
Tänavuse hooaja algus ei olnud Laura jaoks kerge. Lisaks sellele, et ta on sel aastal juba kolm korda haige olnud, jäi Briti tiim Hess finantsiliselt hätta ja usalduskriis viis tiimist kiire lahkumiseni. „Kõige suurem mure oli see, et ei oldud ausad. Ma saan aru, et väiksematel tiimidel tuleb jamasid ette, aga ausus loeb,“ ütleb Laura. Paar nädalat pärast teda lahkus tiimist ka teine Eesti rattur, Elisabeth Ebras.
Uus võimalus tuli kiiresti – Norra tiim Coop-Repsol võttis ta vastu avasüli. „Agent aitas uue tiimi leidmisega. Protsess kestis kokku ainult viis päeva. Kuna Hessil polnud sel hetkel pro-litsentsi, siis sain lihtsalt nii-öelda välja kõndida. Coop oli mulle juba varasemast tuttav, teadsin enam-vähem, kuidas seal asjad on, sest nad tegid mulle esimest korda pakkumise juba paar aastat tagasi. Nüüd tuli minekuks lihtsalt hea hetk,“ selgitab Laura toimunut.
Tiimi õhkkond on olnud väga toetav. Laura tunneb end seal nagu oleks kodus. „Meil on väikesed korterid, koos võistlustel olles on väga mõnus vibe. Tore on veel, et ka Aidi Gerde [Tuisk] sõidab siin – kahekesi Eestist ühes tiimis olla on ikka lõbusam. Kuna tema on sprinterite grupis ja mina sprinterite + ronijate grupis, siis puutume päris palju kokku.”
Suurtuuri ootuses
Laura ja Aidi osalevad tänavu Vueltal, mis saab hoo sisse juba pühapäeval, 4. mail tiimi temposõiduga. Tegu on vägeva hetkega, sest esimest korda 11 aasta jooksul stardib eestlanna naiste suurtuuril. Ja nüüd on neid lausa kaks korraga.
Laura ütleb, et kutse tuli heas mõttes veidi ootamatult, aga ta on selle võimaluse ja usalduse eest väga tänulik. „Hetkel keskendun naiskonnasõidule esimesel etapil. Edasi vaatame sammhaaval. Survet ei ole. Kokkuvõttes loodan lihtsalt uuesti hoo sisse saada.“
Pärast mitut haigust järjest on taastumine võtmetähtsusega. Laura on teinud vereanalüüse ja astunud teadlikult samme tagasi. „Kui pulss on trennis paar lööki liiga üleval, võib see olla märk, et keha võitleb millegagi. See tähendab, et on vaja puhata ja treeningutel pidurit vajutada. Keha tuleb kuulata.“
Võimeline suruma
Pärnaka tugevaim külg on eraldistardist sõit. Oskus ennast üksinda maksimumini viia ja stabiilselt tugevas tempos sõita on tema suur eelis. „Noorena võistlustel olles sõitsin end tihti täiesti tühjaks, lausa oksendamiseni. See võime ennast niimoodi suruda on temposõitja omadus.“
Treeningutel kasutab ta eraldistardiratast rohkem kui paljud teised. „See, et ma suudan teha vabalt 4–5-tunnise trenni TT-rattal ei ole juhus. See on töö tulemus.“ Laura positsioon on aerodünaamika ekspertidega hoolikalt paika pandud ning pidev harjutamine selles asendis on andnud suure efekti. „Tavaline on, et TT- ja grupisõidurattal ei suudeta sama palju võimsust välja sõita. Mul sellist muret ei ole.“
Millised soovitused on Laural harrastajatele eraldistardist sõidu osas? „Kõige tähtsam on positsioon. See, et keha harjuks selle asendiga ja et see oleks efektiivne. Tuleb lihtsalt palju sõita, see toob tulemuse.“
Naiste rattaspordist
Laura on elav näide sellest, kuidas pühendumine ja õige keskkond avavad ukse maailma tippu. Samas nendib ta, et Eestis on naiste rattaspordi areng natuke tagasihoidlik. „Meil ei ole lihtsalt piisavalt tüdrukuid ja noortel on Eestist üldiselt kuhugi jõuda pigem keeruline. Meil pole piisavalt (tugevaid) rattureid, et saaks tekkida suurt arengut. Meie – mina, Elisabeth Ebras, Frank Aron Ragilo, Aaron Aus – oleme kõik kuidagi välismaale sattunud. Meil vedas, et on olnud pere tugi.“
Maailmas on olukord teine. Suurtiimid on loonud järjest rohkem järelkasvu tiime juunioridele, meeste klubid teevad naiste osakonnad kõrvale, palgad ja auhinnarahad liiguvad meestega võrdsuse poole. „Tase on palju kõrgemaks läinud. Samas on tiimidel ja teistel ala sees olevatel ettevõtetel keeruline rahaliselt ala enda arenguga sammu pidada,” räägib Laura.
Eestis aitaks tema hinnangul rohkem alast rääkimine ja eeskujude esiletõstmine. „Näiteks see, mida Hanna Taaramäe teeb. Ta panustab väga palju harrastajate õpetamisse. See on oluline, hea eeskuju ja kiitus talle. Küsimus on, et kuidagi midagi sarnast teha ka tippspordi suunaga ehk kuidas saada noori ratta peale ja teha asi nii põnevaks, et nad ala juurde ka jääksid.“
Üldiselt on Eestis mõnevõrra keeruline ette kujutada, kui suur ala rattasport on näiteks Madalmaades. Seda ka naiste puhul. “Rahvamassid Belgias, Hollandis … Ronde van Vlaanderen on nagu püha üritus nende jaoks, kuhu kõik tulevad raja äärde vaatama ja kaasa elama. Inimeste kalendris on see põhimõtteliselt vaba päevana kirjas. Ma ei oska seda atmosfääri isegi kirjeldada, mis nendel võistlustel on. Täiesti ebareaalne!” räägib Laura. Kusjuures tema hinnangul elatakse naistele kaasa pea sama ägedalt nagu meestele. Kindlasti aitab kaasa ka see, et meeste ja naiste sõidud pannakse samale päevale ja kellaajaliselt lähestikku.
Ühine maailm, ühised mured, ühised rõõmud
„Ma ei oskagi öelda, kuidas ma muud elu ja sporti tasakaalustan, sest kogu mu elu keerlebki rattaspordi ümber,” ütleb Laura ausalt. Tema argipäev, suhted ja ajakava on kõik sporti lõimitud.
Näiteks kooselu hollandlasest poiss-sõbraga, kes on samuti profirattur, tähendab pidevat kohanemist, aga ka suurt mõistmist. „See, et me mõlemad ratturitena kogu aeg ringi rändame, on omamoodi takistus, aga pigem näeme seda kui tugevust. Meil on ühine maailm, ühised mured ja rõõmud. Kui trennis on midagi halvasti olnud või on vattidest juttu, siis ei pea seletama – teine saab kohe aru.”
Kuna tema partner keskendub peamiselt mitmepäevasõitudele ja Laura ise pigem ühepäevasõitudele, tekibki nende rütmis tasakaal. „Vahel lendan näiteks Belgiasse ja tulen juba ülejärgmisel päeval tagasi. Nii oleme vahepeal kolm-neli päeva eraldi, aga siis jälle umbes nädala koos. See hoiab kõike värskena. Hindame väga seda aega, mis meil on.”
Inglite linn silme ees
Loo peategelasel on selge siht – ta tahab järgmiseks aastaks astuda oma arengus suure sammu edasi. Peamine fookus on stabiilsusel ja väikeste detailide kokku panemisel: õige toitumine, kvaliteetne uni, taastumine, keha kuulamine jmt. Need kõik on pusletükid, mis loovad kokku tugeva terviku.
“Nooremana tuli kõik kergemini. Nüüd, U23 teisest aastast alates olen rohkem aru saanud, kui palju tööd on reaalselt vaja teha, et kuhugi jõuda. Juunioride- ja eliitklaasi vahe on nii suur. Arvasin, et see on natuke väiksem,” sõnab Laura.
Maht ja koormused on Laural kasvanud igal aastal hinnanguliselt 10–15%. Kilomeetrite ja treeningtundide arv ei ole küll tema sõnul hullumeelne, kuid sihipärasus ja teadlikkus annavad tulemuse. „Suur töö seisab nüüd ees, et edasi liikuda, see on kindel, aga ma naudin protsessi,“ ütleb ta. Esmaseid peamisi eesmärke on kaks: jõuda 2027. aastal World Touri tiimi ja 2028. aastal Los Angelese olümpiamängudele.
Ent isegi sportlaseelu kõrval tekivad vajadused juurte ja rahu järele. Laura leiab enda sõnul tasakaalu väikestest asjadest: jalutuskäikudest, kohvikutes istumisest ja lihtsalt lähedastega koos olemisest. Ning nüüd ka, üllatus-üllatus, aiandusest. „Lasen Eestist tuua metsmaasikate seemneid ja hakkan neid Hispaanias rõdul kasvatama,” naerab ta. „Tundub põnev, midagi täiesti teistsugust.”
Kui küsida, mida tähendab Laura jaoks edu, ei tule vastuseks mitte medalid ega numbrid. „Edu tähendab mulle seda, et oled õnnelik. Et teed midagi, mis sulle meeldib. Või siis teed midagi, mis võib-olla ei meeldi, aga viib sind sinna, kus lõpuks oled õnnelik. Tunnen, et olen sellele kõigele juba üsna lähedal.”
31. mail sõidetavale Tour of Estoniale tuleb Laura mõistagi võidumõtetega – vaja on ju mullune kolmas koht üle sõita. Ühesõnaga selge eesmärk on, et ka tänavu jääks võit Coop-Repsoli tiimi.
***
Aitäh, AI – küsisid hästi!
Mis tunne on kihutada 90 km/h mäest alla?
Laura: „Adrenaliinilaks! Siin mägedest alla tulemine võrdub adrenaliiniga. Peab enesekindel olema. Vahel on natuke jube, eriti kui ees on järsk kurv. Aga kartust enam pole. Võib-olla kunagi oli.”
Kas oled kiireim siis, kui oled vihane või rahulik?
Laura: „Rahulik. Kui olen vihane, siis ei liigu üldse.”
Kas kannatus võib olla ilus?
Laura: „Jah, kannatus on kõige ilusam osa selle ala juures.”
Kuidas reageerid, kui tunned, et sind alahinnatakse?
Laura: „Jään alati rahulikuks. Lõpuks näitavad jalad ja tulemus. Ei hakka end õigustama, vaid tõestan end tegudes.”
Kas ja kuidas paistab su eestlus välja sõidustiilis või suhtumises?
Laura: „Karjun pundis eesti keeles. Ja vahel tuleb välja ka eesti naise kangus – ei taha alla anda, heas mõttes jonn.”
Sõidad sa pigem pea või südame järgi?
Laura: „Mõlemat, oleneb sõidust. Oskan hästi lugeda tuult, sõitu ja pundi kehakeelt. Aga kui tuleb rünnak, siis reageerin automaatselt, seal pole aega pikalt mõelda.”
Milline sinu treeningharjumus võiks inimesi üllatada?
Laura: „Kui olin juunior ja U23 alguses, siis vatte ei vaadanud üldse ja toitumist väga ei jälginud. Lihtsalt sõitsin. Kõik see muutus alles hiljem. Mul on olnud aeglasem, aga loomulik areng.”
Mis on üks oskus, mille tahaksid kohe ära õppida?
Laura: „Keeled! Hispaania ja hollandi keel. Duolingot olen juba proovinud. Hispaania keel seepärast, et elan Hispaanias, hollandi keel, sest poiss-sõber on sealt pärit. Lisaks, kui kunagi lõpetan ratttasõiduga, siis oleks keeltest suur abi, kui tahan selle ala sees jätkata.”
Kas sooviksid rattaspordi juurde jääda ka pärast karjääri lõppu?
Laura: „Jaa. Kas treenerina, spordidirektorina või kellegi muuna – kas Eestis või välismaal. Midagi tahaks kindlasti edasi teha.”
Foto: Adam Illingworth
